Kodutütred · PDF fileDie vorliegende Arbeit hat dazu gedacht, dass für die...

Kodutütred

Viru ringkond

Anu Aleksejev

ABIMATERJALE KODUTÜTARDE JÄRGUKATSETE

SOORITAMISEKS

Noortemagistritöö

Juhendaja: Leili Aleksejev

Rakvere 2004

2

ZUSAMMENFASSUNG

Die vorliegende Arbeit hat dazu gedacht, dass für die Vorbereitung dem

Ettappenversuch die materialen sammeln.

Weil die Bestellungen den Ettappenversuch haben modernisiert und es giebt noch

nie einzige solche allgemeine Materialensammlungen, dann ist diese vorliegende

Arbeit ein Hilfsmittel für Gruppenleitern.

Die Arbeit besteht aus sieben Kapitel. Die Kapitel sind :die Fähigkeiten und

Kenntnissen, estnische Natur, estnische Geschichte, die Führung, die Schopfung, die

Wandernweisenheit, die Pfadfinderfährigkeiten und die Sicherheit.

In diese Arbeit habt belletristische und populärwissenschaftliche Texten

zusammengefasst, was wird erfolgreich in Vorbereitung zum Ettappenversuch

verbraucht. In diese Arbeit habt der Komplex mehr verbreitunge Kenntnissen und

Fähringkeiten ausgewählt, was darf jede nach ihrer Bemerkung ergänzen. In manchen

Kapitel sind hinzugebendes Verzeichnis der Quellen, was man darf noch brauchen,

wenn es wünscht. Das macht die Findung den Hilfsmaterialen gewöhnlich.

Vor die vorliegende Arbeit habt das Ziel sich gesteckt das Material ins

einheitliches System zusammengezogen. Dieses Material möchten jeder Bezirk und

sogar jede Gruppe oder Untergruppe ergänzen. Und auch sollt nicht alles brauchen,

nur selbst finden für sich passende Materialen.

Also ist die vorliegende Arbeit für weitgehende Nutzung und Ergänzung.

3

SISUKORD

SISSEJUHATUS ...................................................................................... 6

1.KODUTÜTARDELE ESITATAVAD OSKUSED JA TEADMISED

VASTAVALT JÄRGUKATSETE ALALÕIKUDELE ....................... 7

2. EESTI LOODUS.................................................................................... 11

2.1. Loodusvarad........................................................................................ 11

2.1.1. Päike................................................................................................... 11

2.1.2. Õhk..................................................................................................... 12

2.1.3. Vesi.................................................................................................... 13

2.1.4. Maavarad............................................................................................ 13

2.2. Loodusnähtused.................................................................................. 14

2.2.1. Tuul ja vihm....................................................................................... 14

2.2.2. Lumehelbed ja lumi........................................................................... 16

2.2.3. Vikerkaar........................................................................................... 16

2.3. Aastaajalised muutused looduses..................................................... 17

2.4. Taimed................................................................................................ 20

2.4.1. Toataimed......................................................................................... 21

2.4.2. Metsa- ja aasataimed....................................................................... 25

2.5. Loomad............................................................................................... 30

2.5.1. Koduloomad..................................................................................... 31

2.5.2. Tuntumad metsloomad..................................................................... 33

2.6. Linnud................................................................................................ 38

2.6.1. Kodulinnud....................................................................................... 38

2.6.2. Vabalt looduses elavad tuntumad linnud.......................................... 39

2.7. Loodus- ja keskkonnakaitse............................................................ 42

2.7.1. Looduskaitse all olevad taimed, loomad, linnud ............................. 45

2.7.2. Mürgised taimed............................................................................... 49

2.8. Eesti geograafiline asend................................................................... 51

2.9. Pinnavormid....................................................................................... 51

2.9.1. Kõrgustik ja mäestikud..................................................................... 52

2.9.2. Madalik............................................................................................. 53

2.9.3. Tasandik............................................................................................ 53

2.9.4. Soo ja raba........................................................................................ 54

4

2.9.5. Veekogud.......................................................................................... 55

3. EESTI AJALUGU................................................................................ 61

3.1. Kaitseliit.............................................................................................. 61

3.1.1. Kaitseliidu ajalugu............................................................................ 61

3.1.2. Kaitseliidu tegevus tänapäeval......................................................... 63

3.1.3. Kaitseliidu eriorganisatsioonid......................................................... 64

3.1.3.1. Naiskodukaitse........................................................................ 64

3.1.3.2. Kodutütred............................................................................... 65

3.1.3.3. Noored Kotkad........................................................................ 67

3.2. EV sümboolika , riigipühad ............................................................. 68

3.2.1. Sümboolika....................................................................................... 68

3.2.2. Riigipühad......................................................................................... 69

3.3. EV parteid ja noorteorganisatsioonid.............................................. 70

3.3.1. Suuremad parteid.............................................................................. 70

3.3.2. Noorteorganisatsioonid..................................................................... 73

3.4. Tähtsamate riigitegelaste ja organisatsiooni juhtide elulood......... 75

3.4.1. Eesti Vabariigi President Arnold Rüütel........................................... 75

3.4.2. Eesti Vabariigi Peaminister Juhan Parts............................................ 76

3.4.3. Eesti Vabariigi Kaitseminister Margus Hanson................................. 77

3.4.4. Kaitseliidu ülem Benno Leesik.......................................................... 78

3.4.5. Kodutütarde Peavanem Angelika Naris............................................. 78

4. KODUTÜTARDE TEADMISED JA OSKUSED.............................. 80

4.1. Viru ringkonna struktuur.................................................................. 80

4.2. Laulud ja seltskonnamängud............................................................. 80

5. KÄITUMINE JA LOOVUS.................................................................. 82

5.1. Tervitamine ja pöördumine............................................................... 86

5.2. Lauakatmine, lauakombed................................................................ 87

5.2.1. Lauakatmine....................................................................................... 87

5.2.2. Lauakombed....................................................................................... 91

5.3. Käitumine avalikes kohtades, küllakutsumine, külas viibimine.... 93

5.4. Suhtlemine........................................................................................... 95

5.5. Konfliktide lahendamine.................................................................... 97

5.6. Eneseanalüüs, enesekehtestamine...................................................... 99

6. MATKATARKUSED, SKAUDIOSKUSED........................................ 104

5

6.1. Teemärgid, topograafilised märgid, salakirjad................................ 104

6.2. Sõlmed.................................................................................................. 107

7.TURVALISUS......................................................................................... 109

7.1. Liiklus.................................................................................................. 109

7.2. Meelemürgid....................................................................................... 110

7.3. Meditsiin ja esmaabi.......................................................................... 113

7.4. Ealised iseärasused............................................................................ 123

KOKKUVÕTE......................................................................................... 126

Kasutatud allikad..................................................................................... 127

Lisad ......................................................................................................... 128

1. Kodutütarde organisatsiooni põhikiri

2. Kodutütarde organisatsiooni kodukord

3. Kodutütarde järgukatsed

4. Viru ringkonna struktuur ( skeem)

5. Matkatarkused ( joonised)

6. Meditsiin ( joonised)

7. Laulud (sõnad)

6

SISSEJUHATUS

Töö teema valiku tingis asjaolu, et Kodutütarde järgukatseteks on vaja palju

igasuguseid erinevaid teadmisi ja oskusi. Neid võib leida küll erinevatest allikatest,

kuid nende otsimine ja ülesleidmine võtaks hulga aega. Samuti ei ole neid materjale

vaja vaid üheks korraks, neid läheb pidevalt vaja. Sellest lähtudes tekkis vajadus neid

kokku koguda, põhimõtteks koondada neid materjale ühte, et lihtsustada

õppekogunemisteks ettevalmistusi. Kahjuks ei leidunud ühtegi õpimappi, mis oleks

vastanud sellele põhimõttele. Käesolev töö peaks olema vajalik kodutütarde

rühmajuhtidele ja rühmavanematele. See õpimapp ei ole täielikult valmis, kuid

mõeldud on ta algmaterjaliks järgukatseteks õppimisel. Tööd on võimalik ka

täiendada teistel kodutütardel, juhtidel, lisades enda poolt kogutud materjale.

Töö eesmärgiks oli otsida ja leida materjale, lähtudes Kodutütarde järgukatsete

nõuetest, ning koondada need ühtseks mapiks. Töö on jaotatud 7 peatükiks, vastavalt

Kodutütarde järgukatsete alalõikudele, mis omakorda jagunevad alapeatükkideks, et

täpsustada teadmisi ja oskusi. Materjalide kogumisel kasutati dokumente; kirjandust;

interneti otsinguid; vestlusi pedagoogide ja instruktor-noortejuhiga. Materjalide

läbitöötamine toimus peatükkide kaupa olulisema väljatoomisega.

Kogumine on olnud pikaajaline protsess ja siinjuures tahaksin tänada abi eest

Viru ringkonna instruktor-noortejuhti Aive Ott`i ja Põlula Kodutütarde rühmavanemat

Leili Aleksejev`it, kellelt ka selle töö mõtte saamine ja juhendamine.

7

1. KODUTÜTARDELE ESITATAVAD OSKUSED JA TEADMISED

VASTAVALT JÄRGUKATSETE ALALÕIKUDELE ( Lisa 3)

1.1.Eesti loodus

1. Tunneb kodukoha loodust – tutvumine kodu ja kooli ümbrusega õppekäikudel

2. Tunneb taimede ja loomade mitmekesisust ( looduskaitse all olevad, mürgised)

3. Toataimed, koduloomad

4. Aastaajalised muutused looduses

5. Eesti asend, piirid, suurus, naaberriigid, maakonnad

6. Eesti kaart

7. Pinnavormid ( kõrgustikud, madalikud, tasandikud, sood, rabad, jõed, järved) –

igast vähemalt kolme

8. Eristab tuntumaid linde ja loomi

9. Teab keskkonnasäästliku eluviisi põhitõdesid

10. Teab loodusvarasid ( maavarad, päike, õhk ja vesi)

11. Tunneb hästi Eesti loodust

12. Teab keskkonna- ja looduskaitse põhimõtteid

1.2. Eesti ajalugu

1. EV sümboolika, president, hümn

* Kus ma elan? (asula, linn, maakond)

* Mis on Kaitseliit?

2. Riigipühad, lipp, lipu kasutamine ( millal heisatakse, millal pooles vardas, lipu

austamine jms)

3. Kodukoha eripära ( vaatamisväärsused, nime saamine jne. ) .Kohalik omavalitsus

(sümboolika, juhid, juhtimine)

* muistendid, legendid jne.

4. EV loomine, taasloomine ( aastad, presidendid, riigikord ( mis vabariik,

valitsusorganid)

5. Traditsioonid kodukohas ( rahvariided, murrakud jne.), naabermaakonnad ( nimi,

keskus)

6. EV parteid, noorteorganisatsioonid, vabadussõda (kes, miks ja mille eest võitlesid)

7. ülevaade Kaitseliidu tegevusest tänapäeval

8

1.3. Kodutütarde teadmised ja oskused

1. Kaitseliidu olemus

2. Kes on kodutütar( osa KL-st, igas maakonnas, millega tegelevad)

3. Tõotus, seadused, juhtsõna

4. Tervitus, vormiriietus( mütsimärk) ja selle kandmine

5. Oskab laule “Eesti hümn” ja “Eesti lipp”

6. Kotkamärgi kirjeldus

7. Oskab laule “Kodutütarde laul” või “Maarjamaa” ja “Mu isamaa armas”

8. Riviõpe (tervitused, joondu, valvel)

9. Oma ringkonna struktuur ( eesmärk, tegevus)

10. Teab KT ja KL olulisi tähtpäevi

11. Riviõpe ( liikumine)

12. Oskab laule “ Eestimaa, mu isamaa” ja “ Hoia, jumal, Eestit”

13. Teab teisi suuremaid Eestis tegutsevaid noorteorganisatsioone

14. KT ajalugu – loomine, taasloomine, peavanemad (3)

15. NKK-ga tutvumine sügavuti

16. Põhikiri, kodukord

1.4. Käitumine ja loovus

1. Tervitamine ja pöördumine

2. Lauakombed, lauakatmine.

3. Küllakutsumine ja külas viibimine. Vestlemine telefoniga. Käitumine avalikes

kohtades.

4. Teab suhtlemistasandeid, oskab lahendada konflikte.

5. Oskab ennast väärtustada ( eneseanalüüs, enesekehtestamine) ja oma käitumist

ning võimeid hinnata

1.5. Matkatarkused, skaudioskused

1. Laagrikoti pakkimine

2. Teemärkide tundmine

3. Teadmised metsas eksimise korral ( programm “Otsi Otti”)

4. Kompassi tundmine ( ilmakaared)

5. Telgi püstitamise põhimõtted

9

6. Oskab sõlmedest “ Kalamehe sõlm” ja “Seasõrg”

7. Oskab lahendada lihtsamaid salakirju

8. Teab lõkketüüpe, oskab lõkkekohta valida, teab tuleohutuse nõudeid

17. Teab laagriplatsi valiku põhimõtteid

18. Oskab eelmise järgu sõlmedele lisaks “Liuglevat aasa” ja “ Surmasõlme”

ning seoseid

19. Teab kuidas ehitada lihtsamaid laagriehitisi

20. Tunneb topograafilisi märke ja oskab neid kaardilt leida

21. Oskab määrata asimuuti

22. Oskab lahendada raskemaid salakirju

23. Teab looduses ellujäämise tarkusi (vee filtreerimine, keetmine, loodusest toidu

leidmine, onni ehitamine)

24. Teab morset

25. Oskab liikuda maastikul ilma tehniliste abivahenditeta

1.6. Turvalisus

1. Teab hädaabi numbrit, oskab ohust teatada

2. Teab looduslikke ohte ( päikesepõletus, mürgised taimed jne.), oskab käituda

veekogude ääres

3. tunneb käitumisreegleid tänaval, maanteel, saab aru liiklusreeglite

vajalikkusest

4. Teab kuidas käituda hädaolukorras (tulekahju korral, tundmatu eseme

leidmisel jne.)

5. On teadlik ravimite kasutamisest ja oskab keelduda tervist ohustavatest

ainetest ( narkootikumid, alkohol, suits)

6. Teab (ohutus)nõudeid jalgratta, rula ja rulluiskudega sõitmisel

7. Oskab käituda eksinu olukorras ja teab kolme põhitõde ( jääma paigale, endast

märku andma ja hoidma kehasoojust ning varuma vett)

8. Teab koduturvalisuse põhimõtteid

9. Haava puhastus ja ninaverejooks. I järgu põletus. Sooline areng: murdeea

füsioloogilised muutused. Tervislik eluviis: toitumine, liikumine, karastamine

10. Oskab aidata kaaslasi hädaolukorras ennast ohtu seadmata (tegutsemis-

järjekord)

11. Teab ujumisel vajalikke ohutusnõudeid, oskab kasutada päästevahendeid

10

12. Teab tervistkahjustavate ainete mõju ja tagajärgi organismile

13. Teab liiklusmärkide tähendusi, oskab hinnata sõiduki liikumiskiirust

14. Kuuma – ja külmakahjustused. Looma- ja putukahammustused

15. Tunneb liikluseeskirju jalgratturile vajalikul tasemel

16. Teab ja oskab hoiduda peamistest nakkushaigustest, ka AIDSist, teab

suitsetamise, alkoholi ja narkootikumide kahjulikkusest naise organismile,

järglastele

17. Teab väliturvalisuse põhimõtteid ( ohud ja riskid, signaalid....)

18. Teab laskeohutuse reegleid ja õhupüssist laskmist

19. Venoosne ja kapillaarne verejooks. Mürgistused. Luumurrud. Oskab

komplekteerida esmaabipauna matkaks. Elupäästva abi andmise oskus

20. Teab, kuidas käituda suurõnnetuse korral ja oskab tegutseda

21. Oskab ära tunda uimastitest põhjustatud käitumist ja toetada kaaslast

uimastiprobleemide ilmnemisel

22. Oskab kasutada esmaseid tulekustutusvahendeid ( ka looduslikke)

23. Teab nõudeid jalgratturile ja mopeedijuhile

24. Elustamine meelemürkide puhul. Oskab ja teab hoiduda nakkus- ja

suguhaigustest

25. Teab meelemürkide kahjulikkusest naise organismile ja järglastele

26. Esmaabi uppumise korral

27. Pereplaneerimine. Teab ja on valmis omandama kasvatuseks vajalikke

teadmisi ja oskusi, teab lapse arengu seaduspärasusi.

11

2. EESTI LOODUS

2.1. Loodusvarad

2.1.1. Päike

Meile kõige lähem hõõguv taevakeha on Päike. Ta kiirgab soojust ja valgust

niisamuti nagu kõik hõõguvad kehad. Ka Päike on täht. Ta paistab pimestavalt

heledana ja suurena seepärast, et asub Maale palju lähemal kui teised tähed. Teised

tähed paistavad helendavate punktikestena. Nende valgusest jõuab meieni väga väike

osa, kuigi paljud tähed on Päikesest suuremad aga nad asuvad meist lõpmatult kaugel.

Seepärast tunduvadki tähed tibatillukesed.

Päikese ümber asuvad planeedid, mis moodustavad päikesesüsteemi. Ka meie

planeet Maa on päikesesüsteemi üks osa. Kõik planeedid saavad soojuse ja valguse

Päikeselt . Planeetide kaugus Päikesest on erinev. Kuna ühed planeedid on Päikesele

lähemal, teised kaugemal, siis langeb neile päikesekiirgust erinevalt. Planeedid

liiguvad ümber Päikese ühes ja samas suunas – nad tiirlevad. Iga planeet tiirleb ümber

Päikese mööda oma orbiiti.

Kui päike paistab tuppa, siis ilmub vahel põrandale, lakke või seinale hele

valguslaik. Miks see tekib? Kui valgus langeb mingile kehale, siis osa sellest

peegeldub ümbritsevasse ruumi tagasi. Siledalt pinnalt peegeldub valgus enam-vähem

ühes suunas, mis põhjustabki valguslaigu tekkimise.

Päikesepaistelistel päevadel ilmub paljude esemete taha vari. Varahommikul

metsas viibides võib aga näha, et päikesekiired langevad puude vahelt maapinnale

sirgjooneliselt.. Kuna päikesekiirgus levib sirgjooneliselt, siis tekib läbipaistmatute

kehade taha vari.. Päikesekiirguses kõik kehad soojenevad, kuid nad soojenevad

erinevalt : tumeda pinnaga kehad neelavad kiirgust rohkem ja soojenevad samuti

rohkem kui heleda pinnaga kehad. Kehad soojenevad seetõttu, et osa neile langevast

päikesekiirgusest neeldub.

Pärast päikeseloojangut kehad päikesekiirguse toimel enam ei soojene. Siis

annavad kehad ümbruskonnale soojust ära – nad jahtuvad. Tumedad kivid on peagi

külmad, ka asfalttee jahtub kiiresti, aga liiv aeglaselt, sest ta on heledam.

12

2.1.2. Õhk

Maakera ümbritseb paks õhukest. Meie ümber on õhk ruumis, aias, pargis, metsas.

Lennukiga kõrgele tõustes viibime õhus.

Õhu olemasolu tuntakse siis, kui jälgitakse oma hingamist. Kõik elusolendid

hingavad vahetpidamata õhku sisse ja välja. Õhku leidub ka kivipragudes ja

puukoores, linnusulgede ja loomakarvade, rohuliblede ja mullaosakeste vahel. Õhk

täidab ka maa sees asuvaid koopaid. Seega leidub õhku kõikjal.

Hingamisel õhk liigub. Ka looduses tunneme õhku eriti hästi siis, kui see liigub.

Talvel voolab avatud aknast sisse toaõhust külmem, suvel tihti aga soojem õhk. Õhu

liikumise tõttu sahisevad puulehed, kõiguvad oksad, hajub tolm.

Õhk ümbritseb kõiki esemeid, kuid me ei näe teda. Puhas õhk on värvuseta ja

läbipaistev. Läbi õhu paistavad meile kõik esemed sedasama värvi, mis nad tegelikult

on. Puhtal õhul puuduvad maitse ja lõhn.

Sattudes õhustamata tuppa, tunneme ebameeldivat lõhna. Selline õhk ei ole puhas,

sest maitseta, lõhnata, värvuseta ja läbipaistev on ainult puhas õhk.

Kas ollakse toas või õues, ikka ollakse õhust ümbritsetud. Suvel on õhk soe, talvel

külm. Palaval suvepäeval rutatakse randa, sest seal on natuke jahedam kui aias.

Pakasega kiirustatakse tuppa, et sooja saada. Õhk soojeneb looduses päikesekiirguse

mõjul soojenenud maismaa ja vee soojusest. Mida soojem on maapind või vesi, seda

soojem on selle kohal ka õhk.

Maismaa soojeneb kiiremini kui vesi. Seepärast muutub keskpäevaks näiteks

põldude kohal õhk tunduvalt soojemaks kui mere või järve kohal. Vesi ja maa on

õhule aluspinnaks. Mida soojem on aluspind, seda soojem on selle kohal õhk. Varsti

pärast päikeseloojangut, muutuvad liiv, muld ja kivid kiiresti külmaks, vesi aga

seevastu jahtub aeglaselt. Mida kiiremini jahtub aluspind, seda kiiremini jahtub ka

selle kohal olev õhk. Soe õhk on kerge, külm õhk aga raske. Ka looduses õhk liigub.

Seal, kus õhk kiiresti soojeneb, tõuseb ta üles, seega soojenedes õhk paisub, muutub

kergemaks ja tõuseb üles. Jahtudes aga tõmbub kokku, muutub raskemaks ja laskub

allapoole. Kui õhk on kõikjal ühesuguse temperatuuriga, lakkab õhu liikumine, siis on

tuulevaikne ilm.

13

2.1.3. Vesi

Palaval suvepäeval kannatab veepuuduse käes kogu loodus. Puid, põõsaid ja rohtu

katab tolm. Lehed närbuvad, loomad otsivad varjulisemat paika, neil on janu. Muld

tolmab, jões katab vesi vaevu kive.

Keskpäevaks ilmuvad taevasse pilved, peagi sajab. Vihmapiisad langevad

taimedele ja mullale, jõe- ja järvepinnale. Kui sadu lakkab, on muld pehme ja niiske,

lehed sirguvad, muru rohetab. Ahnelt kustutavad janu kõik loomad. Pärast kestvat

vihmasadu tõuseb veepind ka jões.

Vesi satub maapinnale pilvedest Vihmavesi täidab kraave, jõgesid ja järvi. Osa

veest imbub mulda ja veelgi sügavamale maa sisse. Maapõuest läheb vesi

veekogudesse, see vesi täidab ka kaevusid. Rohkesti sisaldavad vett ka taimed ja

loomad.

Vett esineb looduses kõikjal: meredes, järvedes, jõgedes, maa sees, mullas, õhus,

taimedes, loomades.

Vesi voolab kõrgemalt madalamale, valgub laiali. Vihmasajus ajal voolab vesi

mööda maapinda kraavi või moodustab lombi. Järve-, jõe- ja kraavikaldad on nagu

suure nõu servad, mis takistavad vee laialivalgumist. Vesi omandab alati sellise nõu

kuju, milles ta asub, sest ta on vedelik. Ta on maitseta, lõhnata ja läbipaistev vedelik.

Looduses on vesi vahel pruunikas, kollakas või isegi punakas. Niisugune vesi sisaldab

mitmesuguseid kõrvalained ja seetõttu võib veel olla ka eriline lõhn ja maitse. Täiesti

puhast vett esineb looduses harva.

Pakaselisel päeval muutub vesi jääks. Jää on vee tahkeolek. Soojas aga toimub

aurumine. Seega võib vett esineda kolmes olekus: vedelas, tahkes ja gaasilises. Vesi

on pidevas ringluses. Alles siis, kui vee temperatuur kogu veekogus on 4° C, lakkab

tema ringlemine. Vesi on kõige raskem temperatuuril 4 ° C

Maa sees leidub palju vett – seda nimetatakse põhjaveeks. Põhjavesi on veekiht,

mis asub maapõues vettpidava kivimi peal paiknevas kivimikihis.. Ta liigub mööda

kihti enamasti väga aeglaselt, kuid kohati ilmub vesi looduses maa seest välja. Seda

kohta nimetatakse allikaks. Allikad võivad olla maapinnal ja jõe või järve põhjas.

Iga inimese kohus on hoida põhjavett saastumise eest. Jõe- ja järvevett tuleb enne

joogiveena kasutamist puhastada.

2.1.4. Maavarad

Maapõu on rikas inimesele vajalikest maavaradest

14

Eesti maavaradest on tähtsamad liiv, savi, kruus, paas, lubjakivi, graniit, fosforiit.

Maa sees leidub mineraale ja kivimeid, kuid seal ringleb ka vedelaid ja gaasilisi

aineid. Paljusid maaapõuerikkusi on õppinud inimene aastatuhandete vältel kasutama.

Maavarasid kasutatakse metallide saamiseks, kütusena, ehitusmaterjalina ja

toorainena tööstuses.

Maavarad paiknevad mõnes kohas maapinna lähedal, teisal aga mitme kilomeetri

sügavusel.

Liiv, savi ja kruus on pudedad kivimid.

Lubjakivi leidub peamiselt Põhja- Eestis. Enamasti on ta hallika värvusega, kuid

kohati kollakas või isegi rohekas. Kui kriimustada lubjakivi pinda noa või naelaga,

tekivad sinna valged kriipsud. Lubjakivi on kõva kivim.

Väga kõva kivim on graniit. See on punakas või hall teralise ehitusega kivim.

Graniit on kõva, teda ei saa kriimustada isegi noaga. Graniidirahne võib leida palju

mererannal, kuid neid leidub ka niitudel ja põlluservadel. Osa graniidirahne on

loodusharuldused ja nad on looduskaitse all.

Maavarad on loodusvarad, mida tuleb kasutada kokkuhoidlikult.

2.2. Loodusnähtused

2.2.1.Tuul ja vihm

Tuul on õhu liikumine maa kohal. Seda põhjustab päike. Päikesekiired läbivad

õhu ja soojendavad maapinda ning esemeid (mitte õhku). Õhk soojeneb maapinna ja

esemetega kokku puutudes. Soojenenud õhk muutub kergemaks ja tõuseb üles,

asemele valgub külm õhk. Seal, kus soe õhk üles kerkib ja jahedamad õhumassid

asemele tungivad, tekib tuul. Tegelikult on see looduses hoopis keerulisem. Päike,

soojendades maapinda ebaühtlaselt, soodustab tuule tekkimist.

Tuul on nähtamatu. Me näeme vaid seda, kuidas tema mõjul liiguvad lehed

puudel, kõiguvad puude oksad, lehvib pesu nööril jne. Me tunneme, kui tuul sasib

meie juukseid, rebib kleidiserva või mantlihõlma, tunneme ka seda, kas ta on külm

või soe, nõrk või tugev. Miks meile tundub tuuline ilm jahedam kui vaikne? Tuul

puhub soojenenud õhukihi näolt ja kehalt. Soojenenud õhk meie ümber asendub

jahedamaga, mis omakorda võtab kehalt soojuse.

