FRAGMENTE NIHILISMI KOHTA ELUAJAL AVALDAMATA...

FRAGMENTE NIHILISMI KOHTAELUAJAL AVALDAMATA

MÄRKMETEST

Friedrich NietzscheTolkinud Leo Luks

Sügis 1885 – sügis 18862 [100]1

Võimu tahe.∗K õ i g i v ä ä r t u s t e

ü m b e r h i n d a m i s e k a t s e.Neljas raamatus.

Tõlgitud väljaandest: Friedrich Nietzsche, Sämtliche Werke:Kritische Studienausgabe in 15 Einzelbänden. Herausgegebenvon Giorgio Colli und Mazzino Montinari. München: DeutscherTaschenbuch Verlag — Berlin/New York: Walter de Gruyter, 1988.12. kd (alajaotused 1–10) ja 13. kd.

1Võimu tahte visand uue ja (kuni 1888. a-ni) lõpliku alapealkir-jaga. See tähtis fragment on GA-s tükeldatud. (GA = Grossoktav-Ausgabe: Fr. Nietzsche, Werke, 19 Bände u. 1. Register-Band, Lei-pzig 1894 jj, Naumann/Kröner.) [Siin ja edaspidi väljaandjate Colli-Montinari märkused KSA 14. köitest, kui ei ole märgitud teisiti. Teks-tipaigutuses ja vormistuses on järgitud originaali. Tlk.]

∗Wille zur Macht tõlgitakse eesti keelde tavaliselt kui ‘võimutahe’.Siin kasutatakse mõistet ‘võimu tahe’. Lahkukirjutamisega rõhutatakseseda, et tegemist pole tahte liigiga (vrd Machtwille), vaid võimu taht-misega, võimu poole (zu) liikumisega — võim ise tahab ja tahe isevõimutseb. Nietzsche mõistmisele on lähemal möödunud sajandi al-guse tõlge ‘tahe võimu järgi’ (vt Nietzsche, Vastkristlane, Tallinn: Vildt,1918). Tlk.

1

Fragmente nihilismist

Esimene raamat: ohtude oht (nihilismi esitus) (s e n i s t e v ä ä r-t u s h i n n a n g u t e p a r a t a m a t u k o n-s e k v e n t s i n a)

Teine raamat: väärtuste (loogika jne) kriitika.

Kolmas raamat: seadusandja probleem (siia üksilduse ajalugu)K u i d a s peavad olema loodud inimesed, kesvastupidiselt väärtustavad? Inimesed, kellel onkõik moodsa hinge omadused, aga kes on piisa-valt tugevad, et neid puhtas tervises ümber kujun-dada.

Neljas raamat: haamervahend nende ülesannete jaoks

Sils-Maria, suvi 1886

Tohutud jõud on vallandunud; aga endale vasturääkivalt v a l l a n-d u n u d jõud vastastikku üksteist h ä v i t a d e s

vallandunud jõud uuesti köita, et nad end vastastikku eihävitaks, ja

avada silmad jõu tõeliseks r o h k e n e m i s e k s!

Tuua kõikjal esile ebakõla ideaali ja tema üksikute tingimustevahel (nt ausus kristlaste juures, kes pidevalt on sunnitud valeks)

2. raamatu juurde

Demokraatlikus kogukonnas, kus igaüks on spetsialist, puudubmilleks? kelle jaoks? Seisund, milles saab m õ t t e k a k s kõigiüksikute tuhandekordne kängumine (funktsioonideks).meelelisusejulmusejoovastusenarruse areng k u l t u u r i summaks.ahnusevalitsemishimujne

2

Friedrich Nietzsche

Ohustkõigis senistes ideaalidesIndia ja hiina mõtteviisi kriitika, samuti kristliku (ettevalmis-

tusena n i h i l i s t l i k u l e —)Ohtude oht: millelgi ei ole mõtet.

(2)

Haamer: õpetus, mis surmaotsivaima pessimismi v a l l a n -d a m i s e teel saavutab kõige e l u v õ i m e l i s e m a t e v ä l -j a v a l i m i s e.

2 [127]2

Nihilism seisab ukse ees: kust tuleb meile see kodutuim kõigistkülalistest? —

I 1. Lähtepunkt: on e k s i t u s viidata “sotsiaalsetele häda-dele” või “füsioloogilisele mandumisele” või isegi korrupt-sioonile kui nihilismi p õ h j u s e l e. Need lubavad ikkaveel täiesti erinevaid tõlgitsusi. Nihilism peitub hoopis ühest ä i e s t i k i n d l a s, kristlik-moraalses t õ l g i t s u s e s.See on ausaim, kaastundlikem aeg. Häda, hingeline, keha-line, intellektuaalne häda iseenesest ei suuda sugugi nihilismis.o radikaalset keeldumist väärtustest, mõttest, soovitavusestesile tuua

2. Kristluse allakäik — tema moraalis (mis on lahutamatu —)mis pöördub kristliku Jumala vastu (Kristluse läbi kõrgele are-nenud tõemeelsusest saab v a s t i k u s kõigi kristlike maa-ilma- ja ajalootõlgitsuste valelikkuse ja valskuse vastu. Taga-silangemine “Jumal on tõde” juurest fanaatilisse usku “kõik onvale”. T e o budism. . .

3. Otsustav on skepsis moraali suhtes. Moraalse maailmatõl-gitsuse allakäik, millel pärast seda, kui ta on püüdnud teispool-susse pageda, ei ole enam s a n k t s i o o n i : lõpeb nihilismis“millelgi ei ole mõtet” (ühe maailmatõlgitsuse täideviimatus,millele on tohutult jõudu pühendatud, — äratab umbusu, kasmitte k õ i k maailmatõlgitsused valed pole —) Budistlik

2I raamatu visand 2 [100]s. Arv (2) käib rubriigi 5 [50] kohta.

3


joon, igatsus eimiski järele (India budismil e i ole selja tagapõhimoraalset arengut, seetõttu on tema puhul nihilismis vaidületamata moraal: olemasolu kui karistus, olemasolu kui kom-bineeritud eksitus, seega eksitus kui karistus — üks moraalneväärtushinnang) Filosoofilised katsed ületada “moraalset Ju-malat” (Hegel, panteism). Rahvapäraste ideaalide ületamine:tark. Pühak. Luuletaja. Antagonism “tõelise”, “ilusa” ja “hea”vahel. — —

4. Ühelt poolt “mõttetuse”, teiselt poolt moraalsete väärtus-otsustuste vastu: mil määral on kogu teadus ja filosoofia senimoraalsetele otsustustele allunud? ja kas mitte ei kaasne sel-lega pealekauba teadusvaenulikkus? Või anti-teaduslikkus?Spinozismi kriitika. Kristlikud väärtusotsustused on kõikjalsotsialistlikes ja positivistlikes süsteemides tagurlikud. Puu-dub k r i s t l i k u m o r a a l i k r i i t i k a.

5. nüüdse loodusteaduse nihilistlikud konsekventsid (ühes takatsetega teispoolsusse lipsata). Tema püüdlustest j ä r e l d u blõpuks endalagundamine, pööre e n d a vastu, anti-teaduslik-kus. — Kopernikust saati veereb inimene tsentrist x-suunas.

6. Poliitilise ja rahvamajandusliku mõtteviisi nihilistlikud kon-sekventsid, kus kõik “printsiibid” kuuluvad lõppkokkuvõttesnäitemängu valda: keskpärasuse, armetuse, salalikkuse jnehõng. Natsionalism, anarhism jne. Karistus. Puudubv a b a s t a v seisus ja inimene, õigeksmõistja —

7. ajaloo ja “p r a k t i l i s t e ajaloolaste” s.o romantikutenihilistlikud konsekventsid. Kunsti seisund: tema seisundi ab-soluutne e b a originaalsus moodsas maailmas. Tema pimene-mine. Goethe niinimetatud olümpos-lus.

8. Kunst ja nihilismi ettevalmistamine. Romantism (WagneriNibelungide-lõpp)

4

Friedrich Nietzsche

2 [131]3

E s i m e s e r a a m a t u p l a a n.

Koidab selle maailma vastuolu, mida me austame, selle maail-maga, mida me elame, mida me — oleme. Jääb üle tühistada kasmeie austus või meid endid. Viimane on nihilism.1. Saabuv nihilism, teoreetiliselt ja praktiliselt. Selle vigane tu-

letamine.(Pessimism, selle liigid: nihilismi eelmängud, olgugi mitte tin-gimata.)Põhja üleolek lõunast.

2. Oma moraalis hukkuv kristlus. “Jumal on tõde” “Jumal onarmastus” “õiglane Jumal” — Suurim sündmus — “Jumal onsurnud” —, ähmaselt tuntud. Saksa katse kristlust gnoosi-seks ümber muuta on sügavaima umbusuga tagasi lükatud:“ebaõige” seejuures tugevaimalt ära tuntud (nt Schellingivastu)

3. Moraal, nüüdsest ilma sanktsioonita, ei oska enam ennastkaitsta. Lõpuks lastakse moraalsetel seletustel l a n g e d a —(kõikjal tunne kristlike väärtusotsustuste veel täielikemaistjärelkõladest —)

4. Aga moraalsetel otsustustel rajanes seni v ä ä r t u s, eelkõigefilosoofia (tõetahte —) väärtus!langenud on rahvapärased ideaalid “tark” “prohvet” “pühak”

5. N i h i l i s t l i k joon loodusteadustes. (“Mõttetus” —) Kausa-lism, mehhanitsism. “Seaduspärasus” on paus, jäänuk.

6. Samavõrd poliitikas: puudub usk o m a õigusse, süütusse, va-litseb vale, silmapilgu teenimine

7. Samavõrd rahvamajanduses: orjuse kaotamine: vabastava sei-suse, õ i g u s t a j a puudumine, — anarhismi saabumine.“Kasvatus?”

8. Samavõrd ajaloos: fatalism, darvinism, viimased katsed mõis-tust ja jumalikkust sisse seletada on nurjunud. Sentimentaalsusmineviku ees; ärgu sallitagu ühtegi biograafiat! — (fenomena-lism ka siin: iseloom kui mask, ei leidu ühtki tõsiasja)

34. raamatu visand 2 [100]st.

5


9. Samavõrd kunstis: romantism ja selle v a s t u l ö ö k (vas-tumeelsus romantilise ideaali ja vale suhtes) puhtad artis-tid (ükskõiksed sisu vastu)[.] Viimane, moraalselt, kui suu-rema tõepärasuse mõte, aga pessimistlik.(Pihiisa-psühholoogia ja puritaani-psühholoogia, kaks psüh-holoogilise romantismi vormi: aga veel ka nende vastulöök,katse asetuda puhtartistlikult “inimese” juurde, — ka siin ei oleü m b e r p ö ö r a t u d väärtushinnanguid veel s ö a n d a -t u d!)

10. Kogu Euroopa inimlike püüdluste süsteem t u n d u b osaltmõttetu, osalt juba “ebamoraalne”. Uue budismi tõenäolisus.Suurim oht. “Mis suhe on tõemeelsusel, armastusel, õiglu-sel t e g e l i k u maailmaga?” Mitte mingisugust! —

TunnusedEuroopa nihilism.Selle põhjus: seniste väärtuste vääritustamine [Entwerthung].