15

Vahel on tuul mahe ning paitav. Siis me ütleme, et tuul on soe. Teinekord on tuul

aga külm ja vali. See oleneb sellest, kustpoolt ta puhub: külma õhku toob põhjatuul ja

sooja- lõuna poolt tulev tuul.

Vahel on tuul mahe ning paitav. Siis me ütleme, et tuul on soe. Teinekord on tuul

aga külm ja vali. See oleneb sellest, kustpoolt ta puhub: külma õhku toob põhjatuul ja

sooja- lõuna poolt tulev tuul.

Õhus on alati ka niiskust – silmale nähtamatut gaasilises olekus veeauru. Niiskust

aurub pidevalt õhku maapinnalt, järvedest, jõgedest, puude-põõsaste lehtedest, rohust

jne. Õhk on niiskem veekogude, kuivem maismaa kohal. Kuna aurumine on pidev,

siis täitub õhk üha enam veeauruga. Öösel, eriti selge ilmaga, muutub maapind kiiresti

külmaks. Jahtub ka õhu alumine, külma maapinnaga kokkupuutuv kiht. Jahtunud õhk

ei saa enam sisaldada niipalju veeauru kui soe õhk päeval, osa veeaurust jääb üle. See

muutub nüüd uuesti veeks. Nii tekib maapinnal kaste, õhus aga teised sademete liigid

– udu, vihm, härmatis.

Soojal õhul on omadus kõrgemale tõusta ( ta on kergem kui külm õhk). Mida

kõrgemale ta tõuseb, seda jahedam seal on ja seda rohkem ta jahtub. Kui õhus on

palju veeauru, hakkab sellest moodustuma väikesi veepiisku, mis jäävad õhku

hõljuma. Need on pilvepiisad. Üksteise vastu puutudes liituvad nad ning muutuvad

üha suuremaks ja rakemaks, moodustades vihmapiisad, mis lõpuks vihmana

maapinnale langevad. Selgub, et nii tuult, kui ka kastet, vihma, udu, härmatist,

lumesadu põhjustab päike, soojendades maapinda. Ilma tuuleta on tal seda aga raske

teha: kõigepealt tuul siis sademed.

Alati ei jõua soojad ja külma õhumassid niipalju jahtuda ja soojeneda, et nad

omavahel pikkamööda seguneksid (õhk liigub liiga kiiresti), ning siis põrkuvad soe ja

külm õhk kokku – tekib torm. Algul võib näha taevasse ilmuvaid valgeid kiudpilvi,

seejärel kattub kogu taevas valge pilvelooriga. Pilved muutuvad aina tumedamaks ja

tumedamaks. Tuul tugevneb ja juba kihutabki torm üle maa, tuues kaasa ka

vihmasaju.

Maapinnale sadanud vesi imbub pinnasesse. Seal imevad taimed juurte kaudu osa

veest endasse, mis, jõudnud mööda vart, tüve ja oksi lehtedesse, aurab jälle õhku. Osa

veest aga aurab otse maapinnaltõhku, kust ta hiljem vihmana uuesti alla sajab. Osa

veest valgub aga sügavamale maapinda, tungleb maapõues edasi ja jõuab allikateni,

kust voolab välja ojana, jõuab jõkke, jõest merre, ookeani, sealt aga kerkib uuesti

16

auruna õhku rännates nii lõputult maast taevasse ja taevast jälle maapinnale tagasi, et

sealt uuesti õhku kerkida.

2.2.2. Lumehelbed ja lumi

Talvel tekivad veeaurust mitte veepiisad, vaid tillukesed jäänõelad ( jääkristallid),

mis ühinedes moodustavad lumehelbeid. Lumehelbeid võib tekkida ka suvel, kuid siis

on õhk maapinna lähedal nii soe, et helbed sulavad ja sajavad vihmana maha.

Lumehelbed on kaunid, igaüks neist on kordumatu, ka suuruse poolest on helbed

erinevad. Lumepilvest maa poole liueldes ei lange helbed kohe maha, sest sageli

keerutab ja pillutab tuul neid õhus ringi.

Lumikate on talvel vajalik nii taimedele kui loomadele. Lumi kaitseb maapinda

liigse jahtumise eest. Paksu lumevaiba all ei lange temperatuur ka kõige käredama

pakasega alla -5° C.

Talvel tuiskab sageli. Seda põhjustab tuul, mis kannab endaga kaasa lumehelbeid.

Mida kiiremini tuul liigub, seda rohkem ta lumehelbeid kaasa haarab, seda rohkem

lund tuiskab. Kõva pakasega lumi kriuksub jalge all. Kui pakaselistel ilmadel hakkab

lund sadama, pudeneb taevast vaid peenikest lumetuhka, nn. teralund, mis koosneb

kuuenurksetest pisikestest prismadest, sest õhus on siis vähe veeauru.

Lagedal põllul võib mõnikord näida, nagu suitseks lumi – sellist nähtust

nimetatakse pinnatuisuks. Kui aga tuul veelgi tugevneb, siis tõuseb lumi koos tuulega

kõrgemale ja see on juba päris tuisk.

2.2.3.Vikerkaar

Ilus loodusnähtus, mis võib esineda vihma ajal päikesele vastaspoolsel taevaosal,

vihmapilve taustal. Sageli arvatakse, et vikerkaar ilmub ainult enne vihma lõppu, kuid

see ei ole nii – paljudel juhtudel ilmub ta enne vihma algust.

Teadus on selgitanud, et valge päikesevalgus on liitvalgus, mis teatud tingimustes

jaguneb paljudeks värvilisteks kiirteks, moodustades vikerkaarevärviline riba. Valge

valguse koosseisu kuuluvad erineva värvusega kiired murduvad prismas erinevalt,

ühed rohkem, teised vähem. Kõige vähem murduvad punased kiired, kõige rohkem

violetsed. Erineva murdumise tõttu saavadki värvilised kiired nähtavaks, kui valge

valgus läbib prisma. Seda valguskiire murdumisel tekkivat riba nimetatakse spektriks.

Vikerkaar tekib siis, kui päikesekiired murduvad ja peegelduvad vihmapiiskades.

Selline päikesekiirte murdumine tekib üheaegselt suures hulgas veepiiskades. Et näha

17

vikerkaart, peab seisma seljaga päikese poole, päikese ja nende vihmapiiskade vahel,

kus tekib kiirte murdumine. Vikerkaar on nähtav senikaua, kuni vihmapiisad langevad

küllalt tihedasti ja ühtlaselt. Vikerkaare heledus sõltub vihmapiiskade hulgast õhus ja

nende suurusest. Mida suuremad piisad, seda heledam vikerkaar. Üliväikesed

veepiisad, mis moodustavad udu ja pilvi, vikerkaart ei tekita.

Arvatakse, et vikerkaar tekib ainult päeval, kuid ta võib ka tekkida öösel., kuigi

siis on ta nõrgem ja väga harva nähtav. Öösel ilmub vikerkaar kuule vastaspoolsel

taevaosal – see on kuuvikerkaar.

2.3. Aastaajalised muutused looduses

Aastaaegu on neli – kevad, suvi, sügis, talv. Nad vahelduvad kindlas järjekorras.

Aastaaegade vaheldumist põhjustab Maa tiirlemine ümber Päikese. Päike soojendab ja

valgustab lõunapoolkera ja põhjapoolkera ühel ja samal ajal erinevalt ja see mõjutabki

aastaaegade vaheldumist.

KEVAD algab 21. märtsil, see on kevade pööripäev. Kevadisel pööripäeval on

päev ja öö võrdse pikkusega. Tegelikult võib kevad alata nii enne kui ka pärast

pööripäeva. On olemas nii varajane kevad kui hiline kevad. Kalendrinäit ei pea

langema ilmtingimata kokku sellega, mis toimub metsades ja väljadel. Kevad on

ärkamisperiood looduses. Üha pikemaks muutuv päev ja katuseräästasse ilmunud

jääpurikad ennustavad kevade lähenemist. Märtsipäikese mõjul vajub lumi kokku.

Siin-seal vulisevad veenired. Ilmad soojenevad vähehaaval, päike paistab soojemalt,

rohi tärkab. Päevad muutuvad pikemaks, ööd lühemaks. Kõige suuremad muutused

toimuvad looduses kevadel, kui metsad, põllud, jõed järved ärkavad talveunest.

Kõikjal annab tunda, et on ärkamiseaeg looduses. Liikumist on nii metsas, põllul kui

aias. Muutused toimuvad nii taime- kui ka loomariigis.

Lagedates kohtades hakkavad mustendama lumevabad laigud, lumi hakkab üha

kiiremini ära sulama. Ainult metsajäärakuid katab veel tihe lumekoorik. Nende

valgete “saarekeste” ligi aga hoiduvad valgejänesed.

Varakevadel on veel külm, taimi ei saa veel välja istutada. Kui aga ilmad lähevad

soojemaks, tehakse peenraid, kuhu istutatakse taimi ja külvatakse seemneid. Muld

sulab üles ja soojenevad üles ka ussid, mullaussid roomavad üles maapinna poole.

Pakatavad paju hõbevalged karvased urvad. Kraavipervel puhkevad paiselehe

erekollased õisikud. Lõunast hakkavad tagasi pöörduma linnud: kuldnokad, lõokesed

18

jne. Puudel hakkavad arenema pungad, nendest lehed ja õied. Hiliskevadel hakkab ka

toomingas õitsema. See on märgiks, et “ hiirekõrvas” kevad on lõppenud, algab

kevade viimane periood, mis ei kesta kaua. Puudel sumisevad mesilased, õielt õiele

lennates kannavad nad kaasa õietolmu, tolmeldavad õisi. Õunapuud õitsevad ära,

talirukis hakkab pead looma, metsas puhkevad paluka roosakad õied. Need kõik on

märguandeks, et kevad lõppeb ja algab suvi.

SUVI algab 21. juunil. Esimene suvekuu on juuni. On õite ja linnupoegade kuu.

Juuni keskpaigas hakkavad punetama esimesed maasikad, vaarikas aga hakkab alles

õitsema. Juuni lõpus võib vahel ka juba seenel käia. Suvel saadakse rohkesti toredaid

elamusi metsast ja niidult, mere äärest. Suvel on loodus roheline, õitseb palju lilli.

Ilmad on tavaliselt soojad, vahel ka kuumad. Harva sajab vihma, esineb äikest. Suve

algusest alates hakkavad päevad lühenema ja ööd jälle pikenema. Kõige lühem öö on

suvise pööripäeva ajal.

Südasuvi on linnuriigis kibekiire periood. Siis ei jää laulmiseks palju aega. Pojad

tuleb välja haududa, neid toita ja kasvatada. Seejärel tuleb pojad ka lendama õpetada.

Aias valmivad ja küpsevad mahlased õunad.

Ilmad on tavaliselt kuumad, tihti on äike, kuid juba kusagilt tuleb väikene

külmaiil. See on märgiks, et lähenema hakkab suvelõpp. Hilissuvisel ajal võib

märgata juba jälle udu, mis toob kaasa sügisehõngu. See tekib veekogude, madalate

niitude ja soode kohale. Suvine soojus katkeb esimese öökülmaga.

Kui kesksuvi möödas, hakkavad paljud rändlinnud salkadesse kogunema. Nüüd

on veidi aega puhata ja kosuda. Varsti hakatakse valmistuma äralennuks soojale

maale.

Vesi muutub iga päevaga jões või järves selgemaks ja läbipaistvamaks, see

tähendab samuti seda, et sügis on lähedal.

Kui nähakse kuldnokki ja pääsukesi salkadena telefonitraatidel või aialattidel

istumas, siis on käes suve kõige heldem aeg – viljade valmimise ja saagikoristuse aeg.

Suvel valmivad marjad, seened, koduaedades suvine saak, põldudel suviviljad.

Hakatakse talveks tegema hoidiseid.

SÜGIS algab 23. septembril. Päevad on muutunud jahedamateks ja sombusteks.

Taevas kihutavad madalad hallid pilved. Hooti sajab tihedat vihma. Ööd on juba päris

külmad ja loikudele tekib tihti ka jääkirmet. Lehtpuude suvine rohelus muutub: igal

pool võib märgata tumepruune, lillakaspunast, helekollast või kirjut värvi. Käes on

kuldne sügis! Kuid varsti varisevad lehed. Miks see nii juhtub? Sügisel on vähe

19

päikesesoojust ja maapind jahtub kiiresti. Külmast mullast ei saa puujuured enam vett

juua. Puu peab läbi ajama selle veega, mis suvel tüvesse ja okstesse kogunes. Kuid

puulehtedest aurab niiskust vahetpidamata ja lõpuks peaks puu surema janusse. Seda

aga ei juhtu, sest sügisel kasvab puu okste ja leherootsude vahele korkjas kiht. See ei

lase niiskust läbi. Lehed ei saa juua ja kolletuvad. Korkja kihi kohalt rootsud

murduvad ja lehed varisevad. Kohe, kui lehed langevad, suiguvad puud talveunne.

Lehed lamavad puude ja põõsaste all. Tuul keerutab neid hunnikusse.

Lehehunnikute all on soe, sinna poevad ämblikud ja muud putukad külmavarju.

Varisenud lehti kuhjab ka siil oma pessa, kuhu poeb talveks magama.

Sügisel koristatakse aiamaalt ja põldudelt saak – talvevarusid on vaja täiendada.

Metsades käiakse seenel, soodes ja rabades marjul. Toimuvad ettevalmistused talve

saabumiseks.

Hilissügisel viib tuul puudelt viimased lehed. Külm vihm vaheldub lumelörtsiga.

Metsas muutub kuidagi omamoodi vaikseks.

Sügisel riietutakse juba soojemalt. Loomariigis hakkavad ettevalmistused

talveunne suikumiseks, kuid linnuriigis toimub elavnemine- kõikjal on näha

linnuparvi. Lähenevad külmad ja rändlinnud lendavad ära.

Novembris on külmalained oktoobrikuu omadest kõvemad ja võib isegi üsna

käredat külma esineda.

Aina sagedamini võib puu otsas kohata harakat. Hommikused hallad ajavad

talvekorterisse konnad, sisalikud. Karu vajub talveunne, orav ajab karv ja on nüüd

hall. Ka rebane vahetab karva.

Kui viimased rändlinnud on teele asunud, kui tuul rebib puudelt viimaseid lehti ja

põldudelt viiakse ära viimased koormad juur- ja köögivilju, võib öelda, et talv ongi

kätte jõudnud.

TALV algab astroloogiliselt 22. detsembril, kui on kõige pikem öö ja lühim päev.

Sügis läheb üle talveks järk-järgult. Mets tühjeneb päev-päevalt. Putukaid jääb üha

vähemaks. Õhtuti pole näha ka nahkhiiri. Lumi tuli maha ja mets nagu uinus, üksnes

jäljed lumel ja paljaste okste vahel vilksatavad tihased tunnistavad, et tühjunud metsas

pole elu täiesti lakanud.

Tihti sajab lund, tuiskab. Ilmad muutuvad külmemaks, tihti paugub pakane. Sekka

võib tulla ka soojemaid ilmu- siis on väljas sula ja lumest saab meisterdada.

Veekogud kattuvad jääkattega. Lumi ehib puid ja põõsaid, katuseid ja kivirahne.

Lumehanged ääristavad teid, paiguti majaseinu ja tarasid. Aeg-ajalt kattuvad puud

20

härmatisega. Lumi ning jää helgivad päikesepaistes silmipimestavalt. Elus loodus

talvel puhkab ja kogub jõudu. Metsas, pargis ja aias rohetavad ainult igihaljad taimed

– kuused, männid, kadakad. Lehtpuud on raagus, rohttaimede maapealsed osad on

enamasti surnud.

Loomariigis osa loomi on suikunud talveunne ( karu, siil jne.) Ka putukad on

peitu pugenud külma eest. Paljud loomad aga vajavad inimeste abi toidu hankimiseks.

Seepärast ongi väga tänuväärt ettevõtmine, kui loomadele viiakse metsa sööki.

Kui lumi on juba maas, võib aias kohata punavestilisi leevikesi, kes põõsastele

jäänud marju ja seemneid otsivad. Leevikesed on siis tavaliselt hulgakesi koos ja kui

nad on juhuslikult külmahärmas sirelitel, siis jääb mulje, nagu oleks pakane

põõsastele punased õunad kasvatanud.

Kesktalve paukuv pakane ajab laante sügavusest majade lähedusse hall-punase,

uhke tutiga siidisaba ja erksalt mitmevärvilise ohakalinnu. Siidisaba ja ohakalindu on

rahvasuus ka lumelinnuks, külmalinnuks või tuisulinnuks kutsutud.

Talv on pikk aastaaeg, kuigi kõige pikem öö on talvisel pööripäeval ning sealt

alates hakkab päev pikenema ja öö lühenema. Talv on niinimetatud puhkeaeg

looduses. Talvel loodus puhkab, kuni tihase hõbekellukesena helisev laul teatab uue

kevade lähenemisest. Kuid egas kõik loomad, linnud puhka. Tihane on see, kes talve

tulekust teada annab. Kui hilissügisel ilmad jälle külmaks lähevad, tulevad tihased ja

ka teised linnud, kes meile talvituma jäävad, majade lähedusse. Neid näeb siis aias

puudel ja põõsastel hüplemas ning seemneid ja külmast kangeid ussikesi otsimas.

Talv on linnurahvale kui ka loomariigis karm aeg .

2.4. Taimed

Taimed ümbritsevad meid peaaegu igal pool – neid on toas ja õues, isegi vees.

Taimi võib jagada nende kasvukohtade järgi aia-, pargi-, metsa-, niidu-, põllu-, soo-,

raba-, veetaimedeks. Eraldi võiks taimedest esile tuua puid ja põõsaid. Eesti on

metsade maa ja seega kasvab siin ka palju puid, moodustades nii leht-, okas- kui ka

segametsi. Enamus neid taimi kasvab selleta, et me ei tunne muret tema kasvamisest.

Kuid toataimed on just need, mis ootavad meie abi oma kasvamise juures.

21

2.4.1. Toataimed

Kui soovitakse kasvatada toalilli, mis heas mõttes silma torkaksid, on tarvis hoolt

ja tähelepanu. Kui valitakse poest tugev taim, leitakse talle soojuse ja valguse poolest

sobilik asukoht, tuleks hakata teda järjepidevalt kastma ja väetama. See võtaks küll

veidi rohkem aega, kuid saaks hästi tasutud.

Luua ei saaks kodus samasugust keskkonda, milles taimed looduses kasvavad,

kuna siis tuleks endil välja kolida - need tingimused oleksid inimestele sedavõrd

raskesti talutatavad. Kuid kui teatakse, milline on taime kodumaa, on lihtsam mõista

ja vastu tulla vähemalt osale tema vajadustest, luues seeläbi parimad võimalused

kasvamiseks. Enamus toas kasvatamiseks sobilikke taimi pärineb ühest kolmest

peamisest kliimatüübist: troopilisest, poolkõrbelistest või vahemerelistest.

Sobivas kohas kasvav taim on tugev, elujõuline ja lopsakas palju aastaid,

sobimatus kohas olev taim ei näe iial hea välja ja võib isegi surra.

Kui soovitakse kasvatada toalilli, mis heas mõttes silma torkasid, oleks tarvis

suuremat hoolt ja tähelepanu. Kui on valitud poest tugev taim, leitud talle soojuse ja

valguse poolest sobilik asukoht, tuleks hakata teda järjepidevalt kastma ja väetama.

See võtaks küll veidi rohkem aega, kuid saaks hästi tasutud.

Toataimi ostetakse enamasti õite pärast, mille ilu kestab mõnikord küll vähe aega,

kuid on seda nauditavam. Oma värvikuse tõttu jäävad õied alati silma, seepärast peab

nende valimisel tähelepanelik olema - tühja aknalaua elustamiseks piisab anumast

sibullilledega ning üksainus uhke õis võib anda kõledale ruumile rõõmsama meeleolu.

Õitsvatel taimedel on mitmeid huvipakkuvaid omadusi: õie kuju, värv ja lõhn võivad

tuua toataime tähelepanu keskpunkti. Eredavärvilised õied teevad ametliku ruumi

sõbralikumaks, kahvatumate toonidega õied loovad heledama tausta või

tasakaalustavad ruumi tumedat värvilahendust. Mõnede taimede puhul on

lisaväärtuseks meeldiv lõhn. Nende taimede paigutust tasuks põhjalikult planeerida, et

nende lõhna oleks võimalik täiel määral nautida.

Toataimede paljundamine on lihtne , odav ja meeldiv viis oma kollektsiooni

täiendamiseks. Tavaliselt tehakse seda kevadel, kuid paljusid taimi võib paljundada

aastaringselt. Siin tuleb lühidalt juttu kõige levinumatest meetoditest, iga üksiku taime

puhul järgige vastavas kirjelduses antud soovitusi.

Hea tervisega toataimedel, mida korrapäraselt väetatakse hoolikalt kastetakse ja

mis kasvavad sobilikes tingimustes, on vähem probleeme haiguste ja kahjuritega kui

nendel taimedel, mis on vähese hoolitsuse või stressi tõttu nõrgenenud. Uusi taimi

22

tuleks esimeste nädalate jooksul iga päev kontrollida ja tõsta teineteist taimedest

eemale, niipea kui tekib märke haigustest või kahjuritest. Ka kohanenud taimi tuleb

aeg-ajalt kontrollida ja vajadusel kohe ravida.

Hoolitsemisel tuleks pühkida läikivaid lehti pehme, veidi niiske lapi või vatiga.

Kui nad on väga tolmused, siis kasutada kõigepealt pehmet harja. Pühkida ei tohiks

noori lehti, sest neid on kerge vigastada. Sileda pinnaga lehtedele võib mõnikord

kanda "leheläiget", noortele ja karvastele lehtedele aga mitte. Karvaseid lehti

harjatakse jumestuspintsliga. Pesemiseks peaks tõstma taimed välja kevadise või

suvise sooja peene vihma kätte või leige pehmeveelise nõrga survega duši alla.

Väikesed taimed võiks kasta üleni leige vee anumasse( selleks mähitakse lillepott

kilekotti või kaetakse muld sõrmedega, et see leotamise ajal potist välja ei pudeneks).

Lisaks toataimede igapäevasele hooldamisele on nende tervise huvides mõnikord

tarvis muidki töid ette võtta. Taime õigeaegselt suuremasse potti istutamine ja

kärpimine pikendab tema eluiga ja turgutab lehtede, õite ja viljade kasvu. Ronitaimed

tuleb kindlasti toele seada, et nende vartel oleks, kuhu kinnituda, ja et neile soovitud

kuju anda.

Toataimede paljundamine on lihtne , odav ja meeldiv viis oma kollektsiooni

täiendamiseks. Tavaliselt tehakse seda kevadel, kuid paljusid taimi võib paljundada

aastaringselt.

Kui on ruumi ainult mõnele üksikule õitsevale lillele, tuleks valida sellised, mis

annavad pidevalt või pikka aega uusi õisi või mille õied püsivad kaua ilusad. Ära ei

tohiks unustada, et hoolika kärpimise ja närtsinud õite eemaldamisega võib ergutada

mõningaid taimi õitsema rohkem kui ühe korra. Ei tasuks unustada ka neid

vastupidavamaid toataimi ja sibullilli, mida saab pärast õitsemist aeda istutada, kus

neist võib veel mitu aastat rõõmu tunda.

Enamik meist hindab lillede lõhna ja lõhnavate õitega toataimi rohkem. Parim

asukoht oleks selline, mis võimaldaks nende lõhna lähedalt nautida. Et nende väärt

omadused täielikult esile tuleksid, peaksid nad olema paigutatud ruumis pigem

ühekaupa kui teiste lõhnavate taimedega segamini ja ei tasuks unustada, et nende lõhn

võib väikeses soojas ruumis ka hingematvaks muutuda. Mõned neist:

Hübriidfreesia

Pikaõieline liilia

Tatsettnartsiss

23

Pruun boroonia

Gardeenia

Idahüatsint

Roosa jasmiin

jne.

Taime väärtus tõuseb kindlasti, kui tema õied väga ruttu ei närbu, kui õisi üha

juurde tekib või kui ta mitu korda õitseb. Need taimed püsivad kõige ilusamad

jahedas, kuid hästi valgustatud kasvukohas. Äraõitsenud õied tuleks regulaarselt ära

korjata. Mõned neist:

Flamingolill

Begoonia

Kannike

Vöödiline Ekmea

Tsümbiidium

Blossfeldi kalanhoe

jne.

Erksavärvilised õied tõmbavad alati tähelepanu, seepärast tuleks nende paigutust

eriti põhjalikult läbi kaaluda. Nad peaksid pilku püüdma, kuid mitte häirima; saabujat

tervitama, aga mitte rõhuvalt mõjuma. Intensiivse värviga taimi võib kasutada lageda

või igava toa sisustuse täienduseks või eksponeerida kui julgelt valitud soolotaimi.

Mõned neist

Kaunis piimalill, jõulutäht

Hibisk

Gerbera

Begoonia

Kinglill

Ratsuritäht

Blossfeldi kalanhoe

jne.

Taimedel, mida kasvatatakse kas ainult õite või ainult lehestiku pärast , on oma

roll iga kodu kaunistamises. Paljusid toataimi tasub kasvatada nii õite kui lehtede

pärast. Kui õitseaeg on möödas, pääseb mõjule dekoratiivne lehestik, ühendades nii

parima mõlemast valdkonnast. Mõningad neist:

24

Flamingolill

Vahemere alpikann

Kollane tiigerlehik

Ananassliilia

Kääbuskalanhoe

Seltsiv hõbeliilia

Suureleheline ristirohi

Kuldne kalla

jne.

Talvel ei peaks tingimata õite nautimisest loobuma. Kuigi see on aias trööstitu

periood, õitsevad mitmed toalilled just sel ajal. Mõned neist:

Vahemere alpikann

Kaunis piimalill, jõulutäht

Hüatsint

Kalanhoe

Kuhikpriimula

Rododendron(asalea)

jne.

Suvel upub aed värvidesse, mistõttu on kerge unustada õitsevaid toataimi.

Muidugi võib vajalikke värve tuppa tuua lõikelillede näol, kuid need peavad harva

kaua vastu, pealegi on olemas külluses suvel õitsevaid toalilli, mis õige valiku ja

paigutuse korral kaunistaksid tube pika aja jooksul. Mõned neist:

Begoonia

Scherzeri flamingolill

Rippkellukas

Gerbera

Säntpoolia (aafrika kannike)

jne.

Ilusad lehed annavad taimele püsiva väärtuse. Dekoratiivne lehestik rõõmustab

silma aastaringselt, sellepärast võikski neid taimi kasvatada võimalikult laias valikus.

Lehedekoratiivseid toataimi leidub väga mitmesuguseid, nad erinevad lehtede kuju,

suuruse, värvi, tekstuuri ja isegi lõhna poolest. Mõned neist :

Begoonia

25

Roomav viigipuu

Põõsas- tõlvpuu

Kunni-viigipuu, kummipuu

Draakonipuu

Ilunõges

Helksiine

jne.