Ebaselge sõna “pessimism”: inimesed, kes ennast halvasti tun-nevad, ja inimesed, kes ennast hästi tunnevad — mõlemad on ol-nud pessimistid.Side nihilismi, romantismi ja positivismi vahel (viimane on vas-tulöök romantismile, pettunud romantikute töö)“Tagasipöördumine looduse juurde” 1. selle peatuskohad: ta-gapõhjaks kristlik kergeusklikkus (ligikaudu juba Spinoza “deussive natura”!)

Rousseau, teadus pärast romantilist idealismiSpinozism ülimalt mõjukas:1) katse maailmaga rahule jääda, n a g u s e e o n2) Õnn ja tunnetus naiivselt s õ l t u v u s s e seatud (on optimis-

mitahte väljendus, milles end reedab sügavalt kannataja —)3) Katse moraalsest maailmakorrast l a h t i s a a d a, e t “Ju-

mal”, mõistuse e e s õ i g e k s m õ i s t e t u d m a a i l müle jääks. . .“Kui inimene enam kurjast kinni ei hoia, lakkab ta seda ole-

mast —” Hea ja kuri on vaid tõlgendused, ja hoopiski mitte as-jaolud, mitte iseeneses [An sich]. On võimalik jõuda seda laadi

6

Friedrich Nietzsche

tõlgenduse algupärani; saab teha katset end moraalse tõlgendamisesissejuurdunud sunnist aegamisi vabastada.

T e i s e r a a m a t u j u u r d e.

Moraalsete väärtushinnangute t e k k i m i n e ja k r i i t i k a.Need ei lange kokku, nagu pealiskaudselt usutakse (see usk onjuba moraalse hinnangu r e s u l t a a t “miski nii ja nii tekkinu onvähe väärt, ebamoraalset päritolu”)

Mõõdupuu, m i l l e j ä r g i moraalsete väärtushinnanguteväärtus on määratud: sõnade “parandamine, täiustamine, ülenda-mine” kriitika.

T ä h e l e p a n u t a j ä ä n u d põhitõsiasi: vastuolu “mo-raalsemaks-saamise” ja inimtüübi ülendamise ning tugevdamisevahel

Homo natura. “Võimu tahe”.

Kolmanda raamatu juurde.

Võimu tahe.Millised peaksid olema inimesed, kes selle ümberväärtustamise

iseendas ette võtavad.Järgukord kui võimukord: sõda ja oht eelduseks, et järk oma

tingimustele vastama jääks. Grandioosne eeskuju: inimene loo-duses, nõrgim, targim olend end isandaks tegemas, rumalamaidjõude ikestades

Neljanda raamatu juurde.

S u u r i m võitlus: selleks on vaja uut r e l v a.Haamer: manada esile koletu otsustus, Euroopa j ä r e l d u -

s e ette seada, kas ta allakäigutahe “tahab”Keskpärasuse vältimine. Parem juba allakäik!

7


Suvi 1886 – sügis 18875 [71]4

E u r o o p a n i h i l i s m.

Lenzer Heide 10. juunil 1887

1.

Millist kasu tõi kristlik moraali-hüpotees?1) ta andis inimesele absoluutse v ä ä r t u s e, vastukaaluks tema

väiksusele ja juhuslikkusele saamise ja möödumise voolus2) ta teenis Jumala advokaate, sest jättis maailmale hoolimata

kannatusest ja hädast t ä i u s l i k k u s e karakteri — sealhul-gas kõik “vabadused” — häda paistis täis m õ t e t.

3) ta sätestas inimesele t e a d m i s e absoluutsetest väärtus-test ja avas talle seega otsetee tähtsaima, a d e k v a a t s et u n n e t u s e n ita hoidis ära selle, et inimene end inimesena ei põlgaks, et

ta elu vastu välja ei astuks, et ta tunnetuses meelt ei heidaks:ta oli a l a l h o i u v a h e n d; — kokkuvõttes: moraal oli suura b i n õ u praktilise ja teoreetilise n i h i l i s m i vastu.

2.

Aga jõudude seas, mille moraal suureks tunnistas, oli t õ e -a r m a s t u s: s e e pöördub viimaks moraali vastu, avastabtema t e l e o l o o g i a, tema h u v i t u n u d vaatlemise — janüüd toimib a r u s a a m i n e sellest sissejuurdunud valelikku-sest, millega ei loodetagi toime tulla, juba kui stimulaator. Nihi-lismi juurde. Me sedastame nüüd endal vajadusi, mille on meisseistutanud pikaajaline moraali-tõlgendus, mis ilmnevad meile nüüd

4See tähtis fragment on tükeldatud Võimu tahte 2. trükis ja nimeltselles järgnevuses: 4, 5, 114, 55). Võimu tahte 1. trükis avaldati seetervikuna, kuid ilma kuupäevata. Võimu tahte 1. trükk — Der Wille zurMacht (= GA XV, 1901). Võimu tahte 2. trükk — Der Wille zur Macht (=GA XV ja XVI, 1911).

8

Friedrich Nietzsche

vajadustena ebatõese järele: teisest küljest on nad need, millestpaistab sõltuvat väärtus, mille pärast me elu välja kannatame.See antagonism, m i t t e hinnata seda, mida me tunnetame, jamitte enam t o h t i d a hinnata seda, mida me endale ette luisatavõime: — tõendab lagunemisprotsessi.

3.

Tõepoolest ei ole meil enam nii väga vaja abinõusid e s i m e -s e nihilismi vastu: elu ei ole meie Euroopas enam sedavõrdebakindel, juhuslik, mõttetu. Nüüd ei ole nii väga vaja inimesev ä ä r t u s e, kurjuse väärtuse jne sellist tohutut v õ i m e n d a -m i s t, me kannatame välja selle väärtuse silmapaistva v ä h e n -d a m i s e, me võime lubada palju mõttetust ja juhust: ini-mese saavutatud v õ i m lubab nüüd nende kasvatusvahenditev ä h e n d a m i s t, millest tugevaim oli moraalne tõlgendus. “Ju-mal” on kaugelt liiga äärmuslik hüpotees.

4.

Ent äärmuslikke seisukohti ei saa välja vahetada vähendatu-tega, vaid jällegi äärmuslike, aga ü m b e r p ö ö r a t u t e g a. Janõnda on usk looduse absoluutsesse immoraalsusesse, eesmärgi-tusse ja mõttelagedusse psühholoogiliselt hädavajalik a f e k t, kuiusk Jumalasse ja olemuslikult moraalsesse korda enam ei püsi. Ni-hilism ei ilmu nüüd m i t t e seepärast, et norg olemasolust olekssuurem kui varem, vaid seepärast, et ülepea ei usuta, et viletsuselja koguni olemasolul mingi “mõte” oleks. Ü k s tõlgendus nur-jus; et ta aga kehtis kui a i n u s tõlgendus, siis näib, nagu ei oleksolemasolul üldse mingit mõtet, justkui oleks kõik a s j a t a.

5.

Et see “asjata!” meie praeguse nihilismi iseloom on, jääbveel tõestada. Umbusk meie varasemate väärtushinnangute vastutõuseb küsimuseni “kas pole mitte kõik “väärtused” peibutus-vahendid, mille abil komöödia pikaks venib, aga lahendusele su-

9


gugi lähemale ei jõua?” Eesmärgi ja otstarbeta k e s t u s on “as-jata” juures p i i n a v a i m mõte, eriti kui veel mõistetakse, etsaadakse narrida ja ometi ollakse võimetud hoiduma end narridalaskmast.

6.

Mõelgem seda mõtet ta hirmsaimas vormis: olemasolu, nagusee on, ilma mõtte ja eesmärgita, aga vältimatult tagasipöörduv,ilma finaalita eimiskisse: “igavene tagasipöördumine” [die ewigeWiederkehr].

See on nihilismi äärmuslikem vorm — eimiski (“mõttetu”)igavesti!

Budismi Euroopa vorm: teadmise ja jõu energia sunnib selliseusuni. See on t e a d u s l i k e m kõigist võimalikest hüpotee-sidest. Me eitame lõppeesmärke: oleks olemasolul mõni sellineolemas, peaks see saavutatud olema.

7.

Mõistetagu, et siin taotletakse panteismile vastupidist: sest“kõik täiuslik, jumalik, igavene” sunnib ü h t l a s i u s k u m a“i g a v e s s e t a a s t u l e k u s s e”. Küsimus: kas koos mo-raaliga on võimatuks tehtud ka see panteistlik jaa-seisukohtkõigi asjade suhtes? Põhimõtteliselt on ju vaid moraalne Ju-mal ületatud. Kas “teispool head ja kurja” on mõtet endalejumalat välja mõelda? Kas panteism s e l l e s mõttes oleksvõimalik? Eemaldagem protsessist eesmärgikujutlus ning jaata-gem s e l l e s t h o o l i m a t a protsessi? — Nii oleks asi siis,kui selle protsessi raames iga hetk midagi s a a v u t a t a k s — jaalati sedasama

Spinoza asus sellisele jaatavale seisukohale, kuivõrd igal mo-mendil on l o o g i l i n e paratamatus: ja ta triumfeeris oma loo-gilise põhiinstinktiga s e l l i s e ilmaseisundi üle.

8.

10

Friedrich Nietzsche

Aga tema juhtum on vaid üksikjuhtum. I g a p õ h i i s e l o o -m u j o o n, mis on i g a l e toimumisele aluseks, mis ennastigas toimingus väljendab, peaks, kui mõni indiviid selles o m apõhiiseloomujoone ära tunneks, viima indiviidi selleni, et taüleüldise olemasolu iga silmapilgu triumfeerides heaks tunnistab.Nii jõutaks selleni, et seda põhiiseloomujoont tajutaks enda juuresrõõmuga kui head, väärtuslikku.

9.

M o r a a l on niisiis kaitsnud elu meeleheite ja hüppe eest ei-miskisse selliste inimeste ja seisuste puhul, kelle kallal i n i m e -s e d on vägivallatsenud ja keda rõhunud: sest meeleheitlikku ki-bestumist olemasolu üle tekitab võimetus inimeste vastu, m i t t evõimetus looduse vastu. Moraal on käsitlenud võimukandjaid,vägivallatsejaid, ülepea “isandaid” kui vaenlasi, kelle eest tavalistinimest tuleb kaitsta, s.t e s m a j o o n e s j u l g u s t a d a, t u -g e v d a d a. Moraal on järelikult õpetanud sügavaimalt v i h k a -m a ja p õ l g a m a seda, mis on valitsejate põhiiseloomujoon:nende v õ i m u t a h e t. Seda moraali likvideerida, eitada, la-gundada: see tähendaks anda vihkavaimale ajele v a s t u p i d i n etunnetus ja väärtustus. Kui kannataja, rõhutu k a o t a k s u s u,et tal on õ i g u s põlata võimu tahet, siis astuks ta lootusetu mee-leheite staadiumisse. Nii oleks asi siis, kui see joon oleks eluleolemuslik [essentiell], kui ilmneks, et isegi selles “moraalitah-tes” on peidus vaid “võimu tahe”, et ka see vihkamine ja põlguson vaid võimutahe [Machtwille]. Rõhutu saaks aru, et ta sei-sab rõhujaga s a m a l p i n n a l ja et tal pole tema suhtes min-git e e s õ i g u s t, mingit k õ r g e m a t j ä r k u.

10.