2.4.2. Metsa- ja aasataimed

Inimese elu on olnud alati tihedalt seotud metsaga. Metsa tähtsus oli, on ja jääb ka

edaspidi inimeste elukeskkonna kujundamisel ning vajaduste rahuldamisel väga

oluliseks.

Mets ei ole seosetult üksteise kõrval kasvavate puude kogum. Nende vahel on

seos, mitmekülgne ja lakkamatu vastastikkune mõju. Seosed esinevad ka puude,

põõsaste ja alustaimestiku ning ka loomastiku vahel. Seejuures on mets kogu temas

oleva elavaga tihedalt seotud ja mõjustatud ümbritsevast keskkonnast, kuid samal ajal

mõjustab ta ise ka keskkonda. See on süsteem, mille tasakaalu ei tohiks rikkuda. Mets

mõjustab ilmastikku, hoiab ja annab niiskust. Metsa kohal õhus on tublist veeauru

ning üle metsarikaste maakohtade liigub äikesepilvi rohkem kui üle lagendike ja

kõrbealade. Metsad kasutavad orgaanilise aine moodustamiseks õhust suurel hulgal

süsihappegaasi ja eritavad sinna hapnikku. Seega on metsadel suur tähtsus õhu

puhastamisel, eriti suvel. Metsi nimetataksegi tihti maa kopsudeks. Nad võimaldavad

elu säilitamist meie planeedil

MÄND on üheks kõige arvukamaks puuliigiks Eesti metsades. Teda kutsutakse

veel pedajas või pedakas. Mänd on okaspuu, tänu oma juurestikule on ta hästi

vastupidav tuultele ja tormidele.

Männi lehtedeks on kahe-, kolme- või viiekaupa kimbus okstele kinnituvad pikad

ja väga kitsad okkad. Nad on kaetud kõva kattekoega, milles on vähe õhulõhesid.

Kuna okaste pind on väike, on ka vee aurumine nende kaudu vähene. See ongi

põhjuseks, miks okaspuudel säilivad okkad ka talvel. Mänd on igihaljas puu. Okkad

püsivad okstel 2-3. aastat, siis langevad nad järk- järgult maha. Langenud okaste

kohale uusi ei teki, uued kasvavad noortele võsudele.

26

Mänd õitseb mais- juunis. Õitsemine on rikkalik. Sel ajal võib männimetsas puude

kohal tuulise ilmaga näha kollakat tolmupilve. Kollane tolm tekib männi kollastes või

punakates urvasarnastes lisakäbides. Sealt kandub tolmu männi väikestele punaste

soomustega emaskäbidele, mis asuvad noorte okste tipus. Iga käbi koosneb

soomustest, mille siseküljel on kaks seemnepunga. Pärast tolmuterade sattumist

emaskäbide soomuste vahele liibuvad viimased tihedasti üksteise vastu. Seemned

hakkavad arenema ja kasvama käbis aga alles järgmisel aastal. Seemne arenguks

kulub 18 kuud, seega valmivad nad alles kolmandal aastal pärast õitsemist. Nüüd

muutuvad käbid pruuniks ja hallikaks. Selleks ajaks nihkuvad käbide soomuskatted

üksteisest eemale ja seemned pudenevad välja. Käbide soomused avanevad üksnes

kuiva ilmaga, niiske ilma puhul sulguvad soomused uuesti. Mänd paljuneb seemneist,

mis varisevad aprillis.

Männid võivad kasvada 30 – 40 meetri kõrguseks ja elada kuni 350 aastaseks.

Männi koor on tüve alumises osas krobeline, seda nimetatakse korbaks. Mida

vanem mänd, seda kõrgemale ulatub tüvel korp. Ladvaosas on tüvi sile, oranžikas ja

kestendav. Korp, nagu puu koorgi, on tüve elusatele osadele kaitseks kuivamise ja

külma vastu. Männi kaitsevahendiks välisohtude vastu on ka vaik.

Männil kasvab isegi mänguasju: käbid, korp, juured. Korbast saab meisterdada

laevu, nikerdada kujukesi, käbidest liimi ja plastiliini abil igasuguseid mänguasju.

Männimets desinfitseerib õhku, seepärast on ehitatud sellistesse kohtadesse

puhkekodusid ja sanatooriume.

KUUSK on meie metsade kauneim okaspuu. Kasvamiseks vajab paremat pinnast

kui mänd. Kuusel pole tugevat peajuurt, sellega on ka seletatav kuuskede sagedane

ümberkukkumine tuule ja tormiga.

Kuusk on varju taluv puu. Varjus kasvab ta aeglaselt, kuid ei sure; valguse kätte

sattudes hakkab ta kiiresti kasvama. Kuusk ei talu mulla ja õhu kuivust. Kuni

kümnenda eluaastani kasvab puu õige visalt, pärast seda muutub kasv kiiremaks ja

kestab kuni 50. eluaastani. Seejärel kasv aeglustub jälle. Kuuse keskmiseks pikkuseks

võib olla 35 meetrit ja eluiga 200 aastat, esineb ka vanemaid.

Kuuse tüvi on sirge, mitte hargnev. Võra on männi omast tihedam, sest tüvele

kinnitub palju peeni oksi, ühekaupa asuvate lühikeste teravate okastega. Okkad on

tumerohelised, läikivad ja püsivad puul 5 –7 aastat. Nende varisemine toimub

märkamatult, peamiselt talvekuudel.

27

Kuusk õitseb mai lõpul rikkalikult. Tal on ilusad vaarikpunased või helerohelised

emaskäbid. Need asuvad ühekaupa eelmise aasta kasvude otsas okaste vahel ja on

püsti nagu küünlad, kuid longu vajuvad pärast tolmlemist. Emas- ja isaskäbid, mis on

punakaskollased ja väiksemad, on samal puul. Kuuse seemned arenevad kiiremini kui

männil. Pärast kevadist tolmlemist valmivad seemned juba sama aasta oktoobris ja

varisevad veebruaris-märtsis. Mulda sattunud seemneist ilmuvad 2-5 nädala pärast

tõusmed. Nende idanemisvõime säilib 4-6 aastat.

Kuusk annab käbisid 3-4 aasta järel. Noored käbid on violetsed või helerohelised,

valminult punakad või helepruunid ja ripuvad puul.

Kuusel esineb ka vaiku, kuid vähem kui männil.

Vanarahvas on tähele pannud, et kui kuusetihnik talvel kohiseb, tuleb suur sula.

Käbide rohkus aga pidi tähendama head viljaaastat ja rikkalikku kartulisaaki.

KASKE peetakse kaunimaks puuks lehtpuude hulgas. Ta kasvab nii kuivades kui

niisketes kohtades. Ta on külmakindel puu, kuid valguse suhtes väga nõudlik. Tema

kasvukaaslasteks on haab, toomingas, kuusk.

Kasel on valge koorega tüvi. Noorelt on tüvi ja oksad kaetud sileda pruuni

koorega, mis hiljem välimises osas muutub valgeks. Kase valget koort nimetatakse

tohuks. Vanal puul praguneb toht ja alumine tüveosa on ülevalt alla sügavate lõhedega

ning krobeline, seda nimetatakse korbaks. Toht on tüvele kaitseks välismõjude eest.

Kasekoore valgel pinnal on tumedad täpid, need on õhulõhed, millede kaudu puutüvi

hingab. Tüvi koosneb tihedast valgest puidust.

Kase võra moodustavad nõtked oksad, millele vaheldumisi kinnituvad

teravatipulised saagja servaga lehed. Lehtede kaenlas on pungad, millest järgmisel

aastal kasvavad uued võsud.

Kevadel algab kasetüves mahlade liikumine. Kasemahl on magus ja kosutav, teda

kasutatakse joogiks.

Maikuus hakkab kask õitsema, kuigi lehed on tal hiirekõrvul (kaseurvad). Kase

seemned valmivad juba juulis. Noorelt kasvab kask kiiresti, 50 – 60 aastasel puul aga

juurdekasv peaaegu lakkab. Kask võib kasvada kuni 30 meetri pikkuseks ja elada 100-

150 aastat vanaks.

Eestis kasvab peale hariliku kase veel arukask ja sookask.

TAMM on tuntud pikaealise puuna. Keskealise tamme üleskasvatamiseks kulub

paar- kolm inimpõlve. Eesti suurim tamm on TAMME –LAURI, mille ümbermõõt on

8 meetrit, kõrgus 21 meetrit ja kasvab Võrumaal.

28

Tamm kasvab hästi huumusrikkal savimullal, ta on küllalt vastupidav põuale, ei

armasta aga pidevat liigniiskust. Ta on valguslembeline puu.

Kuni 30 – 40 aastani on tamme koor sile, läikiv, oliivpruun, hiljem hallikaspruun,

peaaegu must. Vanemas eas asendub koor tugeva rõmelise korbaga. Noored võrsed on

punakaspruunid, samuti ka sageli noored lehed. Tamme lehed on sopilised, leherootsu

ümbert tugeva sisselõikega ja ümardatud tippudega. Nad on nahksed, pealt

tumerohelised ja läikivad. Asetsevad kimpudena okste tipus. Septembris hakkavad

lehed kolletama, muutudes hiljem pruuniks.

Tamm õitseb mai lõpul, juuni alguses. Tamme viljaks on tõru. Terved tõrud on

läikivad, rohekaspruunid, soonilised. Valmivad septembris. Tammetõrudest toituvad

metsloomad ja –linnud.

Tamm on saanud vastupidavuse ja tugevuse sümboliks. Ta oli juba iidsest ajast

meie esivanematele pühaks puuks: tammehiies peeti koosolekuid ja ohverdati Taara

auks. Tamme peeti ka puude kuningaks, arvestades tema võimsust, tugevust ja pikka

iga.

TEISI PUID :

Kadakas

Pihlakas

Pärn

Vaher

Haab

Kastan ( Hobukastan)

Pappel

Paju

Sarapuu

Sirel

SINILILL ehk jürilill, maksalill, metsamirt, keltsalill, sapihein, sõstrasilm,

lumekannike jt. Ta on üks esimesi kevadlilli, õitseb aprillis-mais. Arenemist ja

kasvamist alustab taim juba lume all ( risoomi on varutud eelmisel suvel toitainete

tagavara. Sinililled on leht- ja segametsade taimed, eelistades kasvada eriti sarapuude

all, sest sügisel mahavarisenud tihe lehtede kiht kaitseb taimi hästi talvekülmade eest.

Lehtede keskelt kerkiva õierao otsas on üksainus õis 6 –7 tumesinise õiekattelehega,

mida ümbritseb kolm hallikasrohelist karvastunud kõrglehte. Tolmukaid ja emakaid

29

on palju. Õieraag on tihedalt kaetud valgete karvakestega, need kaitsevad taime

kevadiste külmade eest. Kõrvuti siniste õitega võib leida ka roosakaid ja isegi valgeid

õisi. Sinilill on putuktolmleja. Ta on mürgine taim, tema mahl võib kahjustada nahka.

Sinilille tekkimise kohta on rahval olemas muistend: kunagi ennemuistsel ajal

olnud taevas üsna madal, nii madal, et ühe rätsepa lastekari aina kippunud näpuga

taevasse auke torkima. Isa saanud siis kurjaks ja lapsi karistades löönud ta taevast

kogemata suured lahmakad maha. Nendest taevatükikestest tekkinud sinililled. Taevas

on pärast seda aga tõusnud kõrgemale.

ÜLANE ehk lumelill, valgelill, jäälill, mahlakannike, lumekannike, varesejalg jt.

Eestis kasvab kolme liiki : harilik võsaülane, kollane ülane ja metsülane.

Võsaülane kasvab metsaservadel, hõredates metsades, võsastikes, niitudel. Tal on

püstine sile õieraag, millel asetseb kolm lühirootsulist, sügavalt lõhestunud kõrglehte.

Õierao tipus on üksainus lumivalge õis. Õis on 6 – 8 õiekattelehega, nende keskel

hulk kollaseid tolmukaid ja emakaid. Öisel ajal ja halva ilmaga langeb õis longu ning

sulgub, kaitstes sel viisil õiel tolmukaid ja emakaid külma eest.

Toiduvarud säilivad maasiseses ümmarguses juurikas ( risoomis). Võsaülane on

valguse ja kultuuripelglik taim. Vaasis kaua vastu ei pea. Ta on mürgine taim.

Võsaülaste kohta räägib muistend, kuidas kord lumi otsinud endale värvi, otsinud

seda kevadlilledelt. Ükski lill pole aga raatsinud oma värvi ära anda – kõigile olnud

oma armas. Viimaks loovutanud võsaülane oma värvi lumele. Oma helduse tõttu jäi ta

ka ise valgeks ja kauniks. Lumi hakkas nüüd teisi lilli vihkama, võsaülast aga

armastama. Seepärast saabki võsaülane kevadel varakult õitseda.

Metsülane e. anemoon on päikeselembeline taim. Ta on suurte valgete õitega (3 –

6 cm läbimõõt) ja kuni 40 cm kõrgune taim. Lehed on märksa suuremad kui teistel

ülastel ja värvuselt tumerohelisemad. Õievarred ja lehed on kaetud tihedate valkjate

karvakestega. Kuivas ja päikesepaistelises kohas kaitsevad nad taime liigse auramise

eest. Ka metsülane on mürgine taim. Metsülasel on peale anemooni veel teisigi

rahvapäraseid nimesid: siidilill, suhkrupää, kitsesilm jt.

METSMAASIKAS kasvab metsalagendikul, raiesmikes, metsaservades,

kraavikallastel, põlluäärtel. Maasikalehed on kolmetised, saagja serva ja pika

rootsuga, mõlemalt poolt karvakestega kaetud. Õisikuraag on püstine, selle tipus

asuvad valged õied. Öösel ja vihmase ilmaga laskuvad õied longu, kuid ei sulgu.

Õitseb mai lõpust augustini. Õiel on viis kroonlehte. Pärast õitsemist hakkab maasika

õiepõhi kasvama, paisudes lihavaks ja mahlakaks marjaks, mis on ümmargune või

30

munajas, toorelt valkjas, valminult helepunane. Marja välispinnal asuvad pruunikate

täppidena maasika väikesed viljad nn. maasika seemned. Esimesed maasikad

valmivad rukkiõitsemise ajal. Metsmaasikas on maitsvam aedmaasikatest, nad

sisaldavad mitmesuguseid orgaanilisi happeid, palju rauasooli ja C- vitamiini. Eriti

kasulik on süüa neid toorelt. Vanarahvas on tähelepannud, et majas, kus süüakse

metsmaasikaid ja mustikaid, pole arstil midagi teha. Maasikaid tuleb korjata ainult

kuiva ilmaga. Korv, kuhu marjad pannakse, peaks olema väikene. Kõige parem on

korjata maasikaid hommikul, kui kaste on kadunud, või õhtupoolikul enne kaste

tekkimist, sest kastega korjatud marjad riknevad, kuumaga korjatud aga närbuvad

kiiresti.

TEISI TAIMI :

Maikelluke

Hapuoblikas

Suur teeleht

Jänesekapsas

Mustikas

Pohl

Sõnajalad

Kullerkupp

Nurmenukk

Võilill

Rukkilill

Karikakrad

Kõrvenõges

Takjas

Ristikud

Umbrohud

2.5. Loomad

Iidsetel aegadel ei olnud koduloomi. Kõik loomad elasid vabalt metsas ja otsisid

ise toitu. Ürginimene hankis endale ülalpidamiseks vajalikku otse loodusest, küttides

metsloomi ja –linde. Jahipidamisega sai ta loomadelt nahka kehakatteks ja liha

31

toiduks. Juhtus aga, et jahilt tuldi tagasi saagita. Aegamööda hakkas inimene mõistma,

et kasulik oleks kasvatada loomi kodus. Ta hakkas neid kodustama. Kõige kergem oli

hakkama saada noorloomadega. Kui jahil surmati emasloom, siis järeljäänud noored

loomad viis inimene koju. Toidu, ulualuse ja sõbraliku lähenemisega meelitati noori

ulukeid. Loomad hakkasid pikkamööda leppima eluga inimese juures. Nii muutusid

nad aastatuhandete jooksul järk-järgult koduloomadeks. Ka nende ürgne enese alal-

hoiu instinkt tuhmus põlvkondade vältel.

2.5.1. Koduloomad

KOER on olnud juba tuhandeid aastaid inimese sõbraks ja üheks esimeseks

koduloomaks. Kujunenud on ta kodustatud hundist. Koer on kiire ja väsimatu jooksja;

tal on tugevad kopsud ja lihasterikkad jalad. Ta on hea ujuja. Koer on varvulkõndija.

Tema varvaste all on pehmed nahksed padjakesed-päkad, mille vahel asuvad

küünised. Koera kõndimisel mööda põrandat on kuulda krabinat, kuna ta küünised

pole sissetõmmatavad.

Koeral on hästi arenenud haistmine, suurepärane kuulmine ( liikuvad kõrvalestad),

keskpärane nägemine. Koera pikal koonul ja kulmudel asuvad karvad on

kompimiskarvad.

Koera karvkate on tihe. Allpool on pehme villakarv, sellest ulatub välja läikiv

okaskarv, ülevalt vastavalt koera tõule kas lühike, pikk, lainjas, sirge, pehme, karm,

jne. Väga erineva värvusega. Ka häälitsemine on väga erinev- see oleneb nii koerast,

tema meeleolust, olukorrast – ta uriseb, haugub, vingub, ulub jne.

Enamasti kevadel sünnitab koer pojad ( kutsikad), kes on algul pimedad. Nägijaks

saavad umbes pooleteise nädala pärast. Koer sööb kõike, mida inimenegi. Eriti

armastab liha. Kuid tingimata tuleb koertele anda konte närida, et nende luustik

muutuks tugevaks.

KASS põlvneb metskassist. Metskasse leidub veel tänapäevalgi. Kass on

varvulkõndija nagu koergi. Ka tema varvaste all on pehmed päkad, mille vahel asuvad

kõverad ja väga teravad küünised. Kuna kõndimisel ja puhkeajal on küünised

padjakeste vahel olevates soppides peidus, siis on ka kassi liikumine kuuldamatu.

Küünised on saagi haaramiseks ja selle kinnipidamiseks ( kass kuulub kiskjaliste

seltsi).

Kassil on hästiarenenud meeleelundid: terav kuulmine ja nägemine ning hea

haistmine. Maitsmiselundiks on keel, mille abil eraldab loom söödava mittesöödavast.

32

Kassi silmad näevad ka hämaruses ning hiilgavad pimedas nagu väikesed rohelised

laternad. Pimeduses liikumisel on ka abiks väga tundlikud kompimiskarvad – vurrud.

Väikesed kikkis ja liikuvad kõrvad aitavad hästi helisid püüda.

Keha on kaetud tiheda karvkattega. Oma kasuka hoiab kass alati puhta, seda

sageli kareda keelega lakkudes, et saagi varitsemisel võõrad lõhnad teda ei reedaks.

Karvkatte värvus on väga erinev

Kassil võib korraga sündida 3-9 poega, kes sündides on pimedad ja abitud.

Nägema hakkavad alles 10 päeva pärast. Poegi toidab piimaga, hoiab neid hoolega,

puhastab lakkudes, mängib nendega ja õpetab hiiri püüdma.

Kassid on haiguste, eriti soolenakkuste levitajad, seepärast pärast kassiga

tegelemist tuleb käsi hoolega pesta.

LEHM on kodustatud ürgveisest. Lehmal on lai kere ja kõverate sarvedega pea.

Sarved on kaitsevahendiks. Ilma sarvedeta lehmi nimetatakse pullideks. Lehmal on

pikk, tubli köie jämedune saba, mille otsas on karvatutt. Keha on kaetud karvadega.

Karv on lühike ja sile, värvuselt must, punane, hall, musta- või punasekirju, tähniline,

valge. Käimiseks on neli tugevat jalga, igal jalal kaks sõrga. Käimisel lähevad sõrad

harki, takistades nii jalgade vajumist pehmesse pinnasesse. Kõhu all on lehmal nelja

nisaga udar, millesse koguneb piim.

Lehm on taimetoiduline loom, kes suvel sööb karjamaal, talvel on söödaks silo,

söödajuurvili, hein, põhk, jõusöödaks aga jahu, kliid, õlikoogid. Lehmale tuleb anda

ka mineraalaineid – keedusoola, kondijahu, söödakriiti. Lehm sööb kiiresti ja palju.

Maast haarab ta toitu kareda keelega, ei hammusta seda vaid rebib maast ja neelab

mälumatult alla. Ta on mäletseja – allaneelatud tervet toitu hakkab ta peenestama

alles puhkeasendis. Selleks on tal laiapinnalised purihambad, mis pigistavad ja

hõõruvad toidu peeneks, sealjuures ei liigu alumine lõug mitte ainult üles-alla, vaid ka

mõlemale poole kõrvale.

Poegides sünnitab lehm harilikult ühe varsa, kes suudab varsti emale järgneda ja

keda toidab ema piimaga

Isaslooma nimetatakse pulliks, kastreeritud pulli härjaks, emaslooma lehmaks,

noorlooma mullikaks.

Talvel peetakse looma lautades. Loomadelt saadakse piima – lüpstakse tavaliselt

kaks korda päevas. Peale piima saame veel liha ja nahka. Piimast valmistatakse

erinevaid piimatooteid – või, juust, kohupiim jne.

33

SIGADE eelkäijateks olid pikakihvalised metssead. Kodusiga erineb nüüd

metsseast tunduvalt. Kodusea keha on pikk ja paks, jalad lühikesed ja nõrgad, saba

lühike ja harilikult rõngas, silmad väikesed, kõrvad suured ja lontis. Kärss on kohane

mullas tuhnimiseks. Keha on kaetud karvadega, mida nimetatakse harjasteks.

Värvuselt on valge-roosad, harvem kirjud. Sead on külmakartlikud.

Siga kasvab kiiresti ja lepib igasuguse toiduga. Ta on kõigesööja loom, sööb nii

köögijäätmeid kui söödajääke, kartulit, silo, heina, juurvilja, jahu, kooritud piima jne.

Sigu kasvatatakse laudas. Ta paljuneb kiiresti. Paremad emised võivad poegida 2

korda aastas. Korraga toob üks emis ilmale 10- 12 ja rohkem põrsast. Põrsaid hoitakse

eraldi, nad kasvavad rutt ja on juba 8- kuuselt täiskasvanud.

Noort siga nimetatakse kesikuks, emalooma emiseks, isalooma kuldiks,

kastreeritud kulti orikaks

TEISI KODULOOMI :

Kits

Lammas

Hobune

Küülik

2.5.2. Tuntumad metsloomad

PÕDER on meie metsade kõige suurem loom. Tema pikkus võib olla ligi kolm ja

kõrgus kuni kaks meetrit. Põdra keha on tema pikkade jalgadega võrreldes lühike, turi

kõrge, tagakeha madal. Pea on pikk ja kitsas, kõrvad pikad ning hästi liikuvad, saba

väga lühike. Karvkate on tihe ja pikk; suvel punakas, talvel tumedam. Meeleelunditest

on hästi arenenud kuulmine ja haistmine

Isasloomad (pullid) kannavad osa aasta jooksul sarvi. Esimesed sarved kasvavad

noorel isapõdral esimese eluaasta lõpul või teise algul, need on harudeta “

pulksarved”. Noore põdra teised sarved kasvavad juba kaheharulistena, kolmandad

kolmeharulistena. Tavaliselt ulatub harude arv ühel sarvel 7- 10-ni, kuid leidub ka

kuni 18-harulisi. Suuremaks harude arv enam ei kasva, ka ei suurene sarvede kaal.

Kaheksa kuni kümne eluaasta vanuses algab põdral sarvede taandareng. Üksik

põdrasarv võib kaaluda 7-10 kg. Sarved on pulli elujõulisuse, vanuse ja tervisliku

seisundi näitajaks. Algul on sarved pehmed, luustumata ja kaetud nahaga, mille

veresooned kannavad sarvedele pidevalt toitu. Augustikuuks on sarved luustunud,

34

nende kasvuaeg lõppenud, nüüd algab neilt naha mahahõõrumine. Sarvede heitmine

algab novembris-detsembris. Algul kaotavad sarved vanemad pullid, hiljem

nooremad. Enamasti kaotatakse nad tihnikus, kus loom sarvipidi puuokstesse

takerdub. Põdrasarved on jahimeeste poolt hinnatud trofeed.

Aprilli lõpus – mais põdrad poegivad. Sünnib 1-2 põdravasikat. Varsti pärast

sündimist hakkavad noored koos emaloomaga liikuma. Ema toidab neid oma piimaga

kuni sügiseni, kuigi juba esimestest elupäevadest hakkavad vasikad toiduks ka rohtu

kasutama.

Suvel elutsevad põdrad soodes, rabades, niisketes leht- ja segametsades, toitudes

puude ja põõsaste lehtedest, samblast, kanarbikust, roht- ja veetaimedest. Palju tüli

teevad põtradele sääsed ja parmud. Suurema osa ajast veedab põder lebades,

eelistades inimasulaist kaugeid kohti. Suvel liiguvad põdrad üksikult, emaloomad

koos noortega. Talveks koonduvad põdrad sageli kuni kümmekond looma ühte karja

ja liiguvad kõrge sega- ja männimetsaga aladele, kus lume sügavus väiksem ja toitu

rikkalikumalt, tehes seal tihti kahju. Talvel on nende toiduks puude- põõsaste oksad ja

koor , lume alt kraabivad ka kulu ja sammalt.

Talvel on põtrade elu raske: sügav lumi takistab toiduotsinguid, mis algavad

varahommikul, kestavad lühikeste puhkepausidega kogu päeva ja öö. Magama heidab

põder otse lumele ning tal on seal nõnda soe, et higistab magamislohu pruuniks.

Põdrad võivad elada kuni 20 aasta vanuseni.

METSKITS on meie metsade ilusaim loom. Tal on sihvakas keha, sale kael,

peened jalad, nii lühike saba, et karvadest väljagi ei paista ( 2-3 cm).Karvkate on tal

tihe, eriti talvel. Värvuselt on see suvel rooste- või kollakaspruun, talvel

hallikaspruun. Saba ja päraku ümbrus on puhas valge, seda nimetatakse “peegliks”.

Noored kitsed on esimestel elukuudel kollakaspunased, rohkete valgete täppide ja

laikudega.

Meeltest on metskitsel eriti hästi arenenud haistmine ja kuulmine. Ta on kiire

jooksja, kuid väsib ruttu, eriti lumes joostes; tegutsemisaeg on vara hommikul ja

õhtuti.

Toiduks on samblikud, rohttaimed, seened, puude ja põõsaste pungad, oksad,

lehed, koor. Meeleldi sööb ka mustikaid ja kanarbikku. Toitu võtab ta mokkade, keele

ja alumiste lõikehammastega, ta on mäletseja loom.

35

Isaloomad ( sokud) kannavad osa aastast sarvi. Metskitse sarveharud võivad olla

kuni kolmeharulised. Sarvede heitmine algab novembris- detsembris, vanemail

loomadel varem, nooremail hiljem. Uued sarved hakkavad kasvama märtsis –aprillis.

Metskitse elu on raske, eriti talvel. Neile tuuakse talveks lisatoitu. Magamiseks

otsib metskits koha, kus külje alla jääks lumest vaba maapind (laiaoksaliste kuuskede

alune), kus jõuab küljealuse lumeks puhtaks kraapida.

Mai lõpul, juuni algul metskits poegib. Tavaliselt sünnib talle 1-2 talle. Talled on

esialgu üsna abitud. Rohkearvuliste vaenlaste eest aitab neid peituda varjevärvus. Sel

ajal viibib emaloom tallede vahetus läheduses ainult nende toitmise ajal, et vaenlased

neid lõhna järgi ei avastaks. Paari nädala vanused kitsetalled jooksevad juba küllalt

väledalt. Nüüd on oma otstarve ka kitse sabaümbruse “peeglil”. See aitab tumedas

metsapadrikus väikestele kitsetalledele teejuhiks emale järgnemisel olla.

Suvel liiguvad kitsed 2-3 kaupa, talvel karjana 6-7, isegi 10 –15 kaupa karjas.

Karjas on ka 1-2 sokku ja kitsed kevadiste poegadega.

PRUUNKARU elutseb Eestis suurte metsamassiivide aladel, kus leiab endale nii

kaitset ja varju inimeste eest kui ka toitu.. Pruunkaru on meie metsades esinev

kiskjaline, keskmise karu mõõtmed on 150- 200 cm ja kehakaal 90- 200 kg.

Karu keha on tüse, kael lühike ja jäme, lühikese tömbi ja tugeva koonu ning

väikeste ümarate kõrvalestadega pea on ümarik. Silmad on väikesed ja ümarad,

jäsemed on suhteliselt lühikesed, tugevad ja varustatud tugevate küünistega. Karvkate

on tihe ja pikk, eriti tagajalgade ja turja piirkonnas. Paljad on vaid ninaots ja

jalatallad. Karvastiku värvus varieerub pruunikaskollasest mustjaspruunini.

Meeltest on tal kõige arenenud haistmine, hea on ka kuulmine, aga nägemine on

üsna tönts. Tänu oma teravale haistmisele pole teda kerge kohata.

Karu on kõigesööja. Põhitoiduks on kõik metsas ja soodes-rabades kasvavad

marjad: mustikad, pohlad, jõhvikad, murakad, vaarikad; seened, tammetõrud, värske

rohi jne. Ta sööb ka hiiri, tigusid, kalu, linnu- ja jänesepoegi, rüüstab sipelgapesi.

Sageli kahjustab kaerapõlde. Toidupuudusel murrab põtru ja koduloomi ( lambad,

veised, hobused), väga maias on meele (rahvapärane nimetus – mesikäpp).

Karu tavaline kõnnak on aeglane, toetudes kogu tallale, mitte aga varvastele nagu

teised meie metsade kiskjalised. Kiirel põgenemisel liigub enamasti galopis. Karu

saab tõusta tagajalgadele ja kõndida neil, kasutades esijäsemeid kaitseks või

kallaletungiks. Ta on ka osav ronija ja ega pelga vett, ujub hästi, kuigi ise on suur ja

36

kohmakas. Üldiselt on karu üsna uudishimulik ning tahab pärast hirmust ülesaamist

ootamatuid nähtusi lähemalt uurida.

Sügisel, külmade tulekuga hakkab karu otsima sobivat aset talveuinakuks. Pesa

ehitab ta varjulisse ja segamatusse kohta tihedas padrikus. Tavaliselt vooderdab

sambla ja kuuseokstega. Katust sellisel “ koopal” alguses pole, vaid selle teevad

hiljem tuisud.

Emakaru poegib üle aasta detsembris- veebruaris. Pojad ( 1-3) sünnivad koopas

lumekatte all. Vastsündinud karupojad on pimedad ja abitud, umbes roti suurused.

Emakaru toidab poegi oma piimaga ja soojendab neid oma paksus karvastikus. Ema

valvsa silma alla jäävad nad kolmeks aastaks.

Kevadel, tavaliselt aprillis, lõpeb karude talveuni. Pojad on ka juba nii suureks

kasvanud, et lahkuvad koos emaga koopast. Mais uitavad nad näljastena ja

kurnatutena ringi ning otsivad toitu. Kohtumisel inimestega põgenevad karud

tavaliselt üsna kiiresti, ehmatades endal ootamatusest isegi kõhu lahti. Ohtlikum on

kohata poegadega ümbritsetud emakaru.

Karu ei ründa kunagi kahele jalale tõustes, vaid alati neljakäpakil. Mida aeg aga

sügise poole, seda rammusamaks ja laisemaks karud muutuvad.

Pruunkaru eluiga on 30-50 aastat.

REBANE on pika kohevakarvalise saba, pika keha ja madalate jalgadega

metsloom. Koon on pikk ja peenike. Meeltest on väga hästi arenenud kuulmine ja

haistmine, märksa nõrgemini nägemine. Hääl on koera haukumist meenutav inetu

kräunuv klähvimine või läkastamine. Peamisteks abivahenditeks nii saagi otsimisel

kui vaenlaste käest pääsemisel on hästi arenenud kuulmine ja haistmine.

Oma lühikeste jalgadega pole ta küll kuigi kiire jooksja, kuid selle eest on ta

ettevaatlik, kaval ning osav, oskab saagile vaikselt lähedale hiilida. Ta on hea ujuja,

kuigi vette läheb äärmise vajaduse korral.

Rebase karvastik on suvel hõre, värvuselt kollakaspunasest punakaspruunini.

Looma küljed, lõua- ja kurgualune on valged või hallikasvalged. Talvekarv on kohev

ja tihe, värvuselt hallruuge. Karva vahetab rebane üks kord aastas – kevadel märtsi

algul. Sügisel toimub ainult aluskarvade pikenemine ja uute karvade juurdekasv.

Pesitsemisajaks kaevab rebane endale uru, millel on 2-3 ava. Urud on lihtsad, pole

kuigi sügavad ja nende üldpikkus ei ületa 4-5 meetrit. Aprilli algul sünnib rebasel 4-6

pimedat ja paljast kutsikat. Algul toituvad kutsikad ainult emapiimast. Ema on sellel

ajal pidevalt koopas ja toidumured lahendab isaloom. Vähehaaval õpivad rebasepojad

37

ka lihatoitu sööma ja vanemad õpetavad neid ise saaki püüdma. Selleks toovad nad

uru juurde saaki, kellega peavad noored kutsikad ise hakkama saama, pikkamisi

hakkavad aga pojad ikka kaugemale käima ja ise püüdma toitu.

Puhtusest rebane suurt lugu ei pea, tema urg ja selle lähem ümbrus on räpane ja

korrastamata.

Talvel elavad rebased üksikult.

Tavaliselt on rebase eluiga 10- 15 aastat.

SIIL on Eestis tavaline parkides, aedades, metsaservades, valgusküllastes leht- ja

segametsades. Ta on lühike kaela, kumera paindliku selja, lühikeste jalgadega

putuktoiduline imetaja. Kärss ja saba on samuti lühikesed, kõrvalestad ovaalsed ja

karvadest vähe väljaulatuvad, silmad väikesed. Jäsemetel on viis varvast. Esijalgu

kasutab siil maapinna kraapimisel, mistõttu need on tugevamad kui tagajalad. Kõnnib

lühikese sammuga, ujub hästi, kuid meelsasti vette ei lähe. Siili selg, lagipea ja osalt

ka küljed on kaetud tugevate teravate 2-3 cm pikkuste okastega. Kõhupool, jalad ja

pea on kaetud ainult karvadega. Värvuselt on okkad valkjad, keskelt ja tippudelt

tumepruunid. Okkad langevad ( vahetuvad) aeg-ajalt ükshaaval välja ning asenduvad

uutega. Hädaohu korral tõmbub siil kerra ning okkad asetuvad harali, olles nii heaks

kaitsevahendiks.

Siili põhitoiduks on putukad. Iga päev hävitab ta neid samapalju, kui ise kaalub.

Murrab ka konni, sisalikke, hiiri-rotte, madusid, isegi jänesepoegadele tungib kallale

ning rüüstab maapinnal olevaid linnupesi. Talle maitsevad ka maasikad ja varisenud

puuviljad.

Väga hästi on siilil arenenud kuulmine ja haistmine, kuid nägemine on halb. Siil

on videvikuloom. Päeva veedab ta pesas või varjekohas

Siil poegib kord aastas, juulis. Poegi on pesakonnas 3-7. Nad sünnivad pimedaina,

kuid okastega, mis on aga nii pehmed ja vastu keha tõmmatud, et pojad näivad alasti

olevat. Ühe kuu vanuselt omavad ka nemad juba tõelise siili okaskuue. Ema hoolitseb

poegade eest 40 päeva ja ajab nad siis enda juurest ära. Nüüd alustavad noored siilid

iseseisvat elu. Poegade hooldamisest isaloomad osa ei võta.

Talvel on siil talveunes. Selleks valmistub ta sügisel juba varakult, süües end

rammusaks. Alalist urgu siili ei ole. Uruks valib ta sügavama augu mõne kännu all või

põõsa juurte vahel. Kõndides langenud lehtede hulgas, vaatab ja nuusutab neid, valib

siis koha, kus lehed on kuivemad, kogub suu lehti täis ja kannab need urgu. Niimoodi

toimetab ta mitu korda. Siili eluiga on 8 –10 aastat.

38

TEISI METSLOOMI :

Metssiga

Hunt

Jänes

Orav

Hamster

Hiir

Rott

Nastik ja rästik

Kivisisalik ja vaskuss

VEELOOMAD JA MULLAELANIKUD

Limused

Kaanid

Kalad

Konnad

Vihmauss

Mutt

2.6. Linnud

2.6.1. Kodulinnud

Ka linde on inimene juba muistsel ajal kodustanud – muutnud neid

kodulindudeks. Kõige levinumad kodulinnud on kanad, pardid, haned, kalkunid. Kõik

nad annavad maitsvat ning toitvat liha, mune, sulgi, udusulgi. Kodulindude sõnnikut

kasutatakse väärtusliku väetisena.

KANA kodustati Indias 3200 aastat e.m.a.. Kodukana eellaseks peetakse bankiva

kana, kes praegugi elutseb India ja Malaisia metsades.

Kanakarja juhiks on kukk. Kukk on suurem, julgem ja ka tugevam. Kukel on uhke

rüht ja tore sulestik, ka on tal toredad sirbikujulised sabasuled. Relvaks vaenlase vastu

on kukel terav ja tugev nokk ning kannused jalgade küljes. Nii kukel kui kanal on

peas punane säbruline hari ja noka all punased lokutid. Kuke lokutid ja hari on

suuremad kui kanal. Hästi on arenenud nii kanal kui kukel nägemine, kuigi silmad on

võrdlemisi väikesed. Nokal asuvad ninasõõrmed. Kõrvad on kaetud sulgedega.

39

Hommikul on kukk varajane, kuulutades päeva algust lauluga.(kiremisega). Kogu

päeva on ta koos kanadega toiduotsingul. Toitu otsib ta noka abil nii maa pealt kui

maa alt, siblides. Siblimiseks on tal lühikesed sarvkilbistega kaetud jalad. Jalal on

neli varvast, kolm neist on suunatud ettepoole, üks tahapoole. Varbad on varustatud

küünistega.

Keha on kaetud sulgedega, mida on kahesuguseid: pealmised on kattesuled, mis

kaitsevad vigastuste ja märgumise eest, ja nende all udusuled, mis kaitsevad külma

eest. Tiibadel ja sabas on suuremad nn. hoo- ja tüürsuled. Suled on väga kerged,

vahetuvad üks kord aastas – suve lõpul või sügise algul. Värvuselt on kanu ja kukki

valgete, pruunide, kirjude sulgedega.

Kuigi nad on linnud, ei lenda nad, sest nende tiivad ei suuda kanda.

Kanu kasvatatakse selleks, et saada neilt mune, ta muneb tavaliselt päevas ühe

muna, mis on kaetud kõva koorega, milles on palju väikseid augukesi – poore.

Pooridest pääseb munasse õhku. Koore all on õhuke nahkne kest, selle sees asuvad

munavalge ja munarebu. Munadest haudub kana pojad – tibud . 21 päeva möödudes

lõhub tibu munakoore ja tuleb välja. Koorunud kanapojad on udusulis ja värvuselt

kollased. Kana hoolitseb oma poegade eest hästi.

Kanu on mitut tõugu: neid jaotatakse muna-, liha-muna-, liha-, võitlus- ja

ilukanadeks, omaette loomakasvatusharuks on broilerikasvatus.

TEISI KODULINDE:

Part

Hani

Kalkun

2.6.2. Vabalt looduses olevad tuntumad linnud

Meil pesitsevatest lindudest on osa selliseid, kes on aastaringselt ( paigalinnud)

meil, kuid on ka neid, kes sügisel lendavad ära talvituma, et kevadel jälle naasta

( rändlinnud).

Meil talvituvad rongad, harakad, nurmkanad ja tedred, hakid , leevikesed, tihased,

varblased, paljud varesed, pasknäärid, tuvid. Meil talvituvad need linnud, kes

suudavad siin hankida endale toitu. Toit ei anna lindudele mitte üksnes jõudu, vaid ka

sooja. Talvel on väga raske lindudel.

VARBLASI on linnas näha kõikjal. Nad näppavad tuvidele visatud toidupalu,

siutsuvad puuokstel ja hekkides. Eriti lärmakaks muutuvad varblaseparved talve

40

lõpupoole, kui neil on pulmade aeg. Varblasi on kaht liiki – kodu- ja põldvarblane.

Põldvarblast on linnas vähem. Tal on valkjas põsk, mille keskel must laik.

Varblase pesa näib korratu, see võib paikneda mistahes lohus või õõnsuses,

mõnikord teise linnu mahajäetud pesas. Suve jooksul haub varblasepere välja mitu

pesakonda. Varblane lepib mitmesuguse toiduga, mida linnades ja teistes asulates

võib inimese kõrvalt leida. Sobivaimaks toiduks on viljaterad ja muude taimede

seemned. Lühike ja jäme nokk on eriti sobiv seemnete purustamiseks. Pesitsusajal

jahib varblane ka putukaid ja toidab nendega poegi.

KODUTUVI eellane on kaljutuvi. Sajandeid tagasi aretas inimene kaljutuvist

puurilinnu – kodutuvi. Vangistusest pääsenud kodutuvidest, kes kohanesid iseseisva

eluga linnas, said meile tänapäeval tuttava kodutuvi esivanemad.

Kodutuvil on pesa tavaliselt müüriservades ja räästaalustes. Seal on tavaliselt

kaks valget muna, millest väljuvad pojad. Vanemad toidavad poegi poolseeditud

toiduga, mida nad pesale jõudes oma nokast poegade noka vahele poetavad. Tuvide

toitmine on paljudele linnainimestele armastatud tegevuseks. Kuid tuvid levitavad ka

mõningaid ohtlikke nakkushaigusi. Kodutuvi peamine vaenlane on kass.

RASVATIHANE on lind, kes abistab suvel aednikku, aga talvel vajab ise abi. Ta

on lindudest esimene kevadekuulutaja. Kui võib kuulda tihaste hõbekellukesena

helisevat laulu, siis on talvehari möödas ja kevad ei ole enam kaugel. Rasvatihane viib

meeleldi oma poegadele toiduks kapsaliblika röövikuid. On kokku arvutatud, et aasta

jooksul tarvitab üks tihasepere üle 50 kg mitmesuguseid putukaid. Tihastele võiks

kodu lähedale üles panna pesakaste. Tihase pesakast olgu väike ja lennuava läbimõõt

veidi alla 4 sentimeetri. Rasvatihase pesas on keskmiselt 10 muna. Need on valged,

hajusalt kirjatud, roostepruunide täppidega.

Talveks võiks tihastele üles seada toidulaua. Sinna võiks panna pekitükikesi,

teravilja- ja päevalilleseemneid, tangu, kaerahelbeid. Tuleb meeles pidada, et linnutoit

poleks soolane.

KULDNOKK on kevadekuulutaja. Kui tihane on meie igapäevane seltsiline ja

tema kevadekuulutust ei pane inimesed tihti tähelegi, siis kuldnoka nägemine on

rõõmus uudis kevade saabumisest. Ta saabub Kesk-Eestisse 21 märtsi paiku, kohe,

kui kevad ametlikult algab. Kuldnoka kõlavat ja vaheldusrikast laulu on tähele pannud

paljud, sest ta häälitseb ikka inimese eluaseme läheduses. Siia tuleb ta põhjusel, et

leiab eest puuõõnsuse või pesakasti, mis tema jaoks on üles pandud. Varakevadel, kui

lumi on veel maas, pannakse kuldnokkadele majade lähedusse pesakastid üles. Kasti

41

läheduses lauldes annab isaslind, nagu enamik laululinde kevadel, teistele lindudele

märku, et see pesapaik on hõivatud. Pesakaste ei panda üles ainult selleks, et kena

linnulaulu kuulata. Ammutuntud tarkuse kohaselt püsib aed, mille läheduses pesitseb

kuldnokki, putukatest puhtana.

Kuldnoka pesas on 4 – 7 helesinist muna. Pojad hülgavad pesa juunikuus. Suve

teisel poolel saab armastatud aiahoidjast aga tuska tekitav rüüstaja: parvedesse

kogunenud kuldnokad võivad marjaaia paari päevaga saagist tühjaks teha. Vanasti

usuti, et see linnuliik, kes nüüd aias liigub, polegi enam kuldnokk, vaid mingi

rästaliik. Kuldnoka välimus ja hääl on tublisti muutunud: isaslindudel on nüüd

mustjas sulerüü heledaks luitunud ja tuttav kevadlaul vaikinud. Sügiseti aga rändavad

nad talvitumispaikadesse Lõuna- Euroopasse.

PÕLDLÕOKE on samuti üks Eestis olevatest rändlindudest. Lõokese lõõritamist

on kuulda põllu kohal tihti, kõige kõlavamalt kuuldub aga laul siis, kui lind on kõrgust

võtmas. Lõpuks tõuseb ta nii kõrgele, et teda pole nähagi, aga laul kostab ikka

selgesti. Lõokest ligidalt näha õnnestub harva. Ta on varblasest natuke suurem

pruunikashall linnuke. Jalad on lühikesed, aga pikkade vähekõverduvate varvastega.

Selliste jalgadega on raske püsida puuokstel, kuid on väga hea kiiresti liikuda

põllupinnal. Lõokese nokk on lühike ja tugev. See sobib hästi seemnete nokkimiseks.

Seemned ongi lõokesele põhitoiduks. Suve algul, kui seemneid veel ei ole, sööb ta ka

putukaid, pungi, lehti, mida maapinna lähedalt kätte saab.

Lõokese pesa paikneb otse maapinnal. See on punutud kuivadest rohukõrtest ning

raskesti märgatav. Pesas on tavaliselt 3 – 4 valkjat, pruunide või hallide tähnide ja

laikudega kaetud muna. Lind ei tõuse pesalt naljalt ka siis, kui keegi talle väga

ligidale tuleb. Hauduv emalind, kes on maapinnaga ühte tooni, võib möödujal kergesti

tähele panemata jääda.

Lõoke ei tõuse pesalt ega lasku sinna kunagi päris otse: nii ei reeda ta pesa

asukohta.

Talveks rändab lõoke meilt peamiselt Lõuna- Euroopasse.

TEISI LINDE:

Kiivitaja

Rukkirääk

Nurmkana

Pääsuke

Rähn

42

Metsis

Pöialpoiss

Metsvint

Kägu

Kullilised

Kurg

Hani

Luik

2.7. Looduskaitse ja keskkonnakaitse

Kodutütar peab tundma looduskaitset. Loodusekaitse seadust pole vaja nende

jaoks, kes loodust armastavad. Nad ei hakka ilmaasjata õisi ja lehti kiskuma või mõne

haruldase puu koore sisse - elava taime kehha - nimetähti ja sõnu lõikuma. Et aga

praegusel ajal isegi inimene veel kaitset vajab, siis on tõesti loomulik, et peab ka

loodust kaitsma.. Tartu Ülikooli Loodusuurijate Seltsi Looduskaitse osakond on seni

kodumaal leiduvaid loodusmälestusmärke registreerinud, uurinud ja võimaluse korral

ka kaitsnud.

Loodusele on omane puhas vesi ja õhk, kalad vees ja loomad metsas; pinnas ning

muld, milles saavad kasvavad taimed.

Ka inimene on osa loodusest. Väljaspool loodust ja selle seadusi on inimese

olemasolu võimatu. Inimühiskonna kohu tegevus toimub looduslikus keskkonnas,

mille ressursid on tema elu aluseks ja mille miljonite aastate vältel kujunenud seosed

avaldavad mõju igale elualele.

Looduse kasutamine majanduslikuks tegevuseks algas juba inimkonna koidikul ja

on viimastel sajanditel intensiivistunud lausa peadpööritava kiirusega. Praegu on

suhted looduslike varude kasutamise ja majanduslike arenemise vahel muutunud iga

rahva elulisteks huvideks, looduses ja tema varude ratsionaalne kasutamine ja kaitse

aga kogu inimkonna olemasolu küsimuseks.

Kaasaegses maailmas on kõige enam ohustatud alus loodus, kaasa arvatud inimese

tervis. Õhu saastamine ja vete reostamine, keemiliste taimekaitsevahendite jääkide

massiline kuhjumine loodusesse, radioaktiivsete ainete laialdane levimine maakeral

moodustavad ohu, mille kestmine ja suurenemine sunnib praegu erilist tähelepanu

pöörama looduskaitsele.

43

Kuni 19. sajandini oli looduskaitse tundmatu mõiste. Puudus praktiline vajadus

loodust kaitsta, sest inimasustus oli suhteliselt hõre: looduslikke ressursse küllaldaselt

ja tehnika nõrga arengu tõttu säilis keskkond puhtana.

Esimesed looduskaitsealased mõisted hakkasid tekkima 19. sajandi algul, kuid

siis oli see vaid loodussõprade tegevusväljaks. Kuid tänapäevaks on saanud

looduskaitse inimese ja kogu rahvastiku olemasolu küsimuseks. Kui varem piirduti

ainult haruldaste taimede ja loomade ning üksikute loodusalade kaitsega, siis

tänapäeval mõistetakse looduskaitse all kogu elukeskkonna säilitamisest taimede,

loomade ja inimeste jaoks.

Tänapäeva looduskaitses on eriline rõhk pandud mitte ainult loodusvarade

paremale kaitsele ja taastootmisele, vaid ka vajadusele looduse komplekse, tervikliku

kaitse ehk keskkonnakaitse järele.

Vabaneda oleks vaja reostusest nii õhus, vees, pinnases; võidelda tuleb ka

akuutilise reostuse vastu ( müra, vibratsioon).

Nüüdne looduskaitse teaduslikuks aluseks on ökoloogia. Kogu meile tuntud elu

maakeral toimub ökosüsteemides ja biosfääris. Ühtlasi moodustavad ökosüsteemid

keskkonna ühe komponendi.

Looduskaitse lähtub vajadusest loodust hoida ja säilitada. 20. sajandi alguses võeti

kaitse alla peamiselt haruldasi puid, salusid, rändrahne, harvaks jäänud taime- ja

loomaliike või unikaalseid ja kauneid maastikuvorme (mäed, astangu, allikad, kosed,

koopad). Aastakümnete jooksul on jõutud arusaamisele, et ainult kaitsealade

loomisest või üksikobjektide hooldamisest ei piisa. Nüüd kõneldakse looduse kui

terviku hoiust - keskkonnakaitsest. See on elu ja loodusliku mitmekesisuse kaitse

elupaikade hoidmise ja ökosüsteemide säilitamise kaudu. Kui tahetakse ise ellu jääda,

peab nagu haruldusi hoidma iga rohelist metsatukka, iga parki, haljasala, mereranda,

järve, jõge, niitu, luhta. Keskkonnakaitsega peab käima käsikäes loodusvarade

mõistlik, säästev ja tark kasutamine. Kaitsealad hõlmavad umbes 12% Eestimaa

territooriumist. Eestis on neli rahvusparki, poolsada looduskaitseala, loodusparki või

maastikukaitseala. Need kõik on külastajatele avatud. Rangeima kaitse vööndeid -

loodusreservaate - saab külastada ainult asjatundliku juhendaja saatel ning

kindlaksmääratud radadel. Reservaadid hõlmavad Eestimaast vaevalt ühe sajandiku.

Need on ürgilmelised sood ja metsaosad või muud haruldaste liikide puutumatuna

säilinud looduslikud elupaigad. Haruldased puud, kaitsealused rändrahnud või

astangud võivad paikneda ka eramaal.

44

Juba 19. sajandi 70.aastatel algatas Gregor von Helmersen rändrahnude kui

loodusmälestiste kaitse Baltimaades. Kaitstavate objektide nimekirja kanti esialgu 34

maastiku üksikelementi (mägi, pank, astang, paljand, karstimoodustis, koobas), 222

rändrahnu, 335 põlispuud. Järgnevatel aastatel seda nimekirja täiendati.

Maastikuvormide ja põlispuude kaitse alla võtmisel on arvestatud nende

esinduslikkust, kordumatust, haruldust Eesti maastikupildis ning kultuurilist,

teaduslikku ja esteetilist väärtust. Pangad ja astangud on iseloomulikud Põhja- ja

Lääne-Eesti maastikel, paiknedes nii mererannikul kui sisemaal (Kirbal, Salaver,

Tupenurme). Mitmed kaitse alla võetud pangad (Panga, Rannamõisa, Ohesaare ning

Saka-Ontika-Toila paekallas) on kambriumi, ordoviitsiumi ja siluri settekivimite

suurepärasteks paljanditeks. Nimetada tuleks veel Muhu suurimaid - Üügu ja

Rannaniidi panka, mis suures osas koosnevad biohermidest.

Paljanditest on tuntumad keskdevoni Tori paljand ehk Tori põrgu, kus on leitud

primitiivsete taimede - psilofüütide jäänuseid. Nimetada tuleks veel liivakivi

järsakkallast Kallastel Peipsi järve kaldal, Tamme (Võrtsjärve idakaldal), Kalmistu

(Tartus) ja Lossimägedes(Viljandis) paljandit.

Eesti karstivormid on seotud aluspõhjaliste karbonaatsete kivimite avamusaladega.

Tuntumad karstialad on Kostivere ja Uhaku, mis on seotud vastavalt Jõelähtme ja

Uhaku jõe maa-aluste vooluteedega.

Põhja-Eesti jõgesid kaunistavad joad. Tuntumad joad on Jägala(8m), Narva(6,5m) ja

Keila juga (6,1m), mis pakuvad eriti nauditavat vaatepilti kevadise suurvee ajal.