Pigem v a s t u p i d i! Elus ei leidu midagi, mis omaksväärtust, peale võimuastme — oletades muidugi, et elu ise onvõimu tahe. Moraal kaitses h ä d a v a r e s e i d nihilismi eestsellega, et omistas i g a ü h e l e lõpmatu väärtuse, metafüüsiliseväärtuse, ning reastas nad korda, mis ei sobi kokku maise võimu- jajärgukorraga: ta õpetas alistumist, alandlikkust jne. O l e t a d e s,

11


e t u s k s e l l e s s e m o r a a l i h ä v i b, ei ole hädavarestelenam troosti — ja nad h u k k u v a d.

11.

Hukkumine esitab ennast kui — e n e s e h u k u t a m i n e,kui selle instinktiivne väljavalimine, mida t u l e b h ä v i t a d a.Hädavareste enesehävituse s ü m p t o m i d: autovivisektsioon,mürgitamine, joovastumine, romantika, eelkõige instinktiivnesund tegudeks, millega võimsad tehakse enda s u r m a v a e n l a -s e k s (— justkui kasvatades endale ise timukat) h ä v i t u s t a h ekui ühe veel sügavama instinkti tahe, endahävituse-, e i m i s k i -t a h t e -instinkti tahe.

12.

Nihilism kui sümptom sellest, et hädavarestel ei ole enamtroosti: et nad hävitavad, et hävitatud saada, et neil pole moraalisteraldunutena enam põhjust “alistuda” — et nad võtavad omaksvastupidise printsiibi ja t a h a v a d ka ise võimu, millega nads u n n i v a d võimukaid nende timukaks olema. See on budismiEuroopa vorm: m i t t e - t e g e m i n e, pärast seda kui igasuguneolemasolu on oma “mõtte” kaotanud.

13.

“Häda” pole ehk suuremaks saanud: vastupidi! “Jumal, moraal,alistumine” olid ravivahendid viletsuse hirmuäratavalt sügaval ast-mel: a k t i i v n e n i h i l i s m esineb suhteliselt palju soodsa-mate olude juures. Juba see, et moraali tajutakse ületatuna, eeldabüsna kõrget vaimse kultuuri astet; see omakorda suhtelist heaolu.Teatud vaimne väsimus, mille on kaasa toonud pikaajaline võitlusfilosoofiliste arusaamade vahel kuni skepsiseni filosoofia v a s t u,iseloomustab samuti nende nihilistide sugugi mitte madalamat sei-sundit. Mõeldagu olukorrale, milles astus üles Buddha. Igavesetaastuleku õpetusel on õ p e t a t u d eeldused (nagu Buddha õpe-tuses oli nt põhjuslikkuse mõiste jne).

12

Friedrich Nietzsche

14.

Mida tähendab siis “hädavareslus”? Eelkõige f ü s i o l o o -g i l i s e l t: mitte enam poliitiliselt. Selle nihilismi pinnasekson e b a t e r v e i m inimliik Euroopas (kõigis seisustes): ta saabusku igavesse taastulekusse tundma n e e d u s e n a, millest taba-tuna enam ühegi teguviisi ees tagasi ei kohkuta: mitte passiivselthävida, vaid kõike hävima p a n n a, mis on sel määral mõttetu jaeesmärgitu: olgugi et see on vaid kramp, pime raevutsemine aru-saama juures, et igavikust saati on kõik olemas olnud — ka see ni-hilismi ja hävituslusti moment. — S e l l i s e k r i i s i väärtuson selles, et ta p u h a s t a b, koondab lähedasi elemente ja pa-neb need üksteist hävitama, et ta jagab vastandliku mõtteviisigainimestele ühiseid ülesandeid — tuues päevavalgele ka nõrgimad,ebakindlaimad nende seas, ja annab nii jõudude järgukorrale tõuketervise vaatepunktist: tundes käskijas ära käskija, kuuletujas kuu-letuja. Loomulikult eemal kõikidest olemasolevatest ühiskonna-kordadest.

15.

Millised osutuvad seejuures t u g e v a i m a k s? Mõõdukai-mad, need, kes ei v a j a äärmuslikke dogmasid, need, kes mitteüksnes ei tunnista juhuse, mõttetuse olulist osa, vaid ka armasta-vad seda, need, kes suudavad mõelda inimesest koos ta väärtusemärkimisväärse vähendamisega, muutumata seejuures väikseks janõrgaks: rikkaimad tervise poolest, kes on enamikust äpardustestüle kasvanud ega tunne seetõttu äparduste ees niipalju hirmu —inimesed, kes o n o m a v õ i m u s k i n d l a d ja esindavadinimese s a a v u t a t u d jõudu teadliku uhkusega.

16.

Kuis mõtleks selline inimene igavesest taastulekust? —

13


Plaani visand:5

V õ i m u t a h e.Kõigi väärtuste ümberhindamise

katse.— Sils Maria

1888. aasta augustikuuviimasel pühapäeval

Meie, hüperborealased. — N u r g a k i v i p a n e m i n ep r o b l e e m i l e.

Esimene raamat: “m i s o n t õ d e?”

E s i m e n e p e a t ü k k. Eksituse psühholoogia.T e i n e p e a t ü k k. Tõe ja eksituse väärtus.K o l m a s p e a t ü k k. Tõe tahe (alles elu jaa-väärtuses

õigustatud

Teine raamat: väärtuste päritolu.

E s i m e n e p e a t ü k k. Metafüüsikud.T e i n e p e a t ü k k. Homines religiosi.K o l m a s p e a t ü k k. Head ja parandajad.

Kolmas raamat: väärtuste võitlus.

E s i m e n e p e a t ü k k. Mõtted kristlusest.T e i n e p e a t ü k k. Kunsti füsioloogia juurde.K o l m a s p e a t ü k k. Euroopa nihilismi ajaloo juurde.

Psühholoogide ajaviide.

Neljas raamat: Suur keskpäev.

E s i m e n e p e a t ü k k. E l u “j ä r g u k o r r a” p r i n -t s i i p.

T e i n e p e a t ü k k. K a k s t e e d.

5Vrd KSA 13. kd, 18 [17]: Võimu tahte viimane plaan. Selle plaanipeatükipealkirjade järgi on Nietzsche liigitanud osa gruppide 7 ja 8 frag-mentidest. [S.t teose koostajate arvates kuulub see 1888. aastal kirjuta-tud plaan sisuliselt kokku 7. grupiga, mistõttu nad on plaani trükkimisepuhul erandlikult eiranud kronoloogilist printsiipi. Tlk.]

14

Friedrich Nietzsche

K o l m a s p e a t ü k k. I g a v e n e t a a s t u l e k.

1886 lõpp – kevad 1887.

(Kolmas raamat: väärtuste võitlus)(K o l m a s p e a t ü k k. Euroopa nihilismi ajaloo juurde)

7 [8]

N i h i l i s m

E e s k õ n e k s.Ma olen seniajani üht piina talunud: kõik need seadused, mille

järgi elu areneb, on paistnud mulle vastuolus olevat väärtustega,mille pärast meiesugune elu v ä l j a k a n n a t a b. See ei paistaolevat seisund, mille käes paljud t e a d l i k u l t kannataksid:sellele vaatamata tahan ma kokku koguda tunnusmärgid, millestma loen välja, et see on meie moodsa maailma p õ h i l o o m u s,päristiselt t r a a g i l i n e p r o b l e e m ja häda salajane põhjusvõi kõigi ta hädade seletus. S e e p r o b l e e m o n m i n u st e a t a v a k s s a a n u d.

N i h i l i s m

A.

Lähtuda meie praeguse inimkonna täielikust kindlameelsestt u n n u s t a m i s e s t:

mitte lasta ennast näivusest petta (see inimkond on vähem“efektiivne”, kuid annab hoopis teised garantiid k e s t u s e l e,tema tempo on aeglasem, aga takt ise palju rikkam

t e r v i s kosub, tugeva keha tegelikud tingimused saavad tun-tuks ja vähehaaval loodud, “asketism” ironice —

pelglikkus äärmusliku ees, teatud usaldus “õige tee” vastu,ei mingit unistamist; ajutine sisse-elamine kitsastesse väärtustes-se (nagu “isamaa”), nagu “teadus” jne.

kogu see pilt oleks aga ikka veel k a h e t ä h e n d u s l i k:— see võiks olla elu t õ u s e v— või l a n g e v liikumine.

2 15


B.

Usk “progressi” — intelligentsi madalamates sfäärides näibsee tõusva eluna: aga see on enesepettus;

intelligentsi kõrgemates sfäärides l a n g e v a n aSümptomi kirjeldus.Vaatepunkti ühtsus: ebakindlus väärtusmõõdu suhtes.H i r m üldise “asjata” eesNihilism.

C.

K õ i g i väärtusmõõtude sõltuvus moraalsestreligioossest, esteetilisest, majanduslikust, poliitilisest, tea-

duslikust

D.

Märgid moraaliusu allakäigust.

N i h i l i s m.

Miski pole ohtlikum kui e l u loomusele vasturääkiv soovlik-kus.

nihilistlik konsekvents (usk väärtusetusse) kui moraalse väär-tushinnangu tagajärg

E g o i s t l i k o n m e i d r i k k u n u d (isegi pärast aru-saamist ebaegoistliku võimatusest)

P a r a t a m a t u o n m e i d r i k k u n u d (isegi pärastarusaamist l i b e r u m a r b i t r i u m ’i ja “intelligiibli vaba-duse” võimatusest)

me näeme, et ei küüni sfäärini, kuhu oleme oma väärtusedasetanud — sellega pole ka teine sfäär, milles me elame, sugugiväärtust juurde võitnud: vastupidi, me oleme väsinud, sest olemekaotanud peamise ajendi. “Senini asjata!”

16

Friedrich Nietzsche

T u n n e t u s e p ä r s i t u s m o r a a l i s t.nt katse e l u moraaliga k o o s k õ l a s t a d a (samastada) ja

moraali ees õigeks mõistaAltruism ürgalgupäraseltisetu mõtteviis võimalik ka sans obligation ja sanctionm i l m ä ä r a l o n m o r a a l t u n n e t u s t p ä r s s i -

n u d.indiviidi väärtus, “igavene hing”, psühholoogia võltsiminevastuseis põhjuslikkusele: füüsika võltsiminetekkeloo vastu ülepea: ajaloo võltsimine.Tunnetusteooria võltsimine

7 [31]

T r a a g i l i n e a j a s t u E u r o o p a l e: tingitud võitlu-sest nihilismiga.

Sügis 1887

9 [35]6

1. N i h i l i s m normaalne o l u k o r d.N i h i l i s m: puudub eesmärk; puudub vastus küsimusele

“miks?” mida tähendab nihilism? — e t ü l i m a d v ä ä r t u -s e d v ä ä r i t u s t u v a d [sich entwerten].

Ta on kahetähenduslik:

A)) Nihilism kui v a i m u k a s v a n u d v õ i m u märk: kuiaktiivne [activer] nihilism.

Ta võib olla märk t u g e v u s e s t: vaimujõud võib olla selmääral suurenenud, et s e n i s e d eesmärgid (“veendumused”,usuteesid) on talle sobimatud

— usk väljendab nimelt üldiselt e k s i s t e n t s i - t i n g i -m u s t e survet, alistumist olude autoriteedile, milles olend k o -s u b, k a s v a b, v õ i m u o m a n d a b . . .

Teisest küljest märk e b a p i i s a v a s t tugevusest, et endaleproduktiivselt taas eesmärk, miks? usk s e a d a.

6Võimu tahte 2. trükis vägivaldselt osadeks jagatud: 23. 2. 22. 13.

17


Oma suhtelise jõu maksimumi saavutab ta vägivaldse hävitus-jõuna: k u i a k t i i v n e n i h i l i s m. Tema vastand oleksväsinud nihilism, mis enam ei r ü n d a: selle kuulsaim vorm onbudism: kui p a s s i i v n e nihilism

Nihilism kujutab endast patoloogilist v a h e s e i s u n-d i t (patoloogiline on tohutu üldistamine, järeldus, e t p o l em i n g i t m õ t e t): olgu siis, et produktiivsed jõud pole veelpiisavalt tugevad: või et dekadents veel viivitab ega ole oma abi-vahendeid veel leidnud.

B)) Nihilism kui v a i m u j õ u a l l a k ä i k j a t a g a s i m i -n e k: passiivne nihilism:

kui märk nõrkusest: vaimujõud võib olla väsinud, a m m e n -d a t u d, nii et s e n i s e d eesmärgid ja väärtused on sobimatudega leia enam uskumist —

et väärtuste ja eesmärkide süntees (millel põhineb iga tugevkultuur) lahustub, nii et üksikud väärtused astuvad sõtta: lagune-mine

et kõik, mis kosutab, ravib, rahustab, uinutab, astub esiplaa-nile, mitmesuguste m a s k e e r i n g u t e all, religioossete võimoraalsete või poliitiliste või esteetiliste jne.

2. Selle hüpoteesi eeldus.Et ei ole olemas tõde; et ei ole olemas asjade absoluutset loo-

must [Beschaffenheit], “asja iseeneses”— s e e o n i s e n i h i l i s m, j a n i m e l t ä ä r m u s -

l i k e m. Ta asetab asjade v ä ä r t u s e just nimelt sellesse, etsellele väärtusele ei vasta ega ole vastanud ü k s k i realiteet,üksnes v ä ä r t u s s e a d j a-poolne jõusümptom, lihtsustus e l uo t s t a r b e k s.

9 [39]

V ä ä r t u s e d j a n e n d e m u u t u m i n e on sõltuvusesv ä ä r t u s s e a d j a v õ i m u k a s v u s t

Mööndud “vaimuvabaduse” u s k m a t u s e määr kui v õ i -m u k a s v u v ä l j e n d u s

“Nihilism” kui vaimu k õ r g e i m a v õ i m u k u s e, üli-rikka elu ideaal: osalt hävitav, osalt irooniline

18

Friedrich Nietzsche

9 [41]

Mis on u s k? Kuidas ta tekib? Iga usk on t õ e k s -p i d a m i n e.

Nihilismi äärmuslikem vorm oleks: et i g a usk, iga tõeks--pidamine on paratamatult vale: s e s t e i l e i d u ü l d s etõelist maailma. Niisiis: p e r s p e k t i i v n e n ä i v u s, millepäritolu asub meis (kuivõrd me vajame pidevalt kitsamat, lühen-datud, lihtsustatud maailma)

— et see on jõu määr, millega me suudame tunnistadan ä i l i k k u s t, vale paratamatust, ilma et hukkuksime.

S e s m õ t t e s v õ i b n i h i l i s m k u i t õ e l i s em a a i l m a, o l e m i s e eitamine, o l l a j u m a l i k m õ t t e -v i i s: — — —7

9 [44]8

(K o l m a n d a uurimuse juurde)

P e a v a a t e p u n k t: et kõrgema liigi [species] ülesannet einähta madalamate j u h t i m i s e s (nagu seda teeb nt Comte —),vaid madalaid nähakse a l u s e n a, mille peal kõrgem liik omap ä r i s ülesandes elab, — mille peal ta üldse s e i s t a s a a b.

Tingimused, milles t u g e v ja õ i l i s liik ennast (vaimsetkasvu silmas pidades) säilitab, on vastupidised neile, millele allu-vad spencerlike pudupoodnike “industriaalsed massid”.

Kui see, mis on lubatud vaid t u g e v a i m a t e l e ja v i l j a -k a i m a t e l e natuuridele, võimaldamaks n e n d e eksistent-si, — jõudeaeg, seiklus, uskmatus, isegi liialdus —, oleks lubatudkeskmistele natuuridele, hävitaks see nad paratamatult — ja teebkiseda. Siin on töökus, reegel, mõõdukus, kindel “veendumus” omalkohal, — lühidalt, karjavoorused: nende abil saab see keskpäraneinimliik täielikuks.

Nihilismi p õ h j u s e d:1) p u u d u b k õ r g e m l i i k, s.t see, kelle ammendamatu

viljakus ja võim hoiab inimestes alal usku. (Mõeldagu, mida7— — — tähistab Nietzsche lause katkemist käsikirjas.8Pealkirja kohta vt 9 [10]; ka see tekst on Võimu tahte 2. trükis

vägivaldselt osadeks jagatud: 901. 27.

19


võlgnetakse Napoleonile: peaaegu kõik selle sajandi kõrgemadlootused)

2) m a d a l l i i k “kari” “mass” “ühiskond” unustab tagasi-hoidlikkuse ning paisutab oma vajadused k o s m i l i s t e k s jam e t a f ü ü s i l i s t e k s väärtusteks. Seetõttu v u l g a r i s e e -r u b kogu olemasolu: et nimelt m a s s valitseb, siis türanniseeribta e r a n d e i d, nii et need kaotavad usu endasse ja muutuvadn i h i l i s t i d e k s

Kõik katsed k õ r g e m a i d tüüpe välja mõtelda jäävad puu-dulikuks [manquirt] (“romantism”, kunstnik, filosoof, Carlyles’ikatse vastu neile kõrgeimaid moraaliväärtusi juurde lisada).

Tulemuseks v a s t u o l u kõrgemate tüüpidega.K õ i g i k õ r g e m a t e t ü ü p i d e a l l a k ä i k ja e b a -

k i n d l u s; võitlus geeniuse vastu (“rahvapoeesia” jne) Kaas-tunne madalate ja kannatavate vastu kui h i n g e s u u r u s em õ õ d e

p u u d u b f i l o s o o f, teo tõlgitseja, m i t t e üksnes ümber-luuletaja [Umdichter]

9 [60]

Tohutu enesemõtestamine: saada endast teadlikuks mitte kuiindiviidist, vaid kui inimkonnast. M õ t e s t a g e m e n d i d,m õ t e l g e m t a g a s i: k ä i g e m v ä i k s e i d j a s u u r it e i d

A. Inimene otsib “tõde”: maailma, mis endale vastu ei räägiks,ei tüssaks, ei muutuks, t õ e l i s t maailma — maailma, kus ei kan-natataks: vastuolu, tüssamine, muutumine — kannatuse põhjused!Ta ei kahtle, et on olemas maailm, nagu see olema peaks; ta soo-viks otsida teed selleni. (India kriitika: isegi “mina” kui näiline,kui m i t t e -reaalne)

Kust võtab inimene siin r e a a l s u s e mõiste? —Mispärast tuletab ta muutumisest, tüssamisest, vastuolust just

nimelt k a n n a t u s e? ja miks mitte hoopis oma õnne?. . . —Põlgus, vastikus kõige vastu, mis möödub, vaheldub, muu-

tub: — kust see jääva väärtustamine?Ilmselt on siin tõetahe pelgalt j ä ä v a m a a i l m a igatse-

mine.

20

Friedrich Nietzsche

Meeled tüssavad, mõistus korrigeerib eksimusi: j ä r e l i k u l t,kinnitatakse, on mõistus tee jäävani; m i t t e m e e l e l i s e dideed peavad “tõelisele ilmale” lähedasemad olema. — Meel-test tuleneb enamik ebaõnnelööke — nad on petised, võrgutajad,hävitajad:

Õ n n e saab tagada vaid olevas: muutumine ja õnn välistavadteineteist. Suurimal soovil on seega silme ees üheks saamine ole-vaga. See on k u m m a l i n e tee suurima õnneni.

In summa: maailm, nagu ta olema p e a k s, eksisteerib; seemaailm, milles me elame, on vaid eksitus, — see meie maailm eitohiks eksisteerida.

U s k o l e v a s s e osutub vaid järelduseks: päristine primummobile on mitteuskumine saavasse, umbusk saava vastu, kõigesaava halvakspanu. . .

Milline inimliik nii reflekteerib? Ebaproduktiivne k a n n a -t a v l i i k; eluväsinud liik. Kui mõtleksime vastupidisele inim-liigile, ei oleks neil usku olevasse vaja: veel enam, nad põlgaksidseda kui surnut, igavat, ükskõikset. . .

Usk, et maailm, nagu ta olema peaks, o n, eksisteerib tegeli-kult, on selliste ebaproduktiivsete usk, k e s e i t a h a l u u am a a i l m a, nagu ta olema peaks. Nad seavad selle olemasole-vaks, nad otsivad vahendeid ja teid selleni jõudmiseks. — “Tõetahe” — k u i l o o m i s t a h t e v õ i m e t u s

tunnetamine, et miski niija nii o n Antagonism natuuridetegemine, et miski selleks jõu-astmetes.ja selleks s a a k s.

Meie soovidele vastava m a a i l m a f i k t s i o o n, psühho-loogilised riukad ja tõlgendused, et seostada kõike, mida me aus-tame ja meeldivana tunneme, selle t õ e l i s e i l m a g a.

“Tõe tahe” sel tasandil on loomuldasa t õ l g e n d u s k u n s t;kuhu ikka veel kuulub tõlgendusjõud.

Seesama inimliik, veel astme võrra v i l e t s a m a k s saa-nud, kellel e i o l e e n a m j õ u d u tõlgendada, fiktsiooneluua, teeb n i h i l i s t e. Nihilist on inimene, kes otsustab maa-

21


ilma kohta, nagu see on, et seda e i peaks olema, ja maailmakohta, nagu see olema peaks, et seda ei eksisteeri. Seega pole ole-masolul (tegutsemisel, kannatamisel, tahtmisel, tundmisel) mõtet:“asjata”-paatos on nihilistide paatos — sealjuures ometi paatosenanihilistide e b a j ä r j e k i n d l u s [Inconsequenz]

Kes oma tahet asjadesse panna ei suuda, tahtetu ja jõuetu, seepaneb vähemasti sinna m õ t t e: s.t usu, et seal juba on üks tahe,mis asjades tahab või tahtma peab.

T a h t e j õ u mõõdupuu on see, mil määral suudab inimeneläbi ajada ilma m õ t t e t a asjades, mil määral mõttetus ilmas elutalutakse: s e s t v ä i k e s t o s a t e m a s t o r g a n i s e e -r i b i n i m e n e i s e.

F i l o s o o f i l i n e o b j e k t i i v - v a a d e võib seega ollamärk tahte- ja jõuvaesusest. Sest jõud organiseerib lähemat jalähimat; “tunnetajad”, kes tahavad vaid k i n d l a k s t e h a, mison, on sellised, kes ei suuda kindlaks teha midagi, n a g u s e eo l e m a p e a b.

Kunstnikud kui vaheliik: nad määravad vähemalt kindlaksmõistukuju sellest, mis olema peab — nad on produktiivsed,kuivõrd nad tegelikult m u u d a v a d ja ümber vormivad; mittenagu tunnetajad, kes jätavad kõik nii, nagu see on.

F i l o s o o f i d e s e o s p e s s i m i s t l i k e r e l i g i -o o n i d e g a: seesama inimliik (— nad lisavad k õ r g e i m a l tv ä ä r t u s t a t u d a s j a d e l e k õ r g e i m a r e a a l s u s -k r a a d i.