Kaitse alla on võetud ka väiksemaid jugasid: Treppoja Kloogal (joa-astmestiku kõrgus

6m), Joaveski juga Loovu jõel ning Langevoja ja Tõrvajõe juga.

Eestis esinevad rändrahnud pärinevad viimasest jääajast ning on mandrijää purustava

ja liikumapaneva energia kujukad tunnistajad. Suurt rändrahnude tähtsuse hindamisel

arvestatakse nende mõõtmeid, ajaloolist ja kultuuriloolist tähtsust (muistendid,

rahvapärimused), teaduslikku väärtust, rahnu asukohta ja ümbruse

rändrahnuderikkust. Tuntumad hiidrahnud on Kabelikivi(ümbermõõt 56m), Ehalkivi

(48,5m) ja Vaindloo rahn(43m). Rändrahnudega on seotud rohkesti muistendeid, vanu

kombeid ja traditsioone. Paljud Eesti suured rahnud on rahvasuus tuntud Kalevipoja

lingukividena või Suure Tõllu viskekividena.

Kaitse alla on võetud ka mägesid: Vaivara Sinimäed, Uljaste oos, Ebavere mägi,

Vapramägi jpt. Mitmete Eesti unikaalsete pinnavormide kaitse on tagatud

kaitsealadega (Vooremaa, Kaika kuplistik jne).

45

2.7.1. Looduskaitse all olevad taimed, loomad ja linnud

Taimed.

Loodusmälestusmärkideks on puud ja põõsad. Põlispuude hindamisel arvestatakse

eelkõige nende ajaloolis-kultuurilist (seosed ajalooliste sündmuste ja isikute ning

rahvapärimustega, muistsete asulatega), Teaduslikku (reliktid, mõõtmed, vanus,

haruldus, kaitsealuste loomade ja lindude pesitsuspuud) ning esteetilist väärtust(asend

maastikus, dekoratiivpühad hiie- ja ohvripuud. Tuntumad puud on Tamme-Lauri

tamm Urvastes, Pühajärve sõjatamm, Sipa pärn Märjamaa lähedal ja Viiralti tamm

Viljandi lähedal.

Näiteid:

Petseri püha tamm kloostri aias. Ajaloolistel andmetel oli ta seal juba

kloostri asustamisaastal 1470. Umbes 700 a. vana. Ümbermõõt rinna-

kõrgusel 4m 7cm, kõrgus üle 30 m. Ümbritsetud aiaga.

Suur tamm Läänemaal Haapsalu lähedal Uuemõisa metsavahi maja

taga. Ümbermõõt maa pinnal 6 m, rinnakõrgusel 5,5 m. Tamm seotud

juttudega Rootsi sõjast. Samas veel 8 - 9 tamme, ümbermõõt 3 - 4,5 m

rinnakõrgusel. Ühe tamme õõnsusse mahub 4 inimest.

Suur tamm Harjumaal Hageris, Kernu vallas. Olevat Rootsi kuninga

istutatud.

Kask Tartumaal Rõngus, Tamme talu maa peal, rinnakõrgusel 2,4 m

jäme, kõrgus 24,4 m.

Suur pöökpuu Harjumaal Keila-Joa metsapargis, ümbermõõt 3,4 m.

Loodusmälestusmärkideks on ka taimekogumikud, nagu pargid, puiesteed,

hiiekohad. Näiteid:

Luua mõisa park Tartumaal tähelepanuväärivate puudega.

Vastseliina park Võrumaal Piusa jõe käärus rikkaliku taimestikuga

(vanad tammed, mitmed põõsad jne).

Vigalas Läänemaal siberi männi (seedri) puiestee umbes 6 km

pikkuselt Vigala mõisa lähedal. Umbes 70 a. vana.

Rakvere tammik Virumaal vanade madalate tammedega.

Loodusmälestusmärkide hulka kuuluvad veel üksikud haruldased taimed. näit.

jugapuu, luuderohi, arukäpp, pisikäpp, kuldking, väikeseõiene kuremõõk jne.

46

Esimesi samme Eesti loomastiku kaitsel tehti juba käesoleva sajandi alguses.

1910. a loodi merelindude kaitseks Vilsandi majaka lähedal asuvatel saarekestel Vaika

linnukaitseala. 1957. a kehtestatud looduskaitseseadusega

Vastavalt seadusele jagunevad loomaliigid oma harulduse, ohustatuse astme,

teadusliku väärtuse või bioloogilise ja õkoloogilise iseärasuse tõttu kolme

kaitsekategooriasse.

Kõige rangemat kaitset vajavaid loomaliike on meil 10, need on Eestis niivõrd

väiksearvulised:

Ebapärlikarp (Margaritifera margaritifera). Eestis on praegu teada vaid üks leiukoht

Lahemaa rahvuspargis.

Must-toonekurg (Ciconia nigra). Must-toonekurg on levinud hajusalt kogu Eestis,

tema arvukust hinnatakse 150-200 paarile. Viimastel aastatel on hakanud arvukus

vähenema, selle üheks põhjuseks on pesitsuseks sobivate vanade metsade

vähenemine.

Merikotkas (Haliaetus albicilla). Eestis kuni 50 paari. Suurem osa neist pesitseb

Lääne-Eestis ja saartel.

Madukotkas (Circaetus gallicus). Eestis väga haruldane, ebaregulaarne pesitseja.

Kaljukotkas (Aquila chrysaetos). Kaljukotkas asustab peamiselt Mandri-Eesti

suuremaid sooalasid. Tema arvukust hinnatakse kuni 30 paarini.

Kalakotkas (Pandion haliaėtus). Eestis umbes 30 pesitsevat paari, valdavalt Kagu- ja

Kirde-Eestis.

Rabapistrik (Faico peregrinus). Veel 60. aastatel pesitses meie suurematel rabadel

umbes 50 paari rabapistrikke. Viimastel aastatel on Kirde- ja Edela-Eesti rabadel taas

pesitsusajal kohatud üksikuid rabapistrikke.

Rabapüü (Lagopus lagopus). Kiiresti kahaneva arvukusega liik. Veel mõned aastad

tagasi hinnati rabapüü arvukust Eestis 50- 100 paarile, kuid viimastel aastatel on

teateid vaid üksikute isendite kohtamisest. Üheks arvukuse kiire languse põhjuseks on

kindlasti lumevaesed talved, mis on viimastel aastatel sagenenud.

Lendorav (Pteromys volans). Varem oli lendorav Eestis üsna laialt levinud liik, kuid

praegu teadaolevatel andmetel on ta säilinud veel vaid piiratud alal Virumaal ja

isoleeritud punktidena Harju- ning Raplamaal.

Euroopa naarits (Mustela lutreola) on üks ohustatumaid liike, eriti Euroopas endas.

Praeguse hääbumistempo jätkumisel sureb see liik ilmselt välja järgmise 15-25 aasta

jooksul. Kui varem oli hääbumise põhjuseks elupaikade hävitamine ning üleküttimine,

47

siis tänapäeval on peamiseks faktoriks euroopa naaritsa konkurents ameerika

naaritsaga. Praeguseks on säilinud veel vaid üksikud isendid Eestimaa eri paigus.

II kaitsekategooriasse on kantud 59 loomaliiki. Nimekirjas on apteegikaan, 2 liiki

luukalu, 4 liiki kahepaikseid, kivisisalik, 36 liiki linde ning 15 liiki imetajaid.

Sinna kuuluvad kivisisalik, säga, järvekaur, väike-konnakotkas, krüüsel, kassikakk,

siniraag, sinirind, mitu nahkhiireliiki, lagrits, pähklinäpp, sookured, väike-ja

laululuiged, valgepõsk-lagled.

III kaitsekategooria kaitsealuste liikide nimistusse on kantud 26 selgrootut, 2

kala-, 7 kahepaikse, 4 roomaja-, 179 linnu- ja 12 imetajaliiki.

Eestis kuuluvad traditsiooniliselt nn «kasulike» liikidena looduskaitse alla

metsakuklased, kimalased, suurem osa nimistusse kantud linde, siilid ja kõik

karihiirlased.

Lindudest on looduskaitse all hiireviu. Ta on hallvaresest suurem, tumepruun kull.

Nime on viu saanud oma häälitsuse järgi. Pesa ehitab ta metsatukka kuuse või männi

otsa. Raagudest pesasse, mis on ääristatud roheliste okstega, muneb ta 2 – 4

valkjasrohelist pruunide tähnidega muna. Saagijahil käib hiireviu põldude ja niitude

kohal. Nagu nimigi ütleb, on põhitoiduks hiired. Aastatel, mil hiiri on ohtramalt,

kasvab ka üles rohkem hiireviu poegi. Kuna hiired on põllukahjurid, on hiireviu

põllumehele kasulik lind. Kahjuks aetakse hiireviud segamini kanakulliga.

Eestis pesitsevad hiireviud talvituvad Kesk- Euroopas.

Ristpart on rongasuurune kontrastse sulestikuga lind. Parti iseloomustab lai,

ümber keha ulatuv punakaspruun vööt, mis algab kaela tagant ja lõpeb tiiva algusega.

Keha küljed ja selg on valged, pea ja kael mustad rohekasvioletse läikega. Nokk on

punane ja isaste lindude lauba ees on nokal väike kühm. Jalad on ristpardil roosad.

Lendab märksa aeglasemate tiivalöökidega, kui seda teised pardid. Rispart kaalub

umbes 1 kilo.

Eestis pesitseb eranditult rannikuvetes, eelkõige Lääne-Eesti saartel. Elupaigaks

on ristpardil mererannik koos madala rannamerega.

Ristpart ehitab pesa koobastesse, mahajäetud rebase- ja mägraurgudesse,

kaljukalda avaratesse lõhedesse ja muudesse sarnastesse paikadesse. Ta on pesitsenud

ka kiviaedades, elumajade põrandate ja katuste all. Paar jääb kokku kogu

pesitsusperioodiks. Pesa vooderdavad nad rikkalikult udusulgedega ning sellesse

ilmuvad mai lõpuks esimesed munad. Pesas on juuni alguseks 8...12 valget muna.

48

Munade haudumise ja poegade toitmisega tegelevad mõlemad vanemad. Pojad

kooruvad juuli esimesel poolel ja saavad lennuvõimelisteks augusti lõpul.

Sinitihane ( Parus caeruleus)

Eestis on sinitihane levinud üle kogu maa. Teda võib kohata meil nii suvel kui ka

talvel. Enamasti tegutseb sinitihane puude ladvaosades ega tule just sageli maapinnale

toituma ning on seetõttu ka küllaltki harva nähtav liik. Lehtpuulembese linnuna on

sinitihane pesitsusajal seotud eeskätt lehtmetsadega ja selliste segametsadega, kus

lehtpuud on ülekaalus. Sageli pesitseb ta ka linna parkides ja aedades. Talvel võib

sinitihast leida ka roostikes, kus nad otsivad roovartes talvituvaid selgrootuid. Teiste

tihastega võrreldes tarvitab sinitihane märksa vähem taimset toitu, siiski võib ka

sinitihane tulla talvel nokkima puude seemneid ja marju..

Sinitihane on rasvatihasest tunduvalt väiksem, temaga sarnane oma kollase

alapoole ja rohelise seljasulestiku poolest, kuid erineb oma silmatorkavalt helesinise

lagipea ning sinakate tiiva ja sabasulgedega. Ta on 11,5-12cm pikkune

(tiivapikkus6,2-6,8cm) ja kaalub 9,5-12,5g. Sinitihane on päevase eluviisiga lind.

Julguselt ja riiakuselt ei ole sinitihasele võrdset, kuna püüab end, kus vähegi

võimalik maksma panna. Toidulaudade sageda külalisena valitseb ta seal teiste

lindude üle ning sunnib neid taanduma. Oma paarilise vastu on sinitihane leplik,

hoidudes temaga aasta läbi kokku. Julguse ja uudishimu tõttu satuvad need linnukesed

kergesti püünistesse.

Pesa ehitab sinitihane lehtpuude õõnsustesse ja pesakastidesse ning võib

pesapaiga pärast südilt lahingut pidada. Pesamaterjali toob kohale ja ka pesa ehitab

peamiselt emaslind, keda isaslind võib mõningatel juhtudel selle juures aidata.

Pesamaterjalina kasutatakse peamiselt sammalt ja kuivanud kõrsi. Pesalohk

vooderdatakse jõhvide ja karvadega. Pesas olevad munad on valged punapruunide

täppidega, tavaliselt on kurnas 9-13 muna. Haudeperiood kestab12-15 päeva ja haub

emaslind üksi. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast kahenädalastena. Poegade

eest hoolitsemisega tegelevad mõlemad vanalinnud. Toitmiskorrad on väga tihedad.

Sinitihase keskmine eluiga on 1,2-1,6 aastat, kuid maksimaalne vanus on ulatunud 8

aasta ja 6 kuuni.

Pärast pesast lahkumist saavad pojad veel mõnda aega toitu vanalindude käest ja

alustavad siis suvist ulguelu, mis sügisel paljudel noortel viib hoogsa rändeni.

Sinitihane on looduskaitse all, kuuludes kaitstavate liikide III kategooriasse.

49

2.7.2.. Mürgised taimed

Meie looduses esineb terve hulk taimi, mida kasutatakse toiduks või

ravimtaimedena. Kuid rohkesti leidub meil ka mürgiseid taimi, millega võib end

raskesti kahjustada kas teadmatusest või ettevaatamatusest.

Taimemürgistuste vältimiseks tuleb tunda mürgiseid taimi ja hoiduda nendega

kokkupuutumisest

Mürktaimi tuntakse maailmas u. 10 000 liiki. Kõikides nendes taimedes on ained,

mis põhjustavad mürgistusi: kahjustavad närvisüsteemi, vereringet, seedekulglat,

põhjustavad allergiat. Mürgiste ainete hulk taimedes on erinev. Erinev võib see olla ka

ühe taime erinevates osades või taime erinevas arengujärgus. Mürgistuse võib saada

taimede või nende osade söömisel. Samuti võib kahjulikult mõjuda naha

kokkupuutumine mürgiste mahladega. Kevadel pakub lastele suurt rõõmu esimeste

kevadlillede korjamine. Tuleb aga meeles pidada, et just kevadlillede hulgas on väga

palju erineva mürgisusega taimi.

Eesti kõige ohtlikemaks mürktaimedeks peetakse mürkputke, täpilist surmaputke

ja harilikku sügislille. Eestis on mürktaimede liike kõige enam tulikaliste, sarikaliste

ja liilialiste sugukondades.

Putkeliste hulgas esineb mitu väga mürgist taime: mürkputk, surmaputk ja

koerputk.

SURMAPUTK on talvituv kaheaastane taim, millel esimesel aastal kasvab

lehekodarik, teisel aga areneb kuni kahe meetri kõrgune vars. Vars on putkjas,

mitmekordselt hargnev, alumises osas sinakas- härmatanud, sooneline ja kaetud

punaste laikudega. Lehed on kolmeli sulgjad, koosnevad sümmetriliselt paiknevatest

lehekestest, mis omakorda jagunevad 10-12 paariks, viimaseil veel 3-4 sügavat lõiku

servadel. Õied on valged või kollakasvalged, koondunud 12-20 kaupa sarikatesse, mis

omakorda moodustavad liitsarika. Juur on valge, porgandikujuline, kuni 20 cm pikk ja

2 cm läbimõõduga. Õied on mee lõhnaga, lehed, vars ja juur lehkavad aga vastikult.

On sagedane umbrohi niisketes aedades, seinte ääres ja mujal.

KOERAPÖÖRAROHI on üks mürgisemaid taimi. Kasvab aedade ääres,

prügihunnikuil ja mujal. On umbes poole meetri kõrgune, kleepuva karekarvase

varrega taim, lehed on suured, piklikmunajad, sügavahambulised, karvased. Õied

kellukja krooniga, viietipulised, värvuselt kollased, violetsete triipudega. Pärast

õitsemist areneb vili – kahepesaline kaanega kupar. Taimel on terav vastik lõhn ja ta

on väga mürgine ( eriti seemned).

50

USSILAKK kasvab varjulistes metsades ja kannab mürgiseid marju. Teda on

kerge ära tunda: sile mittehargnev vars kannab nelja ristikujuliselt asetunud munajast

lehte, mille keskel on ainuke sinakasmust mari. Kogu taim, eriti aga mari, on tugevasti

mürgine.

NÄSINIINE valminud punased marjad on samuti mürgised, nad paiknevad okste

keskosas, lehtedest madalamal. Juba ühe- kahe marja söömine võib põhjustada raske

mürgistuse. Kuid mitte ainult tema marjade söömine, vaid ka okste murdmine on

hädaohtlik ( võib põhjustada käenahal ville). Mürgised on ka näsiniine õied. Ta on

umbes ühe meetri kõrgune, hõre põõsake, õitseb varakevadel, õied roosakad. Lehed

ilmuvad siis, kui õitseaeg läbi hakkab saama. Leida võib näsiniint viljakas pinnases,

parajalt niiskest kuusikust või hõredast kuuse- segametsast. Tihti kasvab ta seal, kus

esineb sarapuid.

JUGAPUU on Eesti üks kaunimaid puid. Tihti võib jääda seisma, et imetleda

tema tumerohelist läikivat okkakuube. See puu kaunistab tihti iluaedasid ja

hauakalmusid. Eesti looduses leidub jugapuud harva ja seepärast on ta võetud

looduskaitse alla. Kohad, kus seda hävimisohus liiki veel leida võib, on eelkõige

Saaremaal ja Hiiumaal. Ta kasvab peamiselt tihedate kuuse-segametsade varjus.

Sügiseti kaunistavad jugapuud punased käbid. Botaanikud nimetavad neid

marikäbideks. Sellised eredavärvilised kaunid mahlakad käbid kutsuvad end sööma.

Marikäbid ei ole tegelikult tervenisti mürgised. Punane lihakas kest mürgise seemne

ümber on magusa maitsega ja söödav. Kuna aga on alati oht, et suhu satub ka mõni

seeme, siis ei tohi jugapuu marikäbisid süüa. Teadma peab veel seda, et ka puu

võrsed, okkad ja koor on väga mürgised, puit vähem.

Harilikul MAAVITSAL on ka ilusad punased marjad. Maavits kasvab

puisniitudel, järvekaldail, raiestikel. Tema õied meenutavad kartuliõisi, on violetsed,

kollaste kokkuliitunud tolmukatega. Vars on lamav, puitunud, ülaosas kandiline, lehed

on mitmesuguse kujuga – piklikmunajad kuni odajad.

Peale eespool nimetatute on meil veel terve rida vähem mürgiseid taimi, mis

mõnel juhul võivad siiski ohtlikud olla nii inimestele kui ka loomadele. Näiteks on

mürgine piibeleht, tulikad, ülased. Rabades kasvavad sookailud, küüvitsad, mis

sisaldavad uimastavaid mürkaineid; isegi kui viibitakse pikka aega nende keskel,

tekitavad nad peavalu ja uimasust.

Peale selle kasvab metsades ka seeni, mis on mürgised ( nt. kärbseseen).

51

2.8. Eesti geograafiline asend

Eesti asub Balti mere ääres ( sellest ka nimetus Baltimaa). Eesti Vabariigi pindala

on 45227 km². Maismaanaabriteks on idas Vene Föderatsioon, lõunas Läti Vabariik,

ülejäänud on merepiir Läänemerega. 2003. aasta seisuga on rahvaarv 1356000

elanikku.. Pealinn on Tallinn. Jaotatud on Eesti halduselt 15. maakonnaks. Eesti

Vabariigis on 42 linna, 205 valda ( 2001. a. seisuga). Suuremad linnad on Tallinn,

Tartu, Narva, Kohtla-Järve, Pärnu. Maakonnad jaotuvad järgmiselt ( koos

keskustega): Harjumaa ( Tallinn), Hiiumaa ( Kärdla), Jõgevamaa ( Jõgeva), Järvamaa

( Paide), Läänemaa ( Haapsalu), Põlvamaa (Põlva), Pärnumaa (Pärnu), Raplamaa

(Rapla), Saaremaa ( Kuressaare), Tartumaa ( Tartu), Valgamaa ( Valga), Viljandimaa

( Viljandi), Ida- Virumaa ( Jõhvi), Lääne-Virumaa ( Rakvere), Võrumaa ( Võru).

Riigikeeleks on eesti keel, rahaühikuks Eesti kroon.

Eesti keskmine kõrgus üle merepinna on 50 meetrit. Kõrgeim punkt on Suur

Munamägi ( 318 meetrit). Saared ja laiud võtavad 9% Eesti maismaast ehk 4000 km².

Suuremad saared on Saaremaa ( 2673 km²), Hiiumaa (989 km²), Muhu ( 198

km²),Vormsi ( 92,9 km²). Eestis on ka palju järvi, mis moodustavad 4,8 % Eesti

pindalast ( 2000 km²). Suuremad järved on Peipsi ( 3555 km²) , Võrtsjärv ( 271 km²),

sügavaim aga Rõuge Suurjärv ( 38 m ). Eestis olevad pikimad jõed on Võhandu ( 162

km), Pärnu ( 144 km), Põltsamaa ( 135 km), Pedja ( 122 km), Keila ( 115 km), Kasari

( 112 km), Pirita ( 105 km) ja Emajõgi ( 101 km). Sood moodustavad Eesti pindalast

rohkem kui 22% ehk 10000 km² . Eestis asuvad ka mõned meteoriidikraatrid : Kaali

( Saaremaal), Ilumetsa ( Põlvamaal), Kärdla ( Hiiumaal), Lasnamäe ( Tallinn, Tondi

raba). Meie tähtsamateks maavaradeks on põlevkivi, fosforiit, turvas, lubjakivi,

ehituspaas, dolomiit, tellisesavi, liiv.

2.9. Pinnavormid

Pinnavormid on geoloogiliste sise- ja välisjõudude toimel maapinnal või

ookeanipõhjas tekkinud kõrgemad, madalamad või tasased alad. Ma suurimad

pinnavormid on mandrid ja ookeanid. Nii mandrite pealispinna kui ka ookeanipõhja

kuju oleneb pinnavormide päritolust ja vanusest. Mandrid on kujunenud väga pikka

aja jooksul, olles palju vanemad kui ookeani põhi. Mandrid on keerulise ehitusega.

52

2.9.1. Kõrgustik ja mäestik.

Mäestikud koosnevad mäeahelikest ja nendevahelistest orgudest. Kõrguse järgi

merepinnast arvestades jagatakse mäestikud kõrgmäestikeks, keskmäestikeks ja

madalmäestikeks. Mäestikud on tekkinud maapinna kerkimise tõttu. Maa ajaloos on

olnud rahutumaid aegu, mil oli rohkesti maavärinaid ja suurenes vulkaaniline tegevus.

Paljud suured mäestikud on tekkinud neil ajajärkudel. Maal on olnud ka niisuguseid

mäestikke, millest meil enam mingit märki alles ei ole, sest nad on ära kulunud.

Paljudest kõrgetest mägedest aga võime leida kivimeid, mis on tekkinud väga ammu

mere põhjas. Sellest võib järeldada, et need mäestikud ei ole alati olnud nii kõrged.

Eestis mäestikke ei esine.

Maa pind on ebatasane - tasandikud vahelduvad kõrgendike ja orgudega. Mitte

kõiki kõrgendikke ei saa kutsuda mägedeks. Mägi on niisugune kõrgendik, mille

kõrgus mäe jalamilt on üle 200 meetri. Küngas on niisugune kõrgendik, mille kõrgus

mäe jalamilt on madalam kui 200 m.Alla 200 meetriste mägedega alasid nimetatakse

kõrgustikeks. Madalamate mäestike kõrgus on kuni 500 m , keskmiste mäestike

kõrgus kuni 2000 m, veel kõrgemaid mäestikke nimetatakse kõrgmägedeks.

Ainulaadsete pinnavormide poolest on tuntud Karula ja Otepää ning Haanja

kõrgustikud.

Siinses maastikus torkavad silma peaaegu ideaalselt ümmarguse põhiplaaniga

mäed, mida kutsutakse ka kupliteks .

Künkliku pinnamoe kujunemisel oli tähtis osa ulatuslikel "surnud jää" väljadel,

mis jäid jääaja lõpul sealsele alale lebama ja pikkamööda sulades kujundasidki Lõuna-

Eesti kõrgustikele omase kuppelmaastiku. Jääsulamisvesi valgus jääpankade

vahelistesse orgudesse ja moodustas järved, jääpankadest välja sadenev kivimipuru,

kruus ja liiv kuhjusid ja moodustasid künkad.

Karula kõrgustiku keskosas on ülekaalus suured pinnavormid, mille suhteline

kõrgus üle 25 meetri, äärealadel enamasti väikesed künkad - suhtelise kõrgusega 10

meetrit. Maapinna absoluutne kõrgus Karula kõrgustiku eri piirkondades on küllalt

ühesugune: enamasti 120-130 m.

Otepää kõrgustik tõuseb ümbritsevatest tasastest aladest enam kui 100 meetri

võrra kõrgemaks ja on väga vahelduva künkliku pinnamoega.

Kõrgeim koht, metsaga kaetud Kuutse mägi, ulatub 217 meetrit üle mere.

Üheks kõrgeimaks selles ümbruses on Harimägi ehk Leenardi mägi (212 m üle

mere), millel asunud vaatetorni kasutas astronoom Struve.

53

Haanja kõrgustik on Eesti kõige "mägisem" piirkond, mis ulatub üsna laialdasel

alal 250 meetrit merepinnast kõrgemale. Siit leiame meie kõrgeimad mäed - Suure

Munamäe ja Vällamäe. Haanja kõrgustik sarnaneb Otepää kõrgustikuga, kuid

kõrgused on suuremad ja pinnamood vaheldusrikkam. Seal leidub orgusid, sinetava

järveveega nõgusid, kupleid ja seljakuid. Haanja kõrgustikul asub Eesti kõrgeim

punkt Suur Munamägi(318 m).

Pandivere kõrgustik on Põhja-Eesti ainus kõrgustik. Tema kõrgeim punkt on

Emumägi (166m). Pandivere kõrgustik on tasase pinnamoega. Silma paistavad pikad

kitsad vaalseljakud. Lõuna-Eestis on kolm kõrgustikku. Läänepoolseim neist on

Sakala kõrgustik (Rutu mägi 146 m).

Sakala kõrgustikust ida poole jääb Otepää kõrgustik, mille üldkõrgus on märksa

suurem (Kuutse mägi 217 m).

2.9.2. Madalik

Madalikud on suured, enam-vähem tasase pinnamoega, meretasemest mitte kõrgel

( enamasti kuni 200 m üle merepinna) paiknevad alad. Osa madalikke koosneb

settekivimitest, mis on ladestunud merepõhja ja seejärel kerkinud, kuid mitte nii

kõrgele kui kiltmaad. Seetõttu paiknevad paljud madalikud rannikualadel.

Madalik ei ole alati väga tasane. Madaliku pealispind võib olla lainjas või

liigestatud kõrgustikega ja orgudega. Sellist madalikku nimetatakse lauskmaaks.

Eestis eristatakse nelja madalikku: Põhja-Eesti rannikumadalik, Lääne-Eesti

madalik, Võrtsjärve madalik ja Peipsi madalik. Põhja-Eesti rannikumadalik ääristab

pika kitsa ribana Soome lahte. Lõunast piirab teda kõrge paekallas ehk klint.

Sooderikas Lääne-Eesti madalik hõlmab Lääne-Eesti alasid ja saari. See on

suurim Eesti madalik. Kolmnurkse kujuga Võrtsjärve madalik ümbritseb samanimelist

järve ning Peipsi madalik ääristab põhjast ja läänest Eesti suurimat - Peipsi järve.

2.9.3. Tasandik

Tasandikud on enamasti suured paksu maakoorega alad, mis on geoloogilise aja

vältel jäänud väheliikuvaks. Nad on ulatuslikud maaalad, mille piires kõrgusvahed ei

ulatu üle 200 meetri. Tasandike kujunemine on seotud maakoore liikumisega.

Eesti pinnamood ehk reljeef on üldiselt tasane. Tasandikud hõlmavad suuri alasid

Põhja-Eestis ja Kesk-Eestis. Lõuna-Eestis on tasandikke vähem.

54

2.9.4. Soo ja raba

“ Maa on, aga jala käia ei saa. Vesi on, aga laevaga sõita ei saa.”. See on ju soo!

9/10 soost moodustab vesi, on soo ometi maismaa. Eestis on ohtrasti soid ja rabasid.

Soode tähtsamaiks kujundajaks on turvas. Ta tekib taimedest niisugustes

paikades, kus on liiga palju niiskust ja liiga vähe hapnikku.

Suurem osa meie soid on saanud aluse järvede kinnikasvamisest või niisketest

madalatest paikadest.

Sood jaotatakse nende arenguastme järgi:

madalsood (57%) – kujunevad mineraalmaade soostumisel ( kus

põhjavesi ulatub lähedale), veekogude kinnikasvamisel või

üleujutusaladel. Madalsood on soodest kõige lopsakamate

taimestikuga. Madalsoodes kasvavad puittaimed ( sookask, paju),

rohttaimed, sammaltaimed, putuktoidulised taimed (vesihernes ja

võipätakas) jne.

siirdesood (12%) – on madalsoode edasiarenemise tulemus ning

ülemikuaste madalsoode ja rabade vahel. Seega kasvavad siirdesoos

nii ühele kui ka teisele iseloomulikud taimeliigid ( mättavahedes

rohkem madalsoole iseloomulikumad, mätastel aga rabade

kääbustaimi.

rabad ehk kõrgsood (31%) – soode arengu kõrgeim aste, mis on oma

nimetuse saanud kumerast pinnamoest - on ju raba keskosa alati

kõrgem servadest. Raba pinna moodustab sademete veest läbiimbunud

paks turbasamblakiht, kuhu kinnituvad ka taimede juured. Seepärast on

rabade taimestik kidur ja suhteliselt liikidevaene.

Madalsoode muutumine rabaks võtab aega sageli tuhandeid aastaid

Et madalsood ja rabad on suhteliselt lagedal alad, siis ei leidu meil ühtegi ainult

nendele aladele iseloomulikke imetajaliike, kuid linde esineb seal küll.

Soodes kasvavaid taimi:

turbasammal

huulhein

sookail

küüvits

villpea

55

jõhvikas

rabamurakas

Soodes elavad putukad, kahepaiksed, roomajad:

vahustaja

parm

kiil ( vesikiil, tondihobu)

konn ( ka kärnkonn)

arusisalik

vaskuss

rästik

nastik

Soodes elavad linnud:

sookurg

rabapüü

kassikakk

Sohu ilmuvad ka vahetevahel põdrad oma toiduotsingutel või küttide eest

pagemisel

Soid haritakse põllu- või metsamaaks, sealt saab turvast ning marju. Kuid soid on

vaja ka kaitsta. Soode kaitsmiseks on mitmeid põhjusi: sood on puhta vee varude

kogunemise ja säilitamise paigad, nad on väärtuslikud marjamaadena ning nad on ka

ainsad elupaigad kümnetele haruldastele taime- ja loomaliikidele. Kõige selle pärast

on Eestis võetud looduskaitse alla ligi 15 % soodest. Tähtsamad kaitstavad sood

asuvad Endla, Nigula, ja Viidumäe looduskaitsealadel. Virumaal on looduskaitse all

Laukasoo Lahemaa Rahvuspargis, mis on kuulus oma suurte laugaste poolest.

2.9.5. Veekogud

Eestis on palju veekogusid: järvi, jõgesid ja ka asume me Läänemere ääres.

Eestis on üle tuhande järve, eriti ohtralt on neid Lõuna- Eestis. Järvede päritolu

võib olla mitmesugune : enamik neist tekkis jääaja järel. Mere läheduses leidub aga

järvi, mis on tekkinud endistest merelahtedest mere taandumise tõttu. Järvi on ka

juurde tulnud endistest jõeosadest kui jõgi on sängi muutnud või soolaugastest, mis

laienedes on kasvanud laugasjärvedeks. Tänapäeval luuakse järvi ka kunstlikult

( neid kutsutakse veehoidlateks).

56

Järve elukooslus jaguneb kolmeks: kaldavöö, vaba vesi ja põhi. Igaühes neist on

oma elustik, oma toiduahelad. Osa elustikku, nagu kalad ja linnud, liigub kogu järve

ulatuses

Suur tähtsus järve elukoosluse jaoks on vee segunemisel kevaditi ja sügiseti.

Niimoodi satub hapnikurikast vett järve põhja ja mineraalaineterikast vett

pindmistesse kihtidesse.

Eestis on kokku umbes 400 pikemat jõge ja tuhandeid jõekesi ning ojasid. Sealsed

elutingimused erinevad järvede omadest eelkõige sellepoolest, et vesi liigub pidevalt

ühes suunas. See põhjustab erinevusi valguse, soojuse, hapniku ja toitainete

jaotumises.

Valgus ei ulatu jões niisama sügavale kui järves. Kuna voolav vesi kannab endaga

igasuguseid aineid, on vee läbipaistvus 2 – 3 korda väiksem kui järves. Jõevees ei

toimu soojuse järgi kihistumist nagu järves. Seetõttu jäätuvad kiireloomulisemad jõed

talvel palju hiljem kui järved või ei jäätu üldse.

Jõe elukooslus võib aeglasevoolulistes osades olla sarnane järvede elukooslusega.

Kiirevoolulistes jõelõikudes lööb jõe elukoosluse omapära selgesti välja: suur osa

vooluvees leiduvast planktonist pole pärit jõest, vaid järvest, kust jõgi on alguse

saanud.

Elustik jões on liigivaesem ja toiduahelaid vähem kui järves.

Läänemeri piirab Eestit läänest ja põhjast. Ta on üks osa maailmamerest. Ühendus

maailamerega on vähene, seepärast nimetatakse Läänemerd sisemereks. Võrreldes

maailmamerega on Läänemeri madal, keskmine sügavus ~60 meetrit.

Läänemerd loetakse maailma suurimaks riimveeliseks veekoguks: see on selline

veekogu, mis tekib jõe ja merevee segunemisel ning kus vee soolasus on hulga

väiksem kui maailmameres. Magedat vett kannavad Läänemerre jõed. Läänemere

veele iseloomulikku rohekat värvust saab seletada kui segu ookeani sinisest ja jõgede

kollakast toonist. Läänemere keskmine soolsus on Atlandi ookeaniga võrreldes üle

kolme korra väiksem.

Mere elukooslus on paljuski võrreldav järve elukooslusega. Meres, nagu järveski,

on üldiselt tähtsamaks tootjaks vetikad, tarbijaks selgrootud, lagundajaks bakterid.

Läänemere elustikule on iseloomulik, et siinsed taime- ja loomaliigid on vee liigse

mageduse tõttu kääbustunud kasvuga.

57

Veekogude taimi:

järvedes

varsakabi

hundinui

vesikupp

jõgi-särjesilm

jõgedes

jõgi- kõõlusleht

kalmus

vesikuusk

vesikatk

meres

vareskaer

merikapsas

pilliroog

rand-seahernes

Veekogude selgrootud ja põhjaloomad:

järvedes

merevaik- ja mudatigu

liuskur, kukrik, ujur

järvekarp

loomplankton ( nt. vesikirp)

jõgedes

kihulane

ühepäevik

ehmestiivaline

jõevähk

meres

vetikad ( rohe-, pruun-, puna-)

Balti lamekarp

söödav rannakarp

kirpvähilised

merikilk

58

meririst

Veekogude kalad:

järvedes

ahven

särg

haug

jõgedes

meriforell

angerjas

lõhed

meres

räim

kilu

lest

tursk

Veekogude linnud:

järvedes

kõrkja-roolind

hallhaigur

sinikael

tuttpütt

jõgedes

vesipapp

jäälind

meres

hahk

merisk

naerukajakas

kühmnokk-luik

merikotkas

jääkoskel

randtiir

kivirullija

59

Veekogude imetajad:

järvedes

ondatra

jõgedes

kobras

saarmas

meres

mügri

hülged( viiger- ja hall-)

Veekogusid kasutatakse väga mitmekülgselt. Liivased mererannad ja maalilised

järve- ning jõekaldad on hinnatud puhkepaigad. Järve- ja meremuda kasutatakse

ravimudana mitmete haiguste arstimisel. Suurel hulgal magedat vett tarvitatakse

asustatud paikades joogiveena ja tööstuse tarbeks.

Kahjuks aga on paljud veekogud reostunud. Veekogude saastamine inimese poolt

toimub mitmel viisil. 1974. aastal sõlmiti Läänemeremaade vahel kokkulepe asuda

ühiselt merd kaitsma. Tänaseks on Läänemere seisund mõnevõrra paranenud. Selle

tulemusena on merikotka ja hüljeste arvukus tõusnud ja mereloomade mürkide

sisaldus kahanenud. Merre sattunud nafta püütakse kiiresti ära koristada. Ühtlasi on

saanud selgeks, et Läänemere seisundi halvenemist saab vältida vaid siis,kui üheskoos

järjekindlalt pingutada.

Lisaks võib kasutada alljärgnevaid materjale peatükk nr. 2. :

Aul, J., Ling, H. Selgroogsete zooloogia Tln.,1969

Aul, J., Ling, H., Paaver, K. Eesti NSV imetajad Tln. 1957

Jüssi, F., Rea, R. Räägi mulle rebasest Valgus, 1987

Jüssi, F. Eesti linde ja loomi Kunst, 1977

Kaal, N. Pruunkaru Tln.,1980

Kasemets, V. Tunne loodust Tln., 1967

Laas, E. Dendroloogia Tln., 1967

Mäger, M. Linnud rahva keeles ja meeles Tln., 1969

Põldmaa, K. Kodumets Tln., 1975

Põldmaa, K. Koduvetel Tln., 1973

Põldmaa, K. Nurmelt ja niidult Tln., 1976

60

Raitviir, A. Kevadlilled Valgus, Tln.,1977

Rakovskaja, N. Truud sõbrad Tln., 1962

Riisalo, I. Meie mets Valgus, 1980

Meie sood Valgus, 1982

Meie veekogud Valgus, 1981

Saluri, R. Koduloomad Eesti Raamat,1978

Sander, R. Igal linnul oma rohi Eesti Raamat,1979

Sokolov- Mikitov, I. Aasta metsas Eesti Raamat,1977

Tungal, L., Meister, Ü. Aastaring Koolibri, 1992

Viires, A. Puud ja inimesed Tln., 1975

Viks, A., Matkiewiez, Kevad Tln., 1996

Talv Tln., 1995

Suvi

Sügis

Voore, V. Zooloogilisi ekskursioone Tln., 1961

61

3. EESTI AJALUGU

3.1. Kaitseliit

3.1.1. Kaitseliidu ajalugu

Rääkides Eesti omariiklusest, selle sünnist ja püsimisest ei saa kuidagi mööda

Kaitseliidust. 1918. aasta novembris segastel aegadel eelkõige avaliku korra

tagamiseks tagalas loodud vabatahtlikust riigikaitseorganisatsioonist kasvasid välja

mitmed väeliigid, piirivalve, vanglate amet, rääkimata üksikutest väeosadest. Valdav

osa Vabadussõja aegseid ja ka praeguseid silmapaistvaid Eesti ohvitsere on kasvanud

välja Kaitseliidu rüpest. II maailmasõja eelses Eesti Vabariigis oli Kaitseliidul kandev

roll nii sõjalise väljaõppe, riigikaitsekasvatuse, seltsi- kui spordielu vallas. Asjata ei

räägita, et Kaitseliit on Eesti riikluse pant.

Kahel korral on püütud Kaitseliitu likvideerida: 1924. aastal viis see bolševike

mässukatseni ja kui 1940. aastal Kaitseliit päriselt likvideeriti, oli lõpp käes ka Eesti

riigil ning saabus poole sajandi pikkune Nõukogude okupatsiooniperiood.

Kaitseliit taasasustati 1990. aasta veebruarikuus, seega poolteist aastat enne Eesti

ametlikku iseseisvumist ja kuigi alles kasvamisjärgus on Kaitseliidust kujunemas taas

üks omariikluse nurgakivisid.

I Maailmasõja lõpuga 11. novembril 1918 lõppes ka Saksa okupatsioon Eestis,

veel samal päeval moodustati noore riigi kaitseks relvastatud kodanike liit – Eesti

Kaitse Liit. Sõjaministrile allutatud EKLi ülemaks sai kindralmajor Ernst Põdder,

juhatuse esimeheks aga Johan Pitka.

Esmalt tegutseti põhikirja ja seatuseta, ent ükski põhikiri ega seadus poleks antud

olukorras suutnud EKLi suunata paremini kui eeltoodud juhatuse otsusest lähtuv

põhimõte: toimida ausa tahtega isamaa heaks.

1918. aasta novembri lõpus alanud bolševike sissetung Eestisse tabas valusalt äsja

oma riigi loomisele asunud rahvast. Noorele riigile muutus see Vabadussõjaks ja

loomulikult astusid esimestema ründajaile vastu kaitseliitlased. Riigi kaitsmine

välisvaenlaste vastu osutus aga vabatahtlikule organisatsioonile siiski ülejõu käivaks

ja nii püstitati see ülesanne loodavale sõjaväele.

Kaitseliidu ülesandeks sai sisekaitse organiseerimine ja elluviimine, mis

sõjaoludes nõudis organisatsiooni arvulist suurendamist, sest kaitseliitlaste read olid

62

hõrenenud meeste rindele minekuga nii vabatahtlikena kui ka rahvaväkke

mobiliseerituina.

1919. aasta jaanuaris muudeti EKLi kuulumine kohustuslikuks kõigile 18-60-

aastastele meeskodanikele, kes ei kuulunud mobilisatsiooni alla. Isegi Eestis elavad

muulased – sakslased, lätlased, venelased jt – pandi noort vabariiki teenima.

Kaitseliitlaste read kasvasid ja ületasid lõpuks rahvaväe arvukuse. 1920. aasta 1.

veebruari seisuga oli Kaitseliitus 125000 kaitseliitlast.

Nüüdsest sunduslik Kaitseliitu kuulumine, tähendas organisatsiooni liikmetele

kõikide ülesannete täitmist, mis sõjakorras tagalas vajalikud olid, kaasaarvatud

politsei, vanglaametnike ja piirivalve ülesannete täitmist.

Raskemaiks ja tänamatuimaks ülesandeks tuleb aga pidada mitmesuguste veel

loomata või loomisjärgus olevate riigiasutuste töökoorma enda kanda võtmist. Just

nende asutuste ülesandeid täites teenis Kaitseliit ära teatud rahvakihtide pahameele.

Otsustati läbi viia sundmobilisatsioon – ellu viis selle EKL. Pandi toime kuritegu

– juurdluse viis läbi ja otsuse langetas kaitseliitlane. Oli vaja rindelolijate

toitlustamiseks talumeestelt sunnivilja ja toiduaineid korjata – jälle siunati vilja kokku

korjavat kaitseliitlast. Keelustati hangeldamine ja viinapõletamine – kes muu kui

kaitseliitlane konfiskeeris keelatud kraami. Eeltoodut arvestades pole ka ime, et

Vabadussõja lõppedes ootasid paljud pikisilmi organisatsiooni laialisaatmist.

Peale Tartu rahu (02.02.1920) sõlmimist – 10. veebruaril 1920 algas

demobilisatsioon nii rahvaväest kui ka Kaitseliidust. Kaitseliidu senine organisatsioon

kaotas vajalikkuse ning suures osas lagunes. Nii tegutses Kaitseliit Vabadussõja

järgselt peamiselt mitmesuguste küti-ja spordiseltside näol, korraldades ka avalikke

seltskonnaüritusi.

1924. aasta 1. detsembri bolševike mässukatse Tallinnas näitas aga kujukalt, et

riikliku julgeoleku kindlustamisel ei tohi olla ükskõiksust. Omaalgatuslikkuse pitserit

kandnud kaitseliitlik tegevus sa riikliku toe, kui kaitsevägede ülemjuhataja

kindralleitnant Johann Laidoner kehtestas kaks nädalat peale bolševike mässukatset

oma käskkirjaga Kaitseliidu ajutise põhikirja.

2. veebruaril 1925 kinnitas vabariigi valitsus Kaitseliidu uue põhikirja, mis

mitmeti täiendas ja täpsustas seni kehtinud ajutist põhikirja. Uue põhikirjaga määrati

kindlaks kogu organisatsiooni juhtimine. Peale Kaitseliidu ülema (1925-1940

kindralmajor Johannes Roska-Orasmaa) ja tema abi nähti ette keskjuhatus, keskkogu

63

ja tuntumatest riigi- ja seltskonnategelastest koosnev vanematekogu. Täpsemalt oli

määratletud ka kohapealsete üksuste juhtimine ja nende vahekord katseväega.

Organisatsiooniliselt jaotati Kaitseliit malevateks (15), need omakorda

malevkondadeks ja edasi analoogiliselt kaitseväele kompaniideks, rühmadeks ja

jagudeks. 1925. aastal pandi alus Kaitseliidu väljakujundamisele ja edasisele arengule.

Väljaõppele pandi tugev alus 1926. aastal, mil seni organisatsiooni arvulisele

suurenemisele suunitletud tegevuse põhirõhk kandus õppetööle.

1927. aasta tõi endaga kaasa pöörde laskeasjanduses. Laskeharjutuste läbiviimist

oli senini takistanud laskeradade vähesus. Asudes uute laskeradade väljaehitamisele

lähtuti põhimõttest, et ühelgi kaitseliitlasel ei kuluks sinna jõudmisel üle ühe tunni.

31. märtsiks 1932 oli kaitseliitlastel kasutada ligi 650 laskerada. Panustamine

laskeasjandusele tähendas seda, et 1930-tel aastatel tegid maailma laskespordis ilma

Eesti soost laskurid.

Mure kodukaitsjate järelkasvu pärast sundis pärast sundis isasid-emasid võtma

kaasa ka oma poegi-tütreid. Nii kujunesidki Kaitseliidu ja Naiskodukaitse kõrvale

kolmekümnendate aastate teisel poolel noorteorganisatsioonid Noored Kotkad ja

Kodutütred. Eriorganisatsioonide tekkega kasvasid Kaitseliidu ülesanded ja vastutus

üha suuremaks. Harilikule väljaõppele lisandus noorsookasvatustöö, kuid just nii lõi

Kaitseliit aluse oma ridade täiendamisele tulevikus.

3.1.2. Kaitseliidu tegevus tänapäeval

17. veebruaril 1990. aastal taasloodi Eesti Kaitseliit Järvakandis rahva

omaalgatuse korras jätkuvalt kestva Nõukogude okupatsiooni oludes. 28. aprillil

1992. aastal arvati Kaitseliit Eesti kaitsejõudude koosseisu.

Kaitseliit jaguneb tänagi 15 malevaks, mille vastutusala enamikus kattub Eesti

maakondade piiridega. Kaitseliidus on kokku 8000 kaitseliitlast, koos

eriorganisatsioonide- Naiskodukitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on liikmeid

üle 1500.

Kaitseliit koondab endasse lojaalseid kodanikke, kes tahavad ja suudavad

vabatahtlikult, tasu saamata töötada riigi sisekorra kaitsel ning turvatunde

parandamisel.

Vastavalt Kaitseliidu seadusele tehakse koostööd politsei, kohalike omavalitsuste,

piirivalve, päästeameti ja tuletõrjega. Kaitseliitlased on osalenud toetavad jõuna

64

politseioperatsioonides, taganud korda massiüritustel, osalenud loodusõnnetuste,

näiteks metsatulekahjude likvideerimisel, otsinud inimesi jne.

Peale otsese sõjalise väljaõppe annab Kaitseliit oma liikmetele ka palju muid elus

vajalikke oskusi ja kogemusi. Nii on õpprühmades omandatud parameediku oskuseid

kasutades nii mitmelgi korral päästetud eluohtlikkusse olukorda sattunud

kaaskodanikke. Reservohvitseridele ja – allohvitseridele pakutakse võimalust

põhitööst vabal ajal rakendada ja lihvida omandatud juhioskusi vabatahtlike üksuste

palikena või kitsama eriala spetsialistidena.

Kui seni oli jao- ja rühmapealike ning erialaspetsialistide koolitus Kaitseliidus

killustunud, siis käesolevast aastast käivitunud Kaitseliidu kool võimaldab viia läbi

koolitust ja täiendõpet nii vabatahtlikele kaitseliitlastele kui kaaderkoosseisule

tsentraliseeritult ja ühtse standardi järgi.

Kaitseliit teeb koostööd paljude sõsarorganisatsioonidega naaberriikidest- Läti,

Leedu, Soome, Rootsi, Taani ja Norra maakaitseüksustega. Eriti tihe koostöö USA

Marylandi Rahvuskaardiga.

3.1.3. Kaitseliidu eriorganisatsioonid

3.1.3.1. Naiskodukaitse

Naiskodukaitse on 1927. aastal 01. septembril loodud Kaitseliidu põhikirja alusel

tegutsev organisatsioon, mille eesmärgiks on Kaitseliidu aadete levitamine, abi

vajavate inimeste toetamine ning naiste ettevalmistamine riigikaitseks. Samuti

tagalateenistuse korraldamine Kaitseliidu üritustel ja võimalikus kriisiolukorras.

Organisatsiooni töö keelustati nõukogude okupatsiooni ajal 1940. aastal ning paljud

naiskodukaitsjad langesid repressioonide ohvriks.

1991. aastal võeti Kaitseliidu Suurkogu poolt vastu otsus Naiskodukaitse

taasloomise otsus. 07.04.1993 kinnitati Naiskodukaitse põhikiri. 2002, aasta alguseks

kuulus Naiskodukaitsesse ligi 1000 liiget ja liikmekandidaati

Naiskodukaitse ringkonnad tegutsevad Kaitseliidu malevate juures, Kaitseliidu

malevkonnale vastab Naiskodukaitse jaoskond. Tegevus rajaneb vabatahtlikkusel;

oskustel ja enesearendamisel; paindlikkusel erinevate kriisisituatsioonide lahen-

damisel; aususel, usaldusel ja rõõmsal meelel; organisatsioonina toimimisel.

Naiskodukaitse ülesanded on:

Kaitseliidu meditsiiniteenistus

65

Toitlustamine

Seltsielu korraldamine

Naiskodukaitses on võimalik arendada organiseerimisvõimet, esinemisjulgust,

toimetulekuoskust looduses, vaimset ja füüsilist vastupidavust ning valmisolekut

kriisiolukordades.

Naiskodukaitses võib tegutseda meditsiinirühmas, toitlustusrühmas, siderühmas,

õhuvaatlusrühmas, kodutütarde juhina, erirühma pealikuna, instruktorina või NKK

struktuuriüksuste juhina.

Naiskodukaitsesse kuuluvad ka spetsiaalkoolituse saanud parameedikud ja

väljaõppeinstruktorid. Tallinna Kriisiabikeskuses koolitatakse tugiisikuid.

Organisatsiooni liikmeks võib astuda iga kohtulikult karistamata Eesti kodanik. Valik

on hoolas, katseaeg kestab 6 kuud. Iga kandidaat vajab kolme tegevliikmetest

soovitajat. Naiskodukaitse noorliikmetel vanus algab kuueteistkümnendast eluaastast,

ülemist vanusepiiri ei ole kindlaks määratud. Kõikidele huvilistele leitakse jõukohane

tegevus.

Naiskodukaitse kõrgeim juhtiv organ on Keskkogu, kus valitakse naiskodukaitse

esinaine ja Keskjuhatus. Organisatsiooni praktilist tööd korraldab Keskjuhatus, mille

liikmeteks on Naiskodukaitse erinevate ringkondade esinaised. Naiskodukaitset juhib

esinaine koos kuueliikmelise juhatusega. Naiskodukaitse esinaine allub Kaitseliidu

ülemale.

Enne II Maailmasõda, 1940. aastal oli Naiskodukaitses 14 000 liiget, praegu

umbes 700.

3.1.3.2. Kodutütred

1932. aastal asutatud Eesti Kodutütarde organisatsioon taastati Eestis ligi

viiekümne sunnitud vaikimisaasta järel 1989. aastal.

Kodutütarde organisatsiooni loomise mõte kerkis varsti pärast Noorte Kotkaste

tegevuse algust. Mitmel pool Viru-, Lääne – ja Viljandimaal kutsuti ellu Noorte

Kotkaste juures tütarlastest koosnevaid, kes töötasid samadel põhimõtetel, mis on

praegu Kodutütarde organisatsiooni aluseks. Mõte luua noorte osakonda

Naiskodukaitse juures muutus elavaks 1931.a sügisel. Esimene koosolek selles

küsimuses peeti Tallinnas Naiskodukaitse Keskjuhatuses 3. oktoobril 1931.a. Töötati

välja ajutised Põhimäärused, mille kinnitas 19, jaanuaril 1932 Kaitseliidu ülem

66

kindral-major J. Roska. esimesed rühmad nende põhimääruste alusel loodi Tartus, kus

seetõttu kujunes ka esimene Kodutütarde ringkond, mille vanemaks rakendus Taru

Tütarlastegümnaasiumi juhataja abi S. Pruuden. esimeste kodutütarde pidulik

tõotuseandmine toimus 28.mail 1932.a. Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi

Tütarlastegümnaasiumi saalis. Sellel pidulikul koondusel, millest osa võttis ka

Naiskodukaitse Keskjuhatuse esinaine M. Raamot., andsid esimesed 96 eesti

kodutütart oma tõotuse. Tartu ringkonnas valmisid ka uued töökavade projektid ja

põhimääruste muudatuste ettepanekud, mis leidsid pooldamist esimesel Kodutütarde

vanemate kongressil 25. ja 26. veebruaril 1933. a. Tartus. Kongressist võtsid osa kõik

Kodutütarde vanemad üle maa ja Naiskodukaitse esinaised koos Keskjuhatusega.