F i l o s o o f i d e s e o s m o r a a l s e t e i n i m e s t e g aja nende väärtusmõõtudega. (M o r a a l n e ilmaseletus kuimõte: pärast religioosse mõtte allakäiku —

F i l o s o o f i d e ü l e t a m i n e oleva maailma h ä v i t a -m i s e kaudu: nihilismi vaheperiood: enne kui on olemas jõudväärtused ümber pöörata ja saav [das Werdende], paistev ilm kuia i n u s jumalikustada, heaks kiita.

B. Nihilism kui normaalne nähtus võib olla kasvava t u g e v u s evõi kasvava n õ r k u s e sümptom

22

Friedrich Nietzsche

osalt et jõud l u u a, t a h t a on sel määral kasvanud, et ta eivaja enam neid koondseletusi ega m õ t t e -lisamisi (“lähemadülesanded”, riik jne)osalt, et loov jõud ise, loomise m õ t e annab järele ja valitse-vaks seisundiks saab pettumus. Võimetus u s k u d a “mõttes-se”, “uskmatus”Mida tähendab t e a d u s mõlema võimaluse seisukohast?

1) Kui märk tugevusest ja enesevalitsemisest, s u u t l i k k u stulla toime ilma pühade trööstivate illusiooni-ilmadeta

2) kui õõnestav, lõhustav [secirend], pettumust valmistav, nõr-gestav

C. u s k t õ e s s e, vajadus millestki tõeksusutavast tuge saada:kõigi varasemate väärtustunnete psühholoogiline reduktsioon.Pelgus, laiskus

— samavõrd u s k m a t u s: reduktsioon. Kuivõrd ta jõuabu u t e v ä ä r t u s t e n i, kui tõelist maailma üldse ei leidu (seeläbisaavad väärtustunded, mida varem oleva ilma peale r a i s a t i,jälle vabaks)

9 [123]9

N i h i l i s t i g e n e e s i j u u r d e.

Hilja söandatakse seda, mida tegelikult t e a t a k s e. Al-les hiljaaegu tunnistasin ma endale, et olen seni sisimas nihilistolnud: energia, hooletus [Nonchalance], millega ma nihilistinaedasi läksin, tüssas mind selles põhitõigas. Kui eesmärgile vastuminnakse, siis näib olevat võimatu, et meie usu põhiteesiks on“eesmärgitus iseeneses”.

10 [22]10

K o o n d a r u s a a m.

Tõepoolest kaasneb iga suure kasvamisega ka tohutu m u r e -n e m i n e ja h ä ä b u m i n e:

9Vrd Puuslikehämarus, osa Sprüche. . . 2; 9 [52].10Suvel 1888 ümber töötatud.

23


kannatus, allakäigu sümptomid k u u l u v a d tohutu edasi-mineku aegadesse.

inimkonna iga viljakas ja võimukas liikumine on ühtlasik a a s a t o o n u d [mitgeschaffen] nihilistliku liikumise.

kui pessimismi ä ä r m u s l i k e m vorm, päristine n i h i -l i s m maailma tuleks, oleks see teatavatel asjaoludel märk ot-sustavast ja olemuslikust kasvust, üleminekust uutesse olemas-olutingimustesse.

S e l l e s t o l e n m a a r u s a a n u d.

10 [42]

P õ h i t e e s. Mil määral on t ä i e l i k n i h i l i s m senisteideaalide hädavajalik tagajärg.

— m i t t e t ä i e l i k nihilism, selle vormid: me elame nendekeskel

— k a t s e d n < i h i l i s m i s t > 11 p ä ä s e d a neid väär-tusi ümber hindamata: toovad esile vastupidise, teravdavad prob-leemi.

10 [43]

T ä i e l i k n i h i l i s t — N<ihilisti> silm, m i s v a s t i -k u s t i d e a l i s e e r i b , mis on truudusetu oma mälestustevastu (— ta laseb neil langeda, raaguda; ta ei kaitse neid kaameluitumise eest, kui see kauge ja möödunu üle nõrkust valab; jamida ta enda suhtes ei tee, seda ei tee ta ka inimese kogu minevikusuhtes, — ta laseb sel langeda

November 1887– märts 1888

11 [97]

Filosoofiline nihilist on veendunud, et kõik toimuv on mõttetuja asjatu; ja et ei peaks olema mõttetut ja asjatut olemist. Aga kustsee: ei peaks? Aga kust võetakse s e e “mõte”, s e e mõõt? —

11< > tähistab väljaandja lisandusi tekstile.

24

Friedrich Nietzsche

Nihilist arvab põhimõtteliselt, et sellise tühja kasutu olemise sil-maspidamine mõjuks filosoofile m i t t e r a h u l d a v a l t, tühjalt,ahastamapanevalt; selline arusaam räägib vastu meie kui filo-soofide peenemale tundlikkusele. See jõuab välja absurdseväärtustamiseni: olemasolu iseloom p e a k s f i l o s o o f i l er õ õ m u p a k k u m a , samas kui teisalt peab see õiguseletoetuma. . .

Nüüd on kerge mõista, et rõõm ja vastumeelsus toimuvas [in-nerhalb des Geschehens] saab omada mõtet vaid vahendina: jääbüle küsida, kas me ülepea s u u d a k s i m e näha “mõtet” ja “ots-tarvet”, kas küsimus mõttetusest või selle vastandist meie jaoksmitte lahendamatu pole. —

11 [99]12

N i h i l i s m i k r i i t i k a. —

1.

N i h i l i s m kui p s ü h h o l o o g i l i n e s e i s u n d peabe s i t e k s tekkima siis, kui me oleme kõiges toimuvas otsi-nud “mõtet”, mida seal ei ole: nii et otsija kaotab lõpuks jul-guse. Nihilism on siin teadlikuks saamine jõu pikaajalisestr a i s k a m i s e s t, piin “asjatusest”, ebakindlus, võimaluse puu-dumine mingil moel toibuda, veel millestki rahuldust leida — häbiiseenda ees, nagu oldaks ennast liiga kaua p e t n u d. . . See m õ t evõis olla: kõlbeliselt kõrgema kaanoni “täitmine” kõiges toimuvas,kõlbeline maailmakord; või armastuse ja harmoonia suurenemineolendite läbikäimises; või lähenemine üleüldisele õnne-seisundile;või koguni võitlusse asumine üleüldise eimiski-seisundiga —eesmärk on ikkagi mõte. Kõigis neis kujutlusviisides on ühinesee, et protsessi enda läbi tuleb midagi s a a v u t a d a: — ja nüüdmõistetakse, et saamisega ei saavutata m i d a g i. . . Niisiis pettu-mine s a a m i s e oletatavas o t s t a r b e s kui nihilismi põhjus:olgu siis täiesti kindla otstarbe suhtes või üldistatult, kõigi se-niste, kogu “arengut” puudutavate otstarbe-hüpoteeside ebapiisa-vuse taipamine (— inimene, m i t t e e n a m saamisele kaasa-aitaja, ammugi mitte selle keskpunkt)

12Ümber töötatud suvel 1888.

25


Nihilism kui psühholoogiline seisund tekib t e i s e k s siis,kui kõiges toimuvas ja kõige toimuva all olevana on eelda-tud t ä i e l i k k u s t, s ü s t e e m s u s t, isegi o r g a n i s e e r i -t u s t: nii et imetlust ja austust janunev hing tunneb mõnukõrgeima valitsemis- ja võimutsemisvormi koondettekujutusest (—kui see on loogiku hing, siis piisab juba absoluutsest järjekindlusestja reaaldialektikast, et kõigega leppida. . . ) Teatud laadi ühtsus,teatud “monismi” vorm: ja selle usu järeldusena on inimenesügavas kooskõla- ja sõltuvustundes temast lõputult võimsamasttervikust, üks jumalikkuse moodus. . . “Üldine hüvang nõuabüksiku ohverdamist”. . . aga vaata, sellist üldist ei l e i d u! Põhi-liselt on inimene usu oma väärtusesse kaotanud, kui tema kauduei toimi lõpmatult väärtuslik tervik: s.t ta on sellise terviku väljamõelnud, e t s u u t a o m a v ä ä r t u s e s s e u s k u d a.

Nihilismil psühholoogilise seisundina on veel k o l m a s jav i i m a n e vorm. Võttes eelduseks need kaks t õ d e m u s t,et saamisega midagi ei saavutata ja et kogu saamise taga suurtühtsust ei valitse, millesse üksik täielikult peituda võiks kuikõrgeima väärtusega elementi: nii jääb v ä l j a p ä ä s u k s kogusee saamise maailm pettusena hukka mõista ja leiutada maa-ilm, mis asub teispool seda, kui t õ e l i n e ilm. Ent niipea,kui inimene saab jälile, kuidas see maailm on üles ehitatud vaidpsühholoogilisest vajadusest ja kuidas tal sellele üldse mingitõigust ei ole, nii sugeneb nihilismi viimane vorm, mis seisnebu s k u m a t u s e s m e t a f ü ü s i l i s s e m a a i l m a, — miskeelab usu t õ e l i s s e maailma. Sellelt seisukohalt mööndaksea i n s a tegelikkusena saamise tegelikkust, keelatakse ära igatliiki salateed tagailmadesse ja võltsjumalikkusteni — aga e ik a n n a t a t a s e d a m a a i l m a v ä l j a, m i d a e n a me i t a h e t a s a l a t a. . .

— Mis on põhimõtteliselt toimunud? Jõuti v ä ä r t u s e t u s etundeni, kui mõisteti, et olemasolu koondkarakterit ei tohi tõl-gendada ei “o t s t a r b e” mõiste ega “ü h t s u s e” mõiste egaka “t õ e” mõiste abil. Sellega ei saada ega saavutata midagi;toimumise paljuses puudub hõlmav ühtsus: olemasolu karakter eiole “tõeline”, on v õ l t s. . . , pole enam vähimatki alust endaletõelist ilma sisendada. . .

26

Friedrich Nietzsche

Lühidalt: me k i s u m e taas v ä l j a kategooriad “otstarve”,“ühtsus”, “olemine”, millega me oleme maailma sisse toonudväärtuse — ja nüüd paistab maailm v ä ä r t u s e t u n a . . .

2.

Kui oletada, et me oleme ära tundnud, kui suurel määral ei saamaailma enam nende k o l m e kategooria abil t õ l g i t s e d a jaet pärast selle taipamist hakkab maailm meile väärtusetuks muu-tuma: siis peame küsima, kust pärineb meie usk neisse 3 kategoo-riasse — proovigem, kas poleks äkki võimalik usku n e n d e s s etühistada. Kui me oleme need 3 kategooriat v ä ä r i t u s t a n u d,siis pole tõestus nende rakendamatuse kohta kõigele enam mingiksaluseks k õ i k e v ä ä r i t u s t a d a.

∗

∗ ∗

Tulemus: u s k m õ i s t u s e k a t e g o o r i a t e s s e on ni-hilismi põhjus, — me oleme maailma väärtust mõõtnud kategoo-riates, m i s t u g i n e v a d p u h t a l t väljamõeldud m a a -i l m a l e.

∗ ∗

Lõpptulemus: kõik väärtused, millega me oleme seniajani es-majoones püüdnud maailma endale hinnaliseks teha ja lõpuks justsellega ta v ä ä r i t u s t a n u d , kui need sobimatuks osutusid —kõik need väärtused on, psühholoogiliselt rehkendades, tule-nenud teatud perspektiivsest kasulikkusest inimlike valitsemis-moodustiste säilitamiseks ja suurendamiseks: ja vaid võltsilt as-jade olemusse p r o j i t s e e r i t u d. See on ikka veel inime-se h ü p e r b o o l n e n a i i v s u s <seada> iseennast asjademõtteks ja väärtusmõõduks. . .