Pärast kongressi võttis Kodutütarde organisatsiooni tegevus üle terve maa suurt

hoogu. Keskjuhatus rakendas Tartu ringkonnavanema S. Pruuden´i alguses

Kodutütarde nõuandjana üleriikliku organisatsiooni teenistusse, nimetades teda 1933.

a. sügisel esimesena Kodutütarde peavanemaks.

Teine kodutütarde vanemate kongress peeti Valgas 19. novembril 1933. a. koos

naiskodukaitse esinaiste päevaga. Sellel kongressil võeti vastu praegused

Põhimäärused, mis 5. veebruaril 1934. a. kinnitati Kaitseliidu ülema poolt. Samal

kevadel pärast koolitöö lõppu peeti ära esimesed kodutütarde õppepäevad Tondil

sõjakooli ruumes. Sügisel rakendati ametisse kodutütarde instruktorid. Käsiraamatu

ilmumisega on Kodutütarde organisatsioon välja jõudmas oma loomisajajärgust ja

võib jätkata korrapärast tööd kindlaks määratud alustel.

Kodutütarde organisatsioon tahab rajada oma liikmete isamaaarmastuse kodu-ja

isamaatundmisele ja rahvusliku vaimu arendamise rahvusliku kultuuri mõjule.

01. aprillil 1934. a. oli üle terve maa 3651 kodutütart, kes töötasid 15 ringkonnas 239

täiskasvanud vanema juhatusel.

1932. aastal asutatud Eesti Kodutütarde organisatsioon taastati Eestis ligi

viiekümne sunnitud vaikimisaasta järel 1989. aastal.

Esimene Kodutütarde rühm loodi 14. mail 1991. aastal Puhja Gümnaasiumis, kus

kodutütarde pühaliku tõotuse andis 15 tütarlast. Rühma loojaks oli endine kodutütarde

rühmavanem Leili Pajor. Järgnevalt loodi rühmad Viljandimaal, Pärnus, Ida –

Virumaal ja Haapsalus. Ringkondade vanemad määratakse ametisse Kodutütarde

peavanema käskkirjaga üheks aastaks. Ringkonnavanemad kogunevad vähemalt kaks

korda aastas Kodutütarde Keskvanematekogu koosolekule, mida juhatab

Keskvanemate juhatus (peavanem oma abidega).

67

Kodutütarde ühendused on tänaseks taastatud igas Eesti maakonnas. Eesti

Kodutütarde organisatsioon tegutseb Eesti kaitseliidu juures. See on vaieldamatult

patriootlikele põhimõtetele üles ehitatud organisatsioon, kuid tänapäeva Eesti

kodutütred ei ole kokku tulnud ainult Eesti kodudes. Nagu teisedki Euroopa riigid, on

ka väike Eesti muutunud paljurahvuseliseks maaks ja on seda ka edaspidi.

Eesti Kodutütred on ühtne pere, kus oma kodust võetakse kaasa parim: head

kombed, emade ja vanaemade õpetused, südamlikkus ja elurõõm. Traditsioone

järgides on Eesti Kodutütar aus, karske ja lootusrikkalt tulevikku vaatav. Kodutütred

on tänapäevased tüdrukud, kes elavad lahtisi silmi ja näevad võimalusi, kus aidata.

Kui pereliikmel või sõbral ei lähe hästi, ulatab kodutütar talle käe.

8-18 eluaastani õpivad kodutütred lisaks isamaa ajaloo tundmisele kõiki neid

tarkusi ja oskusi, millega astuda julgelt ja väärikalt iseseisvasse ellu. Tulevase naise ja

ema kujundamisel on Kodutütarde organisatsioonil väga tähtis roll. On ju naine kodu

looja, hoidja ja kaitsja. Kui Gaidid on maailmaorganisatsioon, siis on kodutütred

gaidide õed oma emamaal Eestis.

Kodutütarde kümnes seaduses on kokku võetud kõik aatelised, hingelised ja

kõlbelised eluväärtused, mida täita püüdes ja ennast kujundades võib loota, et

kodutütardest sirguvad ausad, töökad, sihikindlad ja armastava hingega Eesti naised,

kes oskavad rajada, juhtida ja kaitsta oma kodusid ja Eesti Vabariiki.

Juhid loodavad, et kui elusaatus kodutütred maailma teistesse paikadesse juuri

ajama viib, siis armastus oma esivanemate maa vastu mitte kunagi ei kaoks. Kindel

on, et nooruses õpitud teadmised ja noorusmälestused saadavad meid senikaua, kuni

elame.

Kodutütreid on viieteistkümnes Eesti ringkonnas kokku umbes 3400. Igal nädalal

võetakse mõnes Eestimaa paigas neidusid Kodutütarde organisatsiooni liikmeteks.

Üritusi on nii üle-eestilisi kui kohtadel. Üritused on seotud kalendritähtpäevadega, nii

kurbade kui rõõmsate eesti ajaloo lehekülgedega. Pidulikel ja tähtsamatel üritustel

kannavad kodutütred korrektselt orgabisatsiooni auväärset ja kaunist vormi, mille

kaelaräti värv on kollane kui päike, pluus helesinine kui taevas, seelik tumesinine

kui meri, sukad nahavärvi ja kingad mustad kui muld.

3.1.3.3. Noored Kotkad

Noored Kotkad on Kaitseliidu skautlik noorteorganisatsioon, mis asustati

Kaitseliidu Vanematekogu otsusega 1930. aastal.

68

Organisatsiooni liikmeteks võivad astuda alates kaheksandast eluaastast Eesti

kodanikud, kes tunnustavad ja järgivad noorkotkaste seaduseid ja kombeid ning

armastavad oma isamaad.

Vanuse ja tegevuse järgi jagunevad noorkotkad järgmiselt:

8-11 aastased – noorhaukad

11-16 aastased – noorkotkad

alates 16 aastased – kotkad

Noortejuhtideks võivad olla inimesed alates 16 eluaastast.

Noorkotkasete malevad tegutsevad Kaitseliidu malevate juures üle Eesti.

Organisatsiooni tegevust juhib Noorte Kotkaste Peastaap. Noortekotkaste põhitegevus

toimub salgakoondustel, kus õpitakse skautlikke oskusi ja tegeletakse enda vaimse ja

füüsilise arendamisega. Väga oodatud on rühmade, malevate ja Peastaabi korraldatud

laagrid ja matkad.

Laagerid korraldatakse nii suvel kui talvel. Noorkotkad võistlevad omavahel

skaudioskuste valdamises, suusatamises, orienteerumises ja sportpüssist laskmises.

Eriti suurt huvi on poistes äratanud mini - Erna luurevõistluses osalemine.

Enne laialisaatmist 1940. aastal oli Noorte Kotkaste ridades üle 20 000 poisi,

praegu umbes üle 4000, siiski ollakse ka praegu suurim noorteorganisatsioon Eestis.

3.2. EV sümboolika, riigipühad

3.2.1. Sümboolika

RIIGILIPP, mis on ühtlasi ka rahvuslipuks, koosneb kolmest võrdse laiusega

horisontaalsest värvilaiust : ülemine laid on sinine, keskmine must ja alumine valge.

Lipu laiuse ja pikkuse vahekord on 7 : 11, lipu normaalsuurus on 105 x 165

sentimeetrit. Esimese sini-must-valge lipu pühitsemine ja õnnistamine Eesti

Üliõpilaste Seltsi lipuna toimus Otepääl 04. juunil 1884. a. Järgnevate aastakümnete

jooksul kujunes sini-must-valge lipp Eesti rahvuslipuks.

Esmakordselt võeti vastu määrus Eesti riigilipu kohta Eesti Vabariigi Ajutise

Valitsuse poolt 21. novembril 1918. aastal. Juunis 1922. a. kinnitas Riigikogu sini-

must-valge lipu ametlikult riigilipuks. Pärast Eesti Vabariigi vägivaldset liitmist NSV

Liidu koosseisu 1940. aastal keelati senise lipu kasutamine.

69

Uuesti ilmusid Eesti rahvusvärvid avalikkuse ette 1987/1988. a. alanud Eesti

vabanemise ja taasiseseisvumise protsessis. Pika Hermanni torni heisati Eesti riigi

sini-must-valge rahvuslipp taas 24. veebruaril 1989.a. Augusti 1990.a. seadusega

otsustati sini-must-valge lipp uuesti võtta kasutusele riigilipuna; riigilipu seadus

kuulutati välja 06. aprillil 1993.a.

RIIGIVAPP võib olla kujult kas suur või väike. Suurel riigivapil on kuldsel kilbil

kolm sinist sammuvat ja otsavaatavat ( passant gardant) lõvi. Vapi kilpi ümbritseb

külgedelt ja alt kaks kilbi alaosas ristuvat kuldset tammeoksa. Väikese vapi kilp ja

vapikujund on samad, mis suurel riigivapil, kuid ilma tammeoksteta.

Eesti riigivapi motiiv pärineb XIII sajandist, mil Taani kuningas Valdemar II

annetas Tallinna ( Revali) linnale Taani riigivapi sarnase kolme lõviga vapi. Sama

motiiv kandus hiljem üle Eestimaa kubermangu vapile, mille kinnitas keisrinna

Katariina II 04. oktoobril 1788.a.

Riigikogu kinnitas Eesti riigivapi 19. juunil 1925.a. Eesti vägivaldset liitumisel

NSV Liiduga 1940. aastal keelati senise vapi kasutamine. Uuesti võeti ajalooline

Eesti riigivapp kasutusele 07. augustil 1990.a. Riigivapi seadus kuulutati välja 06.

aprillil 1993.a.

RAHVUSHÜMNI, mille pealkiri on “ Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”, sõnad on

kirjutanud Johann Voldemar Jannsen, muusika autor on Friedrich ( Frederik) Pacius

/Lisa 5/

RAHVUSLILL on rukkilill.

RAHVUSLIND on suitsupääsuke.

RAHVUSKIVI on paekivi.

RAHVUSVÄRVID on sinine, must ja valge.

3.2.2. Riigipühad.

Riigipühad (kalendris punasega, töövabad):

01. jaanuar uusaasta

24. veebruar Eesti iseseisvuspäev

( liikuv püha) Suur Reede

01. mai kevadpüha

23. juuni võidupüha

24. juuni jaanipäev

20. august Eesti taasiseseisvumispäev

70

23-24. detsember jõulud

Tähtpäevad, mil heisatakse riigilipp:

01. jaanuar uusaasta

02. veebruar Taru rahulepingu aastapäev

16. veebruar Leedu iseseisvuspäev

24. veebruar Eesti iseseisvuspäev

01. mai kevadpüha

mai teine pühapäev emadepäev

14. juuni leinapäev

23. juuni võidupüha

24. juuni jaanipäev

20. august Eesti taasiseseisvumispäev

novembri teine pühapäev isadepäev

16. november Eesti taassünnipäev

18. november Läti iseseisvuspäev

3.3. EV parteid ja noorteorganisatsioonid

3.3.1. Suuremad parteid

RES PUBLICA

Res Publica erakonna logo kujutab päikest, mis on soojuse, valguse ja energia

andja ning sellisena märk helgest tulevikust - neid positiivseid väärtusi soovib

kehastada erakond.

Erakonna eesmärgiks on kodanik, kes suudab seista väärikana oma õiguste eest ja

teab, mida riigilt oodata. Selleks, et kodanik muutuks tugevaks, tuleb anda kodanikule

rohkem võimalusi oma õigusi kaitsta ja ühiskonda mõjutada. Kodanike tahe peab

erakondade kaudu muutuma otsusteks.

Erakonna jaoks on maksupoliitika stabiilsus ja etteaimatavus eraldi väärtused.

Maksusüsteemi lihtsus ja läbipaistvus tagab administreerimise odavuse ja läbi selle

madalamad maksud. Pooldatakse põhimõtet, et riik peaks inimesele jätma rohkem

vahendeid enda elu korraldamiseks, mitte eelistusena jaotama vahendeid sotsiaalabina

ümber.

Erakonna hariduspoliitiline eesmärk on indiviidikeskse arengukeskkonna

kujundamine vaimse ja ainelise kultuuri vahendamiseks ja loomiseks. Haridus on

71

ennekõike hoiakute, mõtteviiside, valmisolekute ja tegevuste küsimus. Tänane haridus

peab olema rajatud avatud mõttelaadile, erinevuste teadvustamisele ja nende

tunnustamisele ning austusele teiste uskude, keelte ja kultuuride vastu. Erakonna

hariduspoliitika keskendub huvide tasakaalustamisele ning arvestamisele ja ühiskonna

ning indiviidi huvide ühitamisele. Hariduspoliitika aluseks on viis väärtust: hoolivus,

haritus, informeeritus, avatus ja osalus.

Res Publica eesmärgiks on luua olukord, kus vaesus ei loo vaesust. Res Publica

soovib näha tervishoidu, mis on korraldatud selgete kättesaadavus- ja

kvaliteedistandardite alusel.

Lapsi sünnib üha vähem ja seetõttu peaks iga laps olema suureks väärtuseks.

Kasutatakse mõistet "riskilapsed" paljude vägagi erinevates tingimustes elavate laste

kohta, kelle kõigi ühisjooneks on turvalise kodu puudumine. Turvalisuse puudus võib

avalduda nii kodutuses kui ka lihtsalt soojade inimsuhete puudumises. Res Publica

eesmärgiks on ühiskond, kus riskilapsi ei ole. Olemasolevatele riskilastele tuleb luua

reaalne võimalus pöörduda täisväärtusliku elu juurde.

Viimastel aastatel on hakatud teadvustama puuetega probleemistikku. Ehkki

leidub näiteid raske puudega inimestest, kes on saavutanud ühiskondliku tunnustuse ja

väärika positsiooni, on puuetega inimeste elu Eestis siiski raske. Respublikaanid on

seisukohal, et sõna "puue" on halvustav. Seetõttu kasutatakse väljendit "erivajadusega

inimene" osundamaks vaid nende erilaadilistele vajadustele.

Res Publica annab välja ajalehte “ Vabariik”, mis ilmub 2002. aasta aprillist. Kuni

2004. aasta suveni oli lehe nimeks "Võta Võim!", sügisest 2004 "Vabariik".

ISAMAALIIT

Isamaaliit loodi 2. detsembril 1995 Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ja

Rahvusliku Koonderakonna "Isamaa" ametliku ühinemise teel, aga tema lätted

ulatuvad aega, kui meie maal valitses veel võõras võim.

Paljud Isamaaliidu liikmed alustasid poliitilist tegevust varem mittepoliitilistena

asutatud liikumistes, nagu Eesti Muinsuskaitse Selts, Eesti Üliõpilaste Selts, EMS

klubi "Heinakuu". Poliitilise mõtte arengule aitasid kaasa Loominguliste Liitude

pleenum ja Noortefoorum..1995. a. suvel loodi noori isamaaliitlasi ühendav Noor-

Isamaa, kes suutis kiiresti luua head kontaktid teiste maade konservatiivsete ja

kristlik- demokraatlike erakondade noorteorganisatsioonidega.

1998. a. juunis panid Isamaaliidu naised aluse Isamaaliidu Naiskogule.

ERSP traditsioonilist sidet talunikega jätkas Isamaaliidu Talunike Ühendus.

72

1998. aastast on Isamaaliit Rahvuslik-Demokraatlike Jõudude Koostöökoja liige,

kus koostöös vabadusvõitlejatega on tegeldud eeskätt noorsoo isamaalise kasvatuse

probleemidega..

Ajakirjanik Mart Ummelas on öelnud: "Isamaaliit on erakond, kes on suutnud

ühendada rahvuslik-konservatiivsed väärtused kaasaegse maailmavaate ja

tulevikunägemusega.

Novembris 2001 alustas ilmumist Isamaaliidu ajaleht Tribüün, peatoimetajaks

Olev Kenk.

REFORMIERAKOND

Reformierakond seisab Eesti madalate maksude ja Eesti iseseisva maksupoliitika

eest. Ta seisab selle eest, et uute ideede otsimine ja rakendamine sündivuse

suurendamiseks muutuks Euroopa südameasjaks ja Eesti visiitkaardiks Euroopas.

Reformierakond seisab kõikide Eesti ettevõtjate ja ka põllumeeste vaba

juurdepääsu kindlustamise eest kogu Euroopa turul. Ta soovib Eesti inimestele

kehtestatud teistes riikides töötamise piirangute kohest tühistamist. Euroopa tööruumi

avamine viib töötasude ühtlustumiseni, mis Eesti elanike jaoks tähendab palgatõusu.

Reformierakond seisab selle eest, et Eesti noored saaksid vabalt õppida terves

Euroopas.

KESKERAKOND

Eesti Keskerakond on kodanike vabatahtlik poliitiline kooslus. Suur osa tuli

poliitikasse Eestimaa Rahvarinde kaudu. Koonduti ühtseks erakonnaks 1991. aastal,

ajal, mil Eestis tegutsesid vastandlike vaadetega poliitilised jõud. On otsitud ja leitud

kompromisse, mis on aidanud Eesti ühiskonnal astuda demokraatlike riikide perre

inimkaotusteta ja verd valamata. Keskerakond on humanistlike eesmärkidega ühendus

ja ta tahab kindlustada poliitiliste otsuste ning demokraatlike reformide kaudu Eesti

rahvale turvalist elu Eesti ühiskonnas. Ollakse veendunud, et ühiste jõupingutuste

tulemusena seda suudetakse

Keskerakond soovib luua ühiskonna, kus suurem osa rahvuslikust rikkusest

jaotuks enamuse vahel ega ei koonduks vähemuse kontrolli alla. Keskerakond peab

väga oluliseks vältida Eesti ühiskonna liigset varanduslikku diferentseerumist.

Keskerakond käsitleb ühiskonna arengut kui sotsiaalsete lepete pinnal teostuvat

poliitilist protsessi.

Keskerakond tunnistab rahva valikut. Ei peeta õigeks ühegi võimustruktuuri,

sealhulgas ka presidendi kui riigipea funktsioonide ja võimupiiride ühepoolset

73

laiendamist. Keskerakond peab majanduse aluseks vabal turumajandusel põhinevat

ettevõtlust, kus on antud võrdsed võimalused nii era-, riiklikule kui ka ühistulisele

algatusele. Ollakse seisukohal, et Eesti riikluse huvides tuleb osa majanduslikke

võtmepositsioone jätta riigi kontrolli alla, näiteks suurenergeetika, monopoolses

olukorras olevad infrastruktuurid. Keskerakond viib oma eesmärke ellu

parlamentaarsel teel, seades oma kandidaate üles üleriigiliste ja kohalike

esindusorganite valimistel, korraldades valimiskampaaniaid ning osaledes riigi- ja

ühiskonnaelu küsimuste arutamisel ja otsustamisel.

Keskerakonna poliitikat kujundavad ning viivad ellu erakonna kongress ja

volikogu, erakonna esimees ja juhatus, erakonna piirkonna konverents ja juhatus ning

erakonna osakonna üldkoosolek ja juhatus.

Keskerakond teeb koostööd demokraatlike organisatsioonidega kodu- ja

välismaal. Keskerakond võib olla rahvusvaheliste organisatsioonide ja liikumiste

liige.

Keskerakond tegutseb oma põhikirja ja programmi alusel ning järgib Eesti

seadusi. Keskerakonna liikmeks võib saada vähemalt 18-aastane teovõimeline Eesti

kodanik, kes järgib erakonna põhikirja ja tunnustab erakonna programmilisi

seisukohti.

Keskerakonna kõrgeim organ on kongress, mille kutsub kokku erakonna juhatus

vähemalt üks kord kahe aasta jooksul.

3.3.2. Noorteorganisatsioonid

SKAUDID

Skautlikkule liikumisele pandi alus 1907. aastal Inglismaal. Liikumine levis

kiiresti üle kogu maailma ning 1912. aastal alustasid Eestis tegevust esimesed

skaudiüksused. 1922. aastal loodi Skautide Maailmaorganisatsioon, mille üks

asutajaliige oli Eesti Skautide Malev. 1940. aastal keelustati Eestis skautlik liikumine,

seoses Eesti okupeerimisega Nõukogude Liidu poolt. 1988. aastal taastati Eestis

skautlik liikumine ja 1995. aastal loodi Eesti Skautide Ühing, mis alates 1996. aasta

jaanuarist kuulub ainsa Eesti skautide organisatsioonina Skautide Maailma-

organisatsiooni.

Eesti skautluse liikumise algaastaks loetakse aaastat 1917, mil Tallinna Poeglaste

kaubanduskooli võimlemisõpetaja Anton Õunapuu asutas esimese Eesti Boy -

Scoutide Rühma (2.II 1917), millele järgnes teiste rühmade asutamine. A. Õunapuu

74

ise aga langes Vabadussõjas (2.IV 1919. a.). 1921. a. loodi Eesti Skautide Malev,

sellele järgnevalt kõrgem keskkoht - Eesti Skaudi Sõprade Liit. 1934. a. andmeil oli

Eestis 3600 skauti. Esimene ametlikult registreeritud üksus alustas tegevust 1912.

aastal Pärnus. Sealne liikmete arv oli kuni 30 skauti ja poiste vanus 12-17 aastat.

Koondused toimusid neil vähemalt kord nädalas, kus suhtluskeel oli vene keel, kuid

omavahel räägiti ka eesti ja saksa keeles

Skautlus on haridus terveks eluks. Skautlus täiendab koolis ja kodus saadud

teadmisi. Skautlus aitab ennast tundma õppida, arendab tahet uurida ja avastada

tundmatut. Skaudid avastavad maailma väljaspool klassiruumi, õppides üksteiselt

ning jagades omavahel erinevaid teadmisi. Skautlus on noorte liikumine, mis areneb

ja kohaneb vastavalt kohalikele oludele ning vajadustele. Skautliku liikumisega

ühinetakse omal soovil. Skautlik liikumine on vabatahtlik, apoliitiline noorte

liikumine, mis on avatud kõigile sõltumata rahvusest, rassist, soost ja usust, olles

kooskõlas skautluse rajaja Robert Baden-Powell'i poolt püstitatud eesmärkide, tavade

ja meetoditega. Skautlik programm pakub noorele nii harivaid, põnevust pakkuvaid

kui ka loomingulisi tegevusi ning kätkeb endas järgmisi isiksuse arengusuundi:

vaimne, füüsiline, hingeline, iseloomu ja sotsiaalne. Skautlus ei ole seotud poliitiliste

ühingute või organisatsioonidega, kuid samas kasvatatakse skaute andma oma panust

ühiskonna ja kodumaa heaks. Õpitakse tegutsedes – erinevaid teadmisi omandatakse

läbi praktilise tegevuse. Tegevused toimuvad enamasti looduses, kus avaneb rikkalik

õppimiskeskkond. Lihtsus, loovus ja avastused võimaldavad seiklusrikkaid katsumusi

ja elamusi. Skaudid tegelevad paljude probleemidega, mis esinevad ühiskonnas.

Skaudid teevad koostööd kaasinimestega, et leida lahendusi erinevatele

mureküsimustele.

EESTI GAIDIDE LIIT võeti 19. juunil 2002 vastu gaidide maailma-

organisatsiooni täisliikmeks Filipiinide pealinnas Manilas toimuval 31. WAGGGS-i

(Gaidide Maailmaliidu, the World Association of Girl-Guides and Girl-Scouts)

maailmakonverentsil.

Eesti Gaidide Liidu tegevus tugineb 20. sajandi algul Inglismaal Lord Robert

Baden-Powelli poolt loodud rahvusvahelise skautluse ja gaidluse põhimõtetele.

Esimesed gaidüksused tekkisid Eestis 1919. aastal ning Eesti Gaidide Malev loodi

1924. aastal. Rahvusvaheline suhtlemine algas juba 1920-ndatel aastatel ja 1922.

aastal sai Eesti Gaidide Malevast Rahvusvahelise Komitee liige. 1928. aastal, kui

http://www.skaut.ee/index.php?m=2&jutt=8&keel=ee

75

loodi gaidide maailmaorganisatsioon WAGGGS, oli Eesti Gaidide Malev üheks selle

asutajaliikmeks.

Seoses Eesti okupeerimisega Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal keelustati

gaidlus Eestis. Gaidlus taastati Eestis 1988/89, kui taasasutati Eesti Gaidide Malev

(26.08.1989) ja loodi Eesti Gaidide Ühendus (21.10.1989). Mõlemad organisatsioonid

registreeriti 26. oktoobril 1989. aastal. 1993. aastal võeti Eesti Gaidide Maleva ja

Eesti Gaidide Ühenduse Koostööliit WAGGGS-i vaatlejaliikmeks.

23.10.1999 muutis Eesti Gaidide Malev oma nime Eesti Gaidide Liiduks.

06.11.1999 sõlmiti Eesti Gaidide Maleva ja Eesti Gaidide Ühenduse juhatuste vahel

ühinemisleping. Ühine organisatsioon sai nimeks Eesti Gaidide Liit.

ELO - eduka elufilosoofia põhiväärtusteks on TÕDE, ILU JA HEADUS, kui

igavikulised kosmilised tõelisused. Kogu tõde - materiaalne, filosoofiline või vaimne -

on ühteaegu ka ilus ja hea. Kogu tõeline ilu - aineline kunst või vaimne sümmeetria -

on nii tõene kui ka hea. Kogu ehtne headus - kas isiklik moraal, ühiskondlik õiglus

või kõrgem hoolitsus - on võrdsel määral tõene ja ilus. Hea tervis, terve mõistus ja

õnnelik elu on inimkogemuses ühinenud tõe, headuse ja ilu liit.

ELO ideoloogia põhiseisukohad ja maailmakäsitlus on viidud organisatsiooni

liikmetele arusaadavasse keelde ELO vaalade kaudu. ELO on selliste inimeste

ühendus, kes soovivad ümbritseva maailma peale vaadata nii, nagu seda näevad ELO

vaalad.

Karjääri kaudu õpetatakse ELO liikmetele, et inimese elu on üks lõputu

arenemine, õppimine ja targemaks saamine, üks lõputu püüd täiuslikkuse poole,

õpetatakse arusaamist, et ükski meie tegu ei jää vastuseta, olgu see siis hea või halb,

ükski saavutus ei jää tasumata, kõik on kuskil arvel.

ELO sümbolitel on kõigil mingi kindel tähendus ning tähtsus iga ELO liikme

jaoks.