11 [108]

Filosoof puhkab teisiti ja teises [in Anderem]: ta puhkab nt ni-hilismis. Usk, et mitte mingisugust tõde pole, nihilistide-usk, onsuur seljasirutus sellele, kes kui tunnetuse sõjamees peab lakka-matut võitlust lausa vastikute tõdedega. Sest tõde on vastik

27


11 [123]

N i h i l i s m i saabumine

Nihilism ei ole mitte ainult mõtlikkus [Betrachtsamkeit] “as-jata!” üle ja mitte ainult usk, et kõik on väärt hukku: see on käekülge panemine, h u k k a s a a t m i n e. . . See on, kui soovite,e b a l o o g i l i n e: aga nihilist ei usu vajadusse olla loogiline. . .See on tugevate vaimude ja tahete seisund: ja sellistel ei olevõimalik “otsustuse”-ei juurde pidama jääda: — nende loomusesttuleneb t e o - e i. Eitamisele [Ver-Nichtsung] otsustusega sekun-deerib hävitamine [Vernichtung] käega.

11 [149]

T ä i e l i k n i h i l i s m

selle sümptomid: suur p õ l g u ssuur k a a s t u n n esuur h ä v i t u s

selle kulminatsioonipunkt: õ p e t u s, mis teeb just elu, jäles-tuse, kaastunde ja hävituslusti vilkaks, õpetab kui a b s o l u u t -s e t ja i g a v e s t

11 [150]13

Euroopa nihilismi ajaloo juurde.

Ebaselguse, igat liiki katsete [Tentativen] p e r i o o d vanakonserveerida ja uuel mitte toimida lasta.

Selguse p e r i o o d: m õ i s t e t a k s e, et vana ja uus onpõhivastuolud: vanad väärtused sündinud allakäivast, uued üles-tõusvast elust, — <et> looduse ja ajaloo tundmine meile selli-seid “lootusi” enam ei luba, — et k õ i k v a n a d i d e a a l i don eluvaenulikud (dekadentsist sündinud ja dekadentsi määravad,ükskõik kui väga ka moraali hiilgavas pühapäevaehtes) — mem õ i s t a m e vana ega ole pikka aega piisavalt tugevad uue jaoks.

13Suvel 1888 ümber töötatud.

28

Friedrich Nietzsche

Kolme suure afekti p e r i o o dpõlgusekaastundehävituse

Katastroofi p e r i o o dõpetuse esilekerkimine, mis inimesiv ä l j a s õ e l u b. . .

mis nõrku otsustama sunnibja niisamuti tugevaid

11 [335]14

Nihilismi algusIrdumine, lahtimurdmine maapinnast

k o d u t u l t see algabõ u d s e l t see lõpeb

11 [411]15

E e s k õ n e.

1.

Suured asjad nõuavad, et neist vaikitaks või suurelt räägitaks:suurelt, see tähendab küüniliselt ja süütult.

2.

Mis ma jutustan, on kahe lähima aastasaja lugu. Ma kirjel-dan seda, mis tuleb, mis ei saa enam teisiti tulla: n i h i l i s m is a a b u m i s t. Seda lugu saab nüüd juba jutustada, sest parata-matus ise on siin tegev. See tulevik räägib juba sajas märgis; seesaatus annab endast kõikjal teada; selle tulevikumuusika tarvis on

14Seoses Dostojevski-lektüüriga.15Vrd 11 [119].

29


kõik kõrvad juba kikkis. Kogu meie euroopalik kultuur liigubjuba ammu pinge piinas, mis aastakümnest aastakümnesse kas-vab, nagu katastroofi suunas: rahutu, vägivaldne, tormakas: nagutorm, mis l õ p p u tahab, mis enam ennast ei mõtesta [besinnt],mis mõtestamise ees hirmul on.

3.

— Kes siin sõna võtab, pole seevastu seni midagi muud teinudkui e n n a s t m õ t e s t a n u d: kui f i l o s o o f ja loomusun-niline erak, kes leidis oma paremuse eemalolekus, väljaspoolsuses,kannatlikkuses, viivituses, mahajäetuses; kui söandav ja — kat-setav vaim, kes juba igasse tuleviku labürinti korra ära on ek-sinud; kui ennustajalinnu-vaim, kes tulevast jutustades t a g a s iv a a t a b; kui Euroopa esimene täielik nihilist, kes aga on ni-hilismi endas juba lõpuni läbi elanud, — kes on selle seljataha,endast allapoole, endast väljapoole jätnud. . .

4.

Sest ärgu mõistetagu valesti selle pealkirja mõtet, millega seetuleviku-evangeelium tahab olla nimetatud. “V õ i m u t a h e.Kõigi väärtuste ümberhindamise katse” — selle vormeliga onväljendatud v a s t u l i i k u m i s t, pidades silmas printsiipi jaülesannet: liikumist, mis kunagi tulevikus selle täieliku nihi-lismi välja vahetab; mis teda aga loogiliselt ja psühholoogiliselte e l d a b, mis tingimata üksnes t e m a p e a l e ja t e m a s tsaab tulla. Miks on siis nihilismi saabumine nüüdsest p a r a t a -m a t u? Sest meie senised väärtused ise on need, mis temasoma viimase järelduseni jõuavad; sest nihilism on meie suurteväärtuste ja ideaalide lõpunimõeldud loogika, — sest me peamenihilismi enne läbi elama, et saada jälile, mis oli õigupoolestnende “väärtuste” v ä ä r t u s. . . . Kunagi on meil vaja u u s iv ä ä r t u s i. . .

30

Friedrich Nietzsche

1888 algusest kevadeni

13 [4]16

A. N i h i l i s m i s a a b u m i s e s t.

1. “Tõde”. Tõe väärtusest. Usk tõesse. — Selle kõrgeimaväärtuse allakäik. Kõige selle summeerimine, mis temavastu on tehtud.

2. Igasuguse usu allakäik.3. Kõikide valitsejalike tüüpide allakäik

B. N i h i l i s m i p a r a t a m a t u s e s t.

4. Seniste kõrgeimate väärtuste päritolu.5. Mida tähendavad moralistid ja moraalisüsteemid.6. Esteetiliste väärtuste kriitika juurde.

C. N i h i l i s m i e n d a ü l e t a m i s e s t.

7. Võimu tahe: psühholoogiline vaatlus.8. Võimu tahe: füsioloogiline vaatlus.9. Võimu tahe: ajaloolis-sotsioloogiline vaatlus

D. Ü l e t a j a j a ü l e t a t u d.

10. Väheste eesõigusest.11. Haamer: õpetus igavesest taastulekust12. Väärtuste järgukorrast.

Iga raamat 150 lehekülge.Iga peatükk 50

16Vrd 13[3]. Plaan käib teose kohta Võimu tahe. Kõigi väärtusteümberhindamine. Jaotamine 4 raamatusse (siin tähistatud A-B-C-D) onomane peaaegu kõikidele Võimu tahte plaanidele.

3 31


Kevad 1888

14 [9]

N i h i l i s m

Miski poleks kasulikum ja soodustatavam kui järjekindel t e o -n i h i l i s m

: nõnda nagu mina kõiki kristluse, pessimismi nähtusi mõistan,väljendavad nad “me oleme küpsed mitte olema; meie jaoks onmõistlik mitte olla”

see “mõistuse” keel oleks sel juhul ühtlasi s e l e k t i i v s el o o d u s e keel

Mis aga on kõigi mõistete juures taunitav, see on religioonikahetähenduslik ja pelglik poolikus, nagu see on k r i s t l u s e s:täpsemalt, k i r i k u s: mis kaitseb kõiki nurjunuid ja haigeid ningpaneb neid end juurde sigitama, selmet julgustada neid surema jaend hävitama —

Probleem: milliste vahenditega oleks võimalik jõuda suurenakkusliku [contagiöse] nihilismi range vormini: selliseni, misteadusliku kohusetruudusega õpetaks ja praktiseeriks vabasur-ma. . . (ja m i t t e haiglast edasivegeteerimist võltsi järeleksistentsinimel —)

Kristlust ei saa küllalt hukka mõista, sest ta on ideega sure-matust eraisikust vääritustanud ühe sellise suure p u h a s t a v anihilismi-liikumise v ä ä r t u s e, nagu see võib-olla käimas oli:niisamuti lootusega ülestõusmisse: lühidalt, n i h i l i s m i t e o,enesetapu alatise ärahoidmisega. . . See asendati vähehaaval aeg-lase enesetapuga; väikese armetu, aga kestva eluga; täiesti tavalisekodanliku keskpärase eluga jne.

14[32]

V ä ä r t u s. . .üks nihilistlik väärtushinnang ütleb: “m i n a olen väärt mitte

olema”. See läheb kaugemale ja ütleb: “s i n a oled väärt mitteolema”.

32

Friedrich Nietzsche

14 [86]

“Dekadentsi” mõiste juurde —1. skepsis on dekadentsi tagajärg: samuti kui vaimu vabamõtlus.2. kommete rikutus on dekadentsi tagajärg: tahtenõrkus, vajadus

tugevamate ergutusvahendite järele. . .3. psühholoogilised, moraalsed ravimeetodid ei muuda deka-

dentsi kulgu, nad ei pea teda kinni, nad on psühholoogiliseltt ü h i s e d

: arusaamine nende matkivate “reaktsioonide” suurest tühisusest: need on tuimestusvormid teatud fataalsete tagajärje-ilmingute

vastu, nad ei too välja morbiidset elementi: nad on sageli heroilised katsed dekadentsiinimest annulleerida,

tema k a h j u l i k k u s minimeerida.4. nihilism ei ole dekadentsi põhjus, vaid üksnes selle loogika5. “hea” ja “halb” on vaid kaks dekadentsi tüüpi: nad hoiavad

ühte kõigis põhinähtustes.6. sotsiaalne k ü s i m u s on dekadentsi tagajärg7. haigused, eelkõige närvi- ja vaimuhaigused, on märk selle

kohta, et tugevatel natuuridel puudub kaitsejõud; samast räägibärrituvus, nii et l õ b u ja n o r g saavad esmatähtsateks prob-leemideks.

Mai – juuni 1888

17 [8]17

Viimasel ajal on üht juhuslikku ja igas mõttes sobimatut sõnaohtralt kuritarvitatud: kõikjal kõneldakse pessimismist, kembel-dakse kummaliselt, vahel mõistlikegi inimeste seas, küsimuse üle,nagu peaks sellele vastus olemas olema, kummal on õigus, pes-simismil või optimismil. Ei ole mõistetud seda, mis on ometikäegakatsutav: et pessimism pole probleem, vaid sümptom, — etsee sõna <tuleks> asendada n i h i l i s m i g a, — et küsimus, kasmitte-olemine on parem kui olemine, on ise juba haigus, allakäik,idiosünkraasia. . .

17Vrd 14 [227].

33


Pessimistlik liikumine on vaid füsioloogilise dekadentsi väl-jendus; tal on kaks keset paikades, mille taevas täna allakäigu-sümptomeid [+++]18

Saateks

Käesolevas Akadeemias ilmuvad Nietzsche nihilismi-fragmendidon kirja pandud rohkem kui 100 aastat tagasi. Mida ütlevad meile,praegusaja inimestele, need katkendid, mis kaardistasid oluliselmääral just kaasaega, 19. sajandi lõppu, ning jäid autoril avalda-miskõlblikuks viimistlemata? Kas seisab nihilism, see kodutuimkõigist külalistest, ikka veel ukse taga, oodates oma aega? Võioleme nihilismi ületanud, elanud 20. sajandil läbi need kriisid jakatastroofid, mida Nietzsche ennustas? Äkki on nihilism hoopisüle meie lävepaku pääsenud ja ennast koduselt sisse seadnud, nii etme ei pane enam tähelegi seda häda, mida tundis Nietzsche? Kõikneed võimalused on 20. sajandi jooksul korduvalt läbi arutatud,ilma et saaksime praegu kindlalt väita, kuidas on lood nihilismiga.Jätkub lakkamatu tõlgendamine. . .

Kindlasti ei ole Nietzsche fragmentide pelgalt kronoloogiline,sisulisest liigendamisest loobuv esitusviis eriti lugejasõbralik. Lu-geja sooviks, et fragmendid põimitaks sisuliselt ühtseks kogumiks,lähtudes Nietzsche kavadest ja tema filosoofia tervikust. Sääraseid“lugejasõbralikke” kompilatsioone on Võimu tahte mitmesugusteversioonidena pakutud juba terve sajandi vältel. Kuid probleem onselles, et Nietzsche käsikirjaline pärand on kaugel tervikteosest,ning samuti on vaidlusküsimuseks see, mida pidada Nietzsche filo-soofia tervikuks ja kas säärast tervikut üldse leidub. Seega tõusebkõigi sisu järgi liigendatud kogumike puhul esiplaanile koostajaarusaam, Nietzsche ise muutub teisejärguliseks.

Järgnevalt tutvustan lühidalt Nietzsche postuumsete frag-mentide avaldamise problemaatikat ning olulisel määral nihi-lismi mõistele keskenduvaid tuntumaid Nietzsche-käsitlusi. Maei julge väita, nagu oleks nihilism Nietzsche filosoofias kõigepõhilisem mõiste. Nietzschel on palju olulisi mõisteid: kogu olevatõlgenduslik iseloom, igavene taastulek, üleinimene, võimu tahe

18[+++] tähistab lünka tekstis.

34

Friedrich Nietzsche

jt. Eri Nietzsche-tõlgitsejad peavad kandvaks erinevaid mõisteid,tõlgitsedes teisi termineid just enda poolt valitud põhimõistestlähtudes.

Kuigi üritan selles saatesõnas sisulisest tõlgitsusest hoidudaja jätta lugejad Nietzschega omapead, pole see ometi lõpunivõimalik. Esiteks on ühe mõiste põhjal katkendite väljanoppimineNietzsche päevikutest kindlasti vägivaldne: ei saa välistada, et pal-jud välja jäänud fragmendid kuulusid Nietzschel sisuliselt valitu-tega kokku. Teiseks tuleb rõhutada, et Akadeemias ei ilmu su-gugi kõik nihilismi mõistet sisaldavad katkendid, tegu on tõlkijasubjektiivse valikuga. Välja on jäetud enamik nihilismi mõistetsisaldavatest Nietzsche plaanitud teose kavanditest, samuti needkatkendid, kus nihilismi mainitakse ainult möödaminnes. Viimakson iga tõlge paratamatult tõlgitsus.

Et Eestis kättesaadavas Nietzsche kogutud teoste õppeväl-jaandes puudub sisuregister, siis toon siinkohal huvitatud lu-geja jaoks välja nende pärandisse jäänud fragmentide numb-rid, mis sisaldavad märksõna ‘nihilism’, kuid jäid praegusesttõlkevalimikust välja. Muidugi esineb nihilismi mõistet kaNietzsche avaldatud teostes, kuid see nimestik läheks liiga pi-kaks.1 Nietzsche 1988 (edaspidi KSA), 9. kd: 4 [103], [108],12 [57]. KSA, 10. kd: 2 [4]. KSA, 11. kd: 25 [264], [281],26 [335], 27 [23], 32 [22], 34 [204], 35 [82]. KSA 12. kd: 2 [101],[113], [118], [122], 5 [50], [57], [70], [75], [97], 6 [26], 7 [43],[54], [61], [64], 8 [1], 9 [1], [43], [62], [82], [83], [84], [95], [107],[110], [126], [127], [164], [179], [186], 10 [52], [58], [132], [150],[168], [192], 11 [10]. KSA, 13. kd: 11 [119], [228], [229], [280],[326], [327], [328], [332], [341], [361], [370], [371], [372], [373],[379], 12 [1], [2], 13 [1], [2], [3], 14 [6], [10], [13], [17], [24],[25], [29], [74], [91], [94], [99], [100], [114], [135], [137], [156],[169], [174], [182], [227], 15 [10], [13], [16], [32], [44], 16 [30],[32], [51], [72], [77], 17 [1], [3], [4], [6], [7], [9], 18 [8], [17],19 [8], 22 [3], [14], [24], 23 [3], [13] (viidatud Kuhn 1992 põhjal).

1Pealegi on võimalik kasutada varasemat Nietzsche teoste väljaan-net (Nietzsche 1972), mille juurde kuulub ka sisuregister.

35


1. Tekstoloogiline tüli — teos Võimu tahe.

Colli ja Montinari välja antud Nietzsche kogutud teosedon esimene publikatsioon, kus on ära trükitud (peaaegu) kõikNietzsche avaldamata jäänud käsikirjad vihikute kaupa kronoloo-gilises järjekorras filoloogilis-kriitilise meetodi järgi. Ometi onjuba alates 20. sajandi algusaastatest avaldatud mitmeid Nietzschefragmentide valimikke. Kurikuulsaimaks neist on kujunenud teosVõimu tahe. Õigupoolest on selle nime all välja antud vähemaltneli erinevat kompilatsiooni (vt D’Iorio 2003: 502–504).2 Klas-sikaliseks on saanud 1067 fragmendist koosnev 2. versioon, millekoostasid Nietzsche õde Elizabeth Förster-Nietzsche ja PeterGast (taasavaldatud 1930 Alfred Baeumleri poolt). Iseenesest eitohiks säärases postuumses kogumikus midagi taunitavat olla —kuigi vaevalt oleks Nietzsche, kes redigeeris ja viimistles omateoseid alati ülimalt põhjalikult, nõustunud enda tarbeks visan-datud märkmete avaldamisega. Kuid väljaandjate kuritegu seis-nes selles, et nad eirasid teadlikult igasuguseid tekstoloogiareeg-leid. Nietzsche õe eesmärgiks oli sensatsioon ja sellega kaasnevmüügiedu: ta avaldas Nietzsche “peateose”, mis “leidus tervikunatema märkmetes”. See tähendab, et Nietzsche fragmente tükeldatisuvaliselt, sobitamaks neid koostamise aluseks võetud plaaniga (vtKSA, 12. kd, 7 [64]), lisati alapealkirju jne. Ka käesolevas Aka-deemias ilmunud nihilismi-fragmentidega talitati sageli nõnda (vtväljaandjate joonealuseid märkusi).

Muidugi ei jäänud väljaandjate vägivald tähelepanuta. Kriitikaalgas kohe pärast Võimu tahte ilmumist (Horneffer 1907) ja kes-tab tänapäevani. Kuid paradoksaalsel kombel paljud tõlgitsejadküll teadsid, et Võimu tahe on tekstoloogiliselt täiesti ebausal-dusväärne — ent ometi kasutasid seda. Põhisüüdlaseks tuleb siinpidada Alfred Baeumlerit, kes asus 1930. aastatel propageerimaseisukohta Võimu tahtest kui Nietzsche peateosest, tõlgitsedesseda mõistet omakorda vulgaarselt-poliitiliselt (Baeumler 1931).Kuid peateoseks pidas Võimu tahet ka Martin Heidegger, kelleNietzsche-tõlgitsuste (Heidegger 1989) originaalsus ja sügavuson siinkirjutajale väljaspool kahtlust. Heideggeri suhe Võimu tah-

2Eestis on kättesaadavad 2. (Nietzsche 1930) ja 3. (Nietzsche 1918)kompilatsioon.

36

Friedrich Nietzsche

tesse oli siiski ambivalentne, ta oli teadlik koostajate vägivallastning osales 1930. aastatel Nietzsche kogutud teoste väljaandmisekomisjonis, mille töö paraku II maailmasõja puhkemise tõttukatkes. Sellele vaatamata tõlgitses temagi Võimu tahte põhjalekslikult Nietzsche tekstina väljaandjate täiendusi: nt fragmendi11 [99] puhul on Võimu tahtesse lisatud pealkiri “Kosmoloogi-liste väärtuste langemine” (vt Heidegger 1989, 2. kd: 55–63. Teisinäiteid vt D’Ioro 2003: 521).

Eelnevast võib jääda mulje, nagu oleks Nietzsche õde Võimutahte ise välja mõtelnud. Nii see siiski ei ole, teatud perioodilplaanis Nietzsche kindlasti sellise pealkirjaga teose kirjutada (vtka siin avaldatud plaane: 2 [100], 13 [4], samuti 11 [411]). KuidColli ja Montinari jõuavad kogutud teoste järelsõnas järeldusele, et1888. aasta keskel loobus Nietzsche lõplikult oma plaanist (KSA,14. kd: 383–400).

Me ei jõua siinkohal keskenduda selle tekstoloogilise tülipeensustesse (huvi korral vt ka Colli 1982, Heftrich 1962, Luks2003). Oluline oleks öelda, et selles numbris tõlgitud nihilismi-fragmendid kuuluvad ajajärku (suvi 1886 – kevad 1888), milNietzsche kindlasti veel pidas plaani Võimu tahet kirjutada.Euroopa nihilismi käsitlus pidi olema üks osa plaanitud teo-sest. Umbes pooled eespool viidatud fragmendid, mis käesolevasttõlkevalimikust välja jäid, kujutavad endast Võimu tahte mit-mesuguseid kavandeid. 1888. aasta suvel Nietzsche huvi ni-hilismi mõiste vastu vaibus, tähtsamaks sai dekadentsi mõistening mõtisklused kristluse üle, Kristuse käsitamine dekadendina.1888. aasta sügisel ilmus selle töö tulemusena teos Antikristlane.

2. Sisuline tüli — kes on Nietzsche?

Eelnev jutt ei olnud tähtis mitte ainult seetõttu, et nihilismi-fragmendid kuuluvad samuti Nietzsche postuumsesse tekstikor-pusesse. Sajandipikkune tülitsemine Nietzsche tekstide redakt-siooni üle on sümptomaatiline: vaidlused pisiasjades peidavad en-das olulisi vastuolusid. Tekstoloogilisi soperdisi leidub filosoo-fia ajaloos teisigi, ometi pole ükski neist kogunud Võimu tahtekuulsust. Küsimus pole siin ainult nihilismi-fragmentides ega kaainult postuumsetes fragmentides, küsimus on laiem — kes onNietzsche?

37


Nietzsche hämar, aforismiderohke stiil on tõesti võimaldanudseinast seina tõlgitsusi. Siinkohal tooksin esile ainult kaks tähtsa-mat vastandlikku tõlgitsusvõimalust:1) Nietzsche on metafüüsik, tema teosed moodustavad varjatud

terviku. Seda võiks tinglikult nimetada saksa tõlgenduseks,mille eredaimaks esindajaks on Martin Heidegger. On aru-saadav, et Võimu tahe kui Nietzsche varasema loomingusüsteemne lõppakord pakub säärasele lähenemisele rohkestiainest.

2) Nietzsche on täiesti süsteemitu mõtleja, metafüüsika ja ratsio-naalse kultuuri kriitik. See on n-ö prantsuse Nietzsche (Der-rida, Deleuze, Bataille). Ka Colli ja Montinari asuvad pigemsellel seisukohal, mistõttu kogutud teoste avaldamine oli muuhulgas ka nende vastulöök “saksa interpretatsioonile”.Seega oleks mõistlikum rääkida sisulisest vaidlusest ja lõpetada

käsikirjades sorimine. On ju äärmiselt naiivne oletada, et nt Hei-degger oleks loobunud oma süstemaatilisest käsitusest, kui talleoleks nina alla pistetud tekstoloogilised tõendid selle kohta, et1888. aasta lõpuks oli Nietzsche oma suurteose projektist loo-bunud. Isiklikult arvan, et Nietzsche tekstid on niivõrd ambi-valentsed, et igasugune “autori lõpliku tahte” rekonstrueerimineon ilmvõimatu. Kõik tõlgitsused on miskitpidi kiivas: “saksaNietzsche” peab esmatähtsaks hiliseid teoseid ja postuumseidtekste, võimu tahte ja üleinimese mõistet, “prantsuse Nietzsche”aga varaseid tekste, interpretatsiooni ja dionüüsilisuse mõistet.Lõpuks ei ole küsimus enam isegi Nietzsches, vaid tõlgitsejateeeldustes — akadeemiline diskussioon on aga mask oma eeldustepealesurumise varjamiseks.

3. Mida tähendab nihilism?Eelöeldut silmas pidades tuleb nentida, et nihilismi filosoofi-

liselt tõlgitsedes ei saa piirduda ainult nende fragmentidega, kusnihilismist otsesõnu juttu tehakse. On ju nihilism Nietzsche tol-lastes kavandites vaid osa plaanitavast teosest. Isegi kui võttaaluseks Nietzsche enimtsiteeritud nihilismi “määratlus”: midatähendab nihilism? — et ülimad väärtused vääritustuvad (9 [35]),mis käib tegelikult nihilismi kui normaalolukorra kohta (vas-tav täpsustus on Võimu tahtest välja jäetud), peame ometigi

38

Friedrich Nietzsche

hakkama kohe lahendama küsimust, mis on Nietzsche jaoksväärtus jne. Nagu näha, on mitmes nihilismi-fragmendis (5 [71],9 [35], 9 [41], 9 [60]) sees jõu ja jõuetuse küsimus, mis sunnibtõlgitsejaid omakorda käsitlema võimu tahte mõistet. Heideggeritõlgitsuse põhiteesiks ongi see, et võimu tahe on Nietzsche filosoo-fia põhiprintsiip (vt KSA, 12. kd, 7 [54], millele ta kõige rohkemviitab). Samas leiavad “prantsuse” tõlgitsusviisi pooldajad kirja-kohti, mis võimu tahte tähtsust vähendavad (vt KSA, 12. kd, 5 [9]).Jõu/jõuetuse aspekti tähtsusele viitab ka see, et alates 1888. aastasuvest hakkab Nietzsche kultuurikriitikat tehes kasutama nihilismiasemel dekadentsi mõistet.

Üheks levinud viisiks nihilismiküsimusse selgust tuua onnihilismi tüpoloogiate koostamine Nietzsche fragmentide põh-jal (Kuhn 1992, White 1987). Räägib ju Nietzsche aktiivsestja passiivsest nihilismist (9 [35]), nihilismi mittetäielikest vormi-dest (2 [131]) ja täielikust nihilismist (10 [43], 11 [411]), päris-tisest (10 [22]), radikaalsest (10 [192]), äärmuslikust (5 [71]) japraktilisest (5 [71]) nihilismist. Heidegger lisab oma tüpoloogiasseveel klassikalise nihilismi mõiste (Heidegger 1989, 2. kd: 95). Pa-raku näeme erinevaid tõlgitsusi võrreldes, et seisukohad küsimuses,milline nihilism teiste mõistmiseks kandvaks osutub, lahknevadolulisel määral. Tüpoloogiaid koostades üritatakse Nietzschefragmente süsteemi suruda, kuid see, kas Nietzsche ise säärastsüstemaatilisust taotles, on jällegi vaidlusküsimus. (Isegi kui ole-tada, et taotles, siis kerkib uus probleem: kui Nietzschel endalnihilismi süsteemne käsitlus ebaõnnestus, miks peaks see siis poo-likute katkendite põhjal meil õnnestuma.)

Jätame hetkeks kõrvale nihilismi metafüüsilise sügavuse. Üheson tõlgitsejad peaaegu ühel nõul: Nietzsche nihilismi-fragmendidpanevad diagnoosi Euroopa sekulariseeruvale ja tehnifitseeruvalekultuurile (2 [127], 2 [131], 5 [71], 9 [44]). Nietzsche kirjeldabnihilismi mõiste abil neid protsesse, mis toimuvad Jumala surmajärgses Euroopas (vt ka Fröhliche Wissenschaft, §§108, 125), millekuulmiseks aga kõrvad veel puuduvad. Nietzsche eesmärgiks eiole pelgalt kriisi fikseerimine, vaid ka selle kiirendamine. Seegapole nihilismi-fragmentidel üksnes diagnostiline, vaid ka prognos-tiline eesmärk (11 [150], 11 [411]). Mitmed tõlgendajad kesken-duvadki nendele aspektidele, üritades Nietzsche ennustuste põhjal

39


konstrueerida Euroopat tabavate katastroofide kulgu (suurejoone-lisim säärane käsitlus, kus Nietzsche prognoosid on rekonstruee-ritud täpsete aastaarvudeni, on Kuhn 1992). Seda liini möödaäärmusse minnes võib väita, et Nietzsche ei üritanudki nihilismi-fragmentides väita midagi oleva terviku kohta, vaid kirjeldas liht-salt naturalistlikult seni kehtinud väärtuste allakäiku (Conway1992: 20). Selles võtmes lugedes võib mõista, miks Nietzsche1888. aasta suvel keskendus kristluse kriitikale (teos Antikrist-lane) — on ju kristlikud väärtushinnangud nihilismi sügavaimpõhjus (2 [127], 5 [71]). Tänapäeval võime ajaloolist perspektiiviomades siiski arvata, et Nietzsche vist alahindas (vt 5 [71], punkt 4)neid religiooni aseaineid, mille abil juba Zarathustras markeeritudviimased inimesed katastroofi väldivad ja endale õnne leiutavad.Kuid viimastel aastatel toimunud globaalpoliitilised sündmusedhoogustavad kindlasti sääraseid uuringuid.

Viimaks peatume põgusalt nihilismi ületamise küsimusel.See probleem on vaevanud peaaegu kõiki Nietzsche nihilismi-fragmentide tõlgitsejaid. Jällegi on tegu küsimusega, mille üle eisaa otsustada vaid nihilismi-kirjakohtade põhjal, vaid mängu tulebtuua kõigi väärtuste ümberhindamine, üleinimene; samuti etendabsiin olulist osa see, kuidas me tõlgendame võimu tahte mõistet.Seisukohti leidub jällegi äärmusest äärmusesse, alates nihilismivulgaar-sotsioloogilisest “ületamisest” natsismis kuni väiteni, etNietzsche soovitab nihilismi ületamise asemel hoopis sellega lep-pida (Vattimo 1994). Viimane tõlgendus tugineb tõigale, mis onka siinses tõlkevalimikus selgelt esiplaanil: Nietzsche ei pea min-gil juhul võimalikuks nihilismi vältida, selle võimalik ületaminetoimub ainult nihilismi läbielamise kaudu (10 [42], 11 [411]).Nietzsche määratlebki ennast kui esimest täielikku nihilisti Euroo-pas, kes on nihilismi läbi elanud (11 [411]). Samas fragmendismainib Nietzsche, et tulevase vastuliikumise käivitab tema teosVõimu tahe. Et see teos jäi pooleli, siis lõpetame meiegi siinko-hal rohkem trükiruumi nõudva spekuleerimise nihilismi ületamiseteemal.

40

Friedrich Nietzsche

∗

Käesolev Nietzsche-tõlge on valminud etappide kaupa pika ajavältel. Asi sai alguse juba 1999. aastal, mil tõlkisin fragmenteenda tarbeks, bakalaureusetööd kirjutades. Korduvalt viis tekstikeerulisus mind kimbatusse ja lõpptulemus on küllap kaugel sel-lest, millega stiilimeister Nietzsche ise rahule jäänuks. Ainsakslohutuseks on, et ka originaali näol polnud tegu avaldamisvalmiksviimistletud tekstiga. Ometi poleks ka nähtav tulemus sündinudilma abilisteta, kes tõlkeid redigeerisid ja vigadele osutasid. Kõigepõhjalikumalt tegi seda Kuldar Traks, lisaks temale veel TõnuLuik, Ülo Matjus, Sigrid Parts ja Evelin Lemetti. Olge tänatud!

Leo Luks

Kirjandus

B a e u m l e r , A. 1931. Nietzsche, der Philosoph und Politiker. Lei-pzig: Reclam

C o l l i , G. 1982. Distanz und Pathos. Einleitungen zu NietzschesWerken. Frankfurt am Main: Europäische Verlagsanstalt

C o n w a y , D. W. 1992. Heidegger, Nietzsche, and the Origins ofNihilism. — Journal of Nietzsche studies, issue 3, pp 11–41

D ’ I o r i o 2003 [1996] =P. D’Iorio Vse �ti “Voli k vlasti”.Nicxe i sovremenna� zapadna� mysl~. Sankt-Peterburg/Moskva: Letni$i sad

H e f t r i c h , E. 1962. Nietzsche’s Philosophie. Identität von Welt undNichts. Frankfurt am Main: Vittorio Klostermann

H e i d e g g e r , M. 1989 [1961]. Nietzsche. Bd. 1, 2. Pfullingen:Neske

H o r n e f f e r , E. 1907. Nietzsches letztes Schaffen. Eine kritischeStudie. Jena

K u h n , E. 1992. Friedrich Nietzsches Philosophie des europäischenNihilismus. Berlin/New York: Walter de Gruyter

L u k s , L. 2003. Antikristlase kaks ilmumist. — Vikerkaar, nr 4–5,lk 202–207

N i e t z s c h e , F. 1917. Der Wille zur Macht. Eine Auslegung allesGeschechens. Leipzig: Kröner Verlag

N i e t z s c h e , F. 1930. Der Wille zur Macht. Leipzig: Alfred KrönerVerlag

41


N i e t z s c h e , F. 1972. Werke. Hrsg Karl Schlechta. Frankfurt amMain: Ultstein Buch

N i e t z s c h e , F. 1988. Sämtliche Werke: Kritische Studienausgabein 15 Einzelbänden. Herausgegeben von Giorgio Colli und MazzinoMontinari. München: Deutscher Taschenbuch Verlag — Berlin/NewYork: Walter de Gruyter

V a t t i m o , G. 1994 [1985]. The end of modernity: nihilism and her-meneutics in post-modern culture. Cambridge: Polity Press

W h i t e , A. 1987. Nietzschean Nihilism: A Typology. — InternationalStudies in Philosophy, no 19, pp 29–44

42

FRAGMENTE NIHILISMI KOHTA ELUAJAL AVALDAMATA...

Documents

Transcript of FRAGMENTE NIHILISMI KOHTA ELUAJAL AVALDAMATA...