3.4. Tähtsamate riigitegelaste, organisatsiooni juhtide elulood

3.4.1. Eesti Vabariigi President Arnold Rüütel

Arnold Rüütel on sündinud 10. mail 1928 Saaremaal. Pärast

põllumajandustehnikumi lõpetamist töötas ta jaoskonnajuhatajana Saaremaa

põllumajandusosakonnas. 1957. aastal sai temast Eesti Loomakasvatuse ja

Veterinaaria Instituudi katsebaasi peazootehnik ja seejärel direktor. Aastail 1963-1969

76

töötas ta Tartu Näidissovhoosi direktorina, lõpetades töö kõrvalt 1964. aastal eesti

Põllumajanduse Akadeemia agronoomia erialal. 1969. aastal valiti Arnold Rüütel

Eesti Põllumajanduse Akadeemia rektoriks, kus ta lisaks teadujuhi igapäevaste

kohustuste täitmisele tegeles aktiivselt ka teadustööga. 1977. aastast on Arnold Rüütel

olnud mitmel kõrgetel riiklikel ametikohtadel, algul poliitilistes struktuurides täitev-

ja seadusandlikes võimuorganites. 1983. aastal valiti ta Eesti Ülemnõukogu

Presiidiumi esimeheks. Arnold Rüütlil oli oluline osa Eestis

suveräänsusdeklaratsiooni ettevalimiste vastuvõtmisel 16. novembril 1988, mis pani

sisuliselt aluse NSV Liidu ja seejärel ka lagunemisele. Rüütel sai maailmas tuntuks

Eesti kaitsjana konfliktis Moskva keskvõimuga. 1990. aasta märtsis valiti Arnold

Rüütel taas ülemnõukogu liikmeks ja istungil ühtlasi ülemnõukogu esimeheks. Rüütli

kaastegevusele võttis kõrgeim legitiimne võim vastu otsuse “Eesti riiklikust

staatusest”. Selles NSV Liidu riigivõimu ebaseaduslikkust Eestis selle

kehtestamise

Kuulutati välja üleminekuperiood Eesti Vabariigi taastamiseks. Mais 1990

tunnistas Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik kehtetuks. Ametlikuks nimetuseks

sai Eesti Vabariik. Arnold Rüütel oli Eesti Ülemnõukogu esimees kuni oktoobrikuuni

1992. 12. mail. 1990 loodi Arnold Rüütli initsiatiivil Tallinnas Balti Riikide

iseseisvusvõitluse seisukohalt etendas olulist osa Balti riikide ühisrinde 20. augustil

1991 võttis Eesti Vabariigi ülemnõukogu vastu otsuse iseseisvusest ja juba 17.

septembril 1991 võeti eesti Vabariik täieõiguslikuks liikmeks. Riigi-juhtimisega

paralleelselt jätkas Arnold Rüütel teadustööd, kaitstes põllumajandusdoktori kraadi.

Ta on Bentley College´i, USA, audoktor. On Eestis ja välismaal ilmunud üle saja

teadusliku töö. 1991. aastal Rüütel eesti riigijuhina ÜRO Peaassambleel. 1992 tegi

ta ettekande ÜRO keskkonnakonverentsil. See konverents pani kogu maailmas aluse

uuele etapile. 1991-1992 oli Arnold Rüütel Põhiseadusliku Assamblee liige, 1992

kandideeris ta Eesti Vabariigi presidendi ametikohale ja kogus 43% rahva häältest.

Valiti ta rekordarvu häältega Riigikogu liikmeks, seejärel Riigikogu 1994.-2001 oli

Arnold Rüütel Eesti ühe suurema liikmeskonnaga paremtsentristliku.

3.4.2. Eesti Vabariigi Peaminister Juhan Parts

Peaminister Juhan Parts sündis 1966. aasta 27. augustil Tallinnas. Ta lõpetas

Vanalinnas Tallinna 1. keskkooli (praegune Gustav Adolfi Gümnaasium) ning

otsustas õpinguid jätkata Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas.

77

Lapsepõlve huvialadest peab Juhan Parts tähtsaimaks sporti:

“Lapsena oli just tippsport üks eluvaldkondi, mis pakkus mulle ääretut huvi. Täna on

sportimine igapäevane vajadus. Mängin tennist, suusatan, sõidan jalgrattaga, mängin

jalgpalli, korvpalli ja malet - kogudes vaimset energiat, saad hea enesetunde.”

Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas valis Juhan Parts uurimissuunaks eraõiguse.

Tulevane peaminister sai õigusteaduse eriala lõpudiplomi kätte 1991. aastal.

Pärast ülikooli lõpetamist alustas Juhan Parts tööd justiitsministeeriumi

asekantslerina ning oli üks kaasaegse kohtusüsteemi ja justiitshalduse rajajaid Eestis.

Tänaseks on ta Eesti riiki teeninud juba üle kümne aasta. Kevadel 1998 tegi

president Lennart Meri Juhanile ettepaneku asuda riigikontrolöri ametisse, kellena ta

töötas kuni 2002. aastani.

Peale Riigikogu valimisi 2003. aastal tegi Vabariigi President Arnold Rüütel

Juhan Partsile ettepaneku uue valitsuse moodustamiseks. Uus valitsus astus ametisse

10. aprillil 2003. aastal ametivande andmisega Riigikogu ees. Alates 2003. aasta

aprillist on Juhan Parts Eesti Vabariigi peaminister.

Juhan Partsil on poeg Toomas-Hendrik ja tütar Pille-Riin.

Juhan Parts kuulub erakonda Ühendus Vabariigi Eest - Res Publica ja on selle

esimees.

3.4.3. Eesti Vabariigi Kaitseminister Margus Hanson

Kaitseminister Hr. Margus Hanson on sündinud 06. jaanuaril 1958. aastal Tartus.

1976. aastal lõpetas M. Härma nim Tartu 2. Keskkooli. 1981. aastal lõpetas Tartu

Riikliku Ülikooli rahanduse ja krediidi eriala. Seejärel jätkusid õpingud Leningradi

Finantsmajanduse Instituudis, mille lõpetas 1992. aastal majandusteaduste

kandidaadina. On väga palju ennast täiendanud ( Barcelonas, Austrias, Varssavis,

Soomes).

Töötanud on TRÜ-s, on olnud aastatel 1995–1996 Eesti Tööstuse ja Ehituse

Kommertspanga juhatuse esimees, 1996.–1997. Tallinna Panga Tartu filiaali juhataja,

1997.–2003. Tartu abilinnapea. Seejärel 2003 Riigikogu X koosseisu liige. Alates

2003. aastast Kaitseminister.

On ka Eesti Spordi nõukogu liige, kuulub Reformierakonda, kus on Tartu

piirkonna juhatuse liige. On ka Tartu Rotary klubi liige.

Valdab eesti keelt ( emakeel), inglise, vene ja soome keelt suhtlustasandil.

Ta on abielus, peres tütar ja kaks poega.

http://www.respublica.ee/

78

3.4.4. Kaitseliidu ülem Benno Leesik

Kaitseliidu ülem on major Benno Leesik Ta on sündinud 17. jaanuaril 1960. aastal

Haapsalus. Aastatel 1967–1975 õppis Pärnu Internaatkoolis, seejärel suundus Väike-

Maarja Kutsekeskkooli, mille lõpetas 1978. aastal. 1996. aastal lõpetas Tartu Ülikooli

õigusteaduskonna.

Lisaks täiendas end Põhja Balti Politseiakadeemias politseitöö juhtimise alastel

kursustel, 1997. aastal Föderaalse Juurdlusbüroo kursustel erioperatsioonide

läbiviimisest ja 1998.aastal Kaitseväe Lahingukooli reservohvitseride kursustel ning

1999-2000. aastal Soome Maakaitse Kõrgkooli Eesti riigikaitse kõrgema juhtkonna

erikursusel.

Aastatel 1980-1982 oli ajateenistuses Nõukogude Armees, õhtutõrje raketivägede

kooli instruktorina. Pärast naasmist töötas kuni 1998. aastani Haapsalu rajooni

siseasjade osakond – Lääne Politseiprefektuuris korrapidaja abist ülemkomissarini

1998. aastal oli Kaitseväe juhataja nõunik Kaitseliidu küsimustes ning

1998-1999. aastal Kaitseliidu Peastaabi ülema kohusetäitja.

1999. aastast alates on Kaitseliidu ülem

On Kaitseliidu Lääne maleva liige aastast 1992, rühmapealik, mereüksuste pealik.

Auastmed on olnud 1998 nooremleitnant, seejärel leitnant, 1999 kapten ja 2002

major.

On saanud järgmisi autasusid:

Kaitseliidu Valgeristi II järk.

Õhuväe teeneterist

Mereväe teeneterist

Taani Kodukaitse teenetemedal

Soome Reservistide Liidu teenetemedal

Leedu Šauliai Liidu aumärk

Hobideks on jaht ja kalaroogade valmistamine.

Benno Leesik on abielus, tal on poeg ja tütar.

3.4.5. Kodutütarde Peavanem Angelika Naris

Kodutütarde Peavanem on Angelika Naris. Ta on sündinud 17. detsembril 1964

Tallinnas.

Pärast Tallinna 37. Keskkooli lõpetamist 1983. aastal asus ta õppima Tallinna

Pedagoogilisse Instituuti, mille lõpetas 1988. aastal algklassiõpetaja ja kasvatustöö

79

metoodiku erialal. Alates 1991. aastast on Angelika Naris Instituuti, mille lõpetas

1988. aastal õppejõu ja õpetajana. Ta täitis ka direktori asetäitja ülesandeid Tallinna

49. Keskkoolis kuni aastani 2000, mil asus töötama Kaitseliidu Tallinna Malevasse

noorteinstruktori ametikohale. Kodutütarde peavanemana asus tööle 06. mail 2002. a.

Angelika Naris on osalenud ka mitmetel täiendkoolitustel, neist mõned:

kodanikukaitse instruktori kursus, noortelaagri kasvataja õpe, projektijuhtimine,

enesekehtestamine, õppeprotsessi juhtimine jpt.

Kodutütarde organisatsiooniga on seotud alates 1996. aastast, mil alustas tegevust

kodutütarde Mustamäe rühma vanemana, aastatel 1998-1999 oli kodutütarde Tallinna

ringkonnavanem. On ka Naiskodukaitse ja Kodanikukaitse Seltsi liige.

Angelika Naris on abielus, tal on kaks poega.

80

4. KODUTÜTARDE TEADMISED JA OSKUSED

4.1. Viru ringkonna struktuur ( Lisa 4 )

Kodutütarde ringkondade struktuur peaks olema järgmine: ringkonda juhib

ringkonnavanem, keda vastastikku toetavad ja abistavad ringkonna juhatus ja

instruktor noortejuht. Ringkond on jagatud jaoskondadeks, keda juhivad jaoskonna

vanemad. Jaoskonnad omakorda jagunevad rühmadeks, keda juhivad omakorda

rühmavanemad. Rühmades juhivad tööd rühmajuhid. Rühmad on jaotatud salkadeks,

milles igaühes vähemalt 4 liiget. Salkasi juhivad salgajuhid.

Viru ringkonda, nagu kõiki teisi ringkondi, juhatab ringkonnavanem koos

kolmeliikmelise juhatusega ning abiks on instruktor- noortejuht. Viru ringkonda

kuulub 15 rühma, keda juhivad vabatahtlikud - rühmavanemad (täiskasvanud

juhid).Igat rühma juhivad rühma kodutütarde poolt valitud rühmajuhid. Suuremad

rühmad on omakorda jagatud salkadeks, mida juhivad salgajuhid. Aruandlus tegevuse

kohta toimub alt üles.

4.2. Laulud ja seltskondlikud mängud

Laul ja mäng peaksid saatma kodutütreid igal pool, nendel on kodutütarde

tegevuses tähtis koht. Igal koondusel, olgu see siis töö või pidulik koondus, peaks

kõlama laul ja muusika. Eesti rahvas on lauluarmastaja rahvas, ja kodutütredki

peaksid kandma ja arendama seda lauluindu ning tahet alati endas ja sisendama seda

ka teistele, sest laulul ja muusikal on suur mõju inimeste ühis-, rahvus- ja usulis-

kõlblustunde arendamisel. Kodutütre pühaks kohuseks peaks olema hoolitseda selle

eest, et igas eesti kodus elaks edasi vana laulutraditsioon ja et eesti rahvas püsiks ka

tulevikus laulja rahvana. Noorte laulud jätavad sageli soovida nii sõnadelt kui ka

muusikalisest küljest; armastatakse laulda igasuguseid labaseid lööklaule ja

"šlaagreid". Kodutütred peaksid alati teadma, milliseid laule sobib laulda, aidates

sellega tõsta üldist maitset. On vajalik, et kodutütred oskaksid ilusaid laule, mida koos

olles võiks laulda ühislauludena. Selleks tuleks varemõpitud laule alati korrata ja

kodutütarde lauluvara ikka täiendada uute lauludega. Püstitatud sihi saavutamiseks

võiks igal koondusel teatav aeg olla pühendatud laulule ja muusikale. Laulu ja

muusikat peab katsuma viljata väga mitmel kujul. Kodutütardes peaks kasvatatama

laulurõõmu. Selleks ongi kodutütarde töökavas ja katsetes ette nähtud mõningate

81

laulude tundmine. Peatähtsus langeks aga ühislaulule. Kasutada tuleks peamiselt eesti

rahvaviise ja oma heliloojate töid. Laulud olgu kerged ja lihtsad. Laulda tuleks neid

ühehääleliselt (soovitav klaveri saatel), kui aga võimalik siis ka kahehäälselt. Eesti

riigi hümni ( Lisa 7) peaksid oskama laulda kõik kodutütred. Veel peaksid kodutütred

oskama ka teisi isamaalisi laule, nagu “ Eesti lipp”, Maarjamaa”, “Mu isamaa armas”,

“ Eestimaa, mu isamaa”, “ Hoia jumal Eestit” ja kindlasti ka “ Kodutütarde laulu”

( Lisa 7)

Ka igasuguseid mänge vaba aja sisustamiseks oleks vaja osata ise ja ka teistele

õpetada. Selleks võivad olla liikumismängud, lauamängud, lauapealsed mängud ja

palju teisi.

82

5. KÄITUMINE JA LOOVUS

Hea tooni juurde kuulub kahtlemata see, kuidas inimene seisab, istub või liigub

seltskonnas. Rüht ja kõnnak räägivad oma keeles: keha keeles. See on teatud määral

alateadlik, kuid pole põrmugi kontrollimatu.

Paljule pannakse alus lapsepõlves. Ka siin annab end tunda viimaste aastakümnete

vabakasvatus. See, mida alles mõne aastakümne eest peeti võimatuks, on nüüd

paljude noorte inimeste silmis täiesti normaalne ja korrektne käitumine.

Niisiis on tarvis jälgida oma liikumisviisi. Lõppude lõpuks tehakse kõnnaku

põhjal järeldusi ka inimese seesmiste omaduste kohta. Näiteks see, kes kuulab

vastasistujat käed vaheliti rinnal ja jalg üle põlve, annab mõista, et eelistab pidada

distantsi ja ei tunne vähimatki huvi kõneaine vastu.

Nõudmised naise kõnnaku suhtes on rangemad kui meeste suhtes, kuid nad

kohanevad piirangutega ka hõlpsamini. Siia annab tunda sajandite-, kui mitte öelda

aastatuhandete-pikkune kogemus.

Lodeva kõnnakuga on ebameeldivad niihästi naised kui mehed. See, kes seisab

tahapoole painutatud õlgadega ja nõgusa taljega, ajab paratamatult kõhu ette.

Loomulikult pole tarvis seista ja istuda tikksirgelt nagu oleks teraskorsett ümber.

Kui inimesel tuleb seista pikka aega ja seejuures pole tal pokaali käes, ei oska ta tihti

kuhugi oma käsi panna. Naisi aitab siin sageli hädast välja ridikül, millest ta “kinni

hoiab”. Tänapäeval on lubatud ka kätt kergelt seeliku, kleidi või pükste taskus hoida,

kuid see ei tohi sinna üleni kaduda. Mees võib toimida samamoodi. Kuuetaskusse

võib käsi kaduda ainult hetkeks, et sealt midagi võtta. Peale selle ei tohi mees alailma

käsi selja taga hoida ega ristata neid oma delikaatsete kehaosade ees.

Mees võib seista mõnevõrra vabamalt kui naine, jalad harkis, kuid mitte mingil

juhul käed puusas. Naine on rohkem kohustatud jälgima, et jalad ei oleks liiga kaugel

teineteisest, eriti veel siis, kui ta istub. Ükskõik mis asendi ta ka võtaks, põlved

peavad alati olema koos, olenemata sellest, kas jalad on asetatud otse enda ette või

kallutatud väikse nurga all kõrvale. Eriti tähtis on see veel siis, kui naisel on lühike

seelik. Kui naine kannab pükse, võib istuda veidi vabamalt, jalad risti. Naiste jaoks

tähendab õige istumisviis midagi hoopis muud kui mugavust. Endastmõistetavalt ei

tohi naine seista käed puusas.

83

Hea tooni reeglid seltskonnas käitumiseks ei piirdu kaugeltki ainult korrektse

seismise või istumisega. Ranget enesekontrolli vajab veel nii mõnigi asi. Näiteks on

ebaviisakas haigutada ja eriti veel häälekalt. Kui aga pole võimalik haigutust tagasi

hoida, tuleb suu varjata käega. Hea nõuanne haigutada kinnise suuga pole samuti

midagi väärt. Enne kui te midagi taipate, avaneb suu iseenesest pärani ja huuled veel

matsuvadki sealjuures.

Köha, aevastamine ja nina nuuskamine peavad toimuma võimalikult hääletut.

Võib muidugi nina ees puhast taskurätti hoida. Köhahoo puhul tuleb seltskond oma

juuresolekust vabastad. Sageli on köha põhjuseks külmetus või suu koormus

häälepaeltele, seepärast võiks profülaktika mõttes ravimeid võtta. Iga apteeker tuleb

teile meelsasti appi ja annab head nõu. Aevastamist saab mõnikord tagasi hoida, kui

kergelt suruda ninaalust renni. Kuid aevastamisvajadus võib korduda ja kui seda

tõrjuda ei õnnestu, siis hoitakse vähemalt kätt suu ja nina ees, kusjuures ümbritsejad

vaikivad, mitte aga ei ütle “terviseks” või midagi taolist. Ka aevastajal endal ei sobi

vabandama hakata.

Millised liigutused reedavad närvilisust?

Ristatud käed ja jalad

Raamatute või paberite surumine vastu rinda

Roidunud, justkui kokkuvajunud poos.

Tooliserval kui õrrel istumine

Käte ringutamine

Jalgadega toksimine

Jala õõtsutamine

Sõrmedega trummeldamine

Küünte närimine

Küünte puhastamine

Käevõrude, kõrvarõngaste, käekellade, kettide, mansetinööpide näppimine

Juuksesalgu näppimine või keerutamine

Kirjaklambritega mängimine

Sulepeaga koputamine või selle klõpsutamine

Rääkimise ajal käega suu katmine

Toolil kõikumine

Saga sügamine

84

Sage köhatamine

Sage silmade pilgutamine

Prillide kergitamine ninal

Müntide kõlistamine taskus

Lipsu sättimine

Käed taskus

Käesurumine

Alabama ülikooli teadlased hindasid käesurumist, mida kasutatakse tervituse

korral ja muudel juhtudel, 48 mehel ja 64 naisel. Katsealused täitsid ka

ankeetküsimustiku oma isiksuse kohta.

Kokkuvõtteid tehes leiti kindel korrelatsioon tugeva käesurumise ja isikust hea

esmamulje vahel. Tugeva käesurumise iseloomulikud omadused olid: tugev ja

energiline surve, käelaba haarati täies ulatuses koos samaaegse silmsidega. Kindla ja

tugeva käesurvega inimesed olid iseloomult rohkem ekstravertsed (välismaailmale

suunatud) ja ekspressiivsemad kui need, kelle käepigistus oli nõrk.

Pidades tähtsaks esmamuljet, soovitavad töö autorid teha esimese

kohtumistervituse puhul tugev käepigistus. Kuid testi läbiviimist juhendanud William

Chaplin rõhutab, et käesurumine on automaatne toiming ja seda muuta ei ole sugugi

lihtne, kuigi mõnikord nii arvatakse.

Käesurumise muutmisel peab inimene tegema midagi niisugust, mida ta tavaliselt

ei tee. Pealegi, kui argliku ja häbeliku iseloomuga inimene ootamatult ja talle mitte-

omaselt surub tugevasti kaaslase või tuttava kätt, tuleb see ebaveenvalt välja.

Käesurumine on inimese käitumise järjekindel iseloomustaja, mis on seotud tema

isiksusega ja see muutub aegade jooksul vähe.

Esinemine.

Teiste inimeste ees esinemine on enamiku jaoks kartust tekitav ja närvesööv

ettevõtmine. Ennast ette valmistades saad esineda ka kartmata ja asuda avaliku

esinemise hüvesid nautima.

Kodus või heas seltskonnas suudame kartmatult oma mõttes välja öelda ning jutt

on selge ja mõjuv. Miks see esinedes nii ei ole? Miks me juba lihtsalt ei taha teiste

ette rääkima minna?

85

Ja kui oleme ka otsustanud minna, siis miks meil sõnad suus sassi või üldse

meelest lähevad? Kindlasti on põhjuseid palju, kuid “peategelane” on üks suurimaid

kartusi maailmas- mida teised minust arvavad.

Me kardame ja tundub, et parem oleks esinema üldse mitte minna. Ja kui me

mingi nipiga oleme endast võitu saanud ja esinema läinud, siis takistab hirm meil oma

mõtet selgelt ja veenvalt edasi andmast.

Richard Lewis kirjutas oma raamatus “Kultuuridevahelised erinevused”, et

võrreldes teiste rahvustega, on mida-teised-mõtlevad suhtumine rohkem iseloomulik

soomlastele (eestlasi rahvusena ta raamatu jaoks polnud uurinud). Ilmselt mõtleme ka

meie tihti, mida teised minust arvavad. See teeb ärevaks- tekib tunne, et ei tahaks

üldse esineda või siis läheb esinedes kõik segi.

Samas ei jää meil kellelgi puudu sisust. Me oleme kõik kogenud, kuidas

peoseltskond ei saa algus vedama, kuid lõpus ei saa pidama.

Elades 2001. aasta sügisel kaasa Eesti korvpallikoondise mängule Prantsusmaa

vastu, unustasid pealtvaatajad selle, mida teised arvavad, ja kargasid püsti, karjusid

hääle ära ja pühkisid pisaraid.

Siiski on enamikul avalikel üritustel meil pidureid peal, eriti siis, kui ise esineda

tuleb. Kuidas need pidurid maha saada, et avalikku esinemist mitte karta, vaid seda

lausa oodata ja nautida?

Kui oleks läbi mõelnud, mida tahad öelda ja tunned vajadust oma juttu rääkida,

siis on lihtsam rääkima minna. Kui peale selle ei muretse sa ka ena pärast, siis tunned

end rääkides justnagu omas kodus või heade sõprade seltskonnas. Loobu pean-

esinema ja kõik-vaatavad tunnetest-tegele endaga, et tekiks soov esineda ja koks

hirmud.

Nõuandeid heaks esinemiseks

Tee endale selgeks, mida head sa inimestele anda tahad. Paljud avalikud kõned

“surevad välja” juba alguses, sest kuulajale tundub, et kõneleja tuli lihtsalt

rääkima(loe: aega viitma). Ja tundub see nii enamasti sellepärast, et kõneleja ei

ütle välja oma eesmärki kuulajatele kuidagi kasulik olla. Kuidas eesmärki

välja öelda? Proovi midagi taolist: “Tahan teiega koos mõelda, kuidas me

klientidega suhtleme. Ja mu kõne peamine eesmärk on vaadata, kuidas

klientidega nii suhelda, et teil oleks oma tööd lihtsam teha.” Kuna aitamine on

õilis tegevus, siis su hirm väheneb, kui kõne eesmärgist kumab selgelt

kuulajate hüve.

86

Mõtle välja 5-10 põhjust, miks sul on kasulikum oma jutt ära rääkida kui

rääkimata jätta. Suurenda endas vajadust oma mõtteid välja öelda. Kui sa tead

täpselt, mida tahad öelda ja tunned tungivat vajadust seda välja öelda, siis

erutab sind ka vähem, mida teised sinust parasjagu arvavad. Me teeme

pealtnäha igasuguseid jaburaid asju hinge ja innuga, sest meil on selleks

mõjuvaid põhjuseid.

Vaata ennast mitu korda videokaamerast. Esinedes juhtub tihti, et “just see hea

lause”, mida tahtsid öelda, läheb meelest. Üks põhjus, miks asjad meelest

lähevad, on liigne keskendumine sellele, kuidas sa teistele paistad. Kuidas

selle pärast vähem muretseda? Öeldakse, et kui sa midagi kardad, siis tee seda

asja palju kordi ja nii kaob hirm ära. Räägi oma jutt videokaamerasse, vaata

linti mitu korda ja sa harjud enda kõrvalt nägemisega ära. Õige pea ei häiri

sind enam nii palju, kuidas sa teistele paistad, sest oled ennast kõrvalt näinud.

Ära improviseeri, kui veel õpid suurtest hirmudest üle saama. Mõtted lähevad

meelest ka siis, kui nad pole piisavalt hästi meeles olnudki. Valmista ette nii

põhjalikult, kui saad. Nii, et iga lause või idee järel tead, mida ja miks

järgmiseks ütled. Väheste esinemiskogemuste puhul tuleks ette valmistades

esinemine vähemalt 5 korda läbi teha.

Improviseeri siis, kui tunned end juba nii mugavalt, et täpsemalt plaanitu järgi

rääkimine oleks sinu jaoks igav. See juhtub tavaliselt alles pärast mitmeid

avalikke esinemisi.

5.1. Tervitamine ja pöördumine

Tervitamine on tähelepanuavaldus, mis ühtlasi väljendab lugupidamist,

poolehoidu, armastust ja austust kaasinimese vastu. Kasutatakse väljendeid Tere!

Tervist! Tere päevast! Eestlased tervitavad tuttavaid ja sõpru ka veel kerge

peanoogutusega.

Koolilaps ütleb tere kõigile täiskasvanud inimestele, keda ta koolimajas kohtab.

Põhiline viisakusreegel tervitamisel on äärmiselt lihtne: noorem tervitab alati

vanemat, mees naist, alluv ülemust, laps täiskasvanut, tulija kohalolijaid, tagant tulija

eeskõndijat.

87

Ka kättpidi tervitamisel on omad reeglid. Käe tervituseks ulatab esimesena alati

vanem inimene või naine. Kui sellest reeglist kinni ei peeta, tuleks siiski käituda

võimalikult loomulikult, et ei tekiks suhtlemispingeid. Esimesest käepigistusest

oleneb palju. Kui käsi ulatatakse sõbralikult, siis on ka tutvus meeldivalt alanud.

Ebameeldiv tunne kätlemise algul mõjub aga halvasti ka edasisele suhtlemisele.

Ka pöördumisel tuleb arvestada nii mõndagi. Kui pöördutakse võõra inimese

poole, siis kindlasti peaks alustama sõnadega : “ Vabandage, palun....” Saades oma

pöördumisele vastuse, tuleb tänada viisakalt. Võõra poole pöördumisel kasutatakse

alati viisakusvormi ehk Teie pööret. Kui mingis seltskonnas on vaja kellegi poole

pöörduda, siis ei tohiks kindlasti segada teise inimese vestlust kellegi kolmandaga,

aga kui see on siiski väga vajalik, siis tuleks leida esmalt selle inimesega, kelle poole

pöördutakse, silmside ja vabandada oma segamise pärast.

Tuttavate eakaaslaste poole aga pole vaja nii ametlikult pöörduda, kuid

pöördumine ise peaks olema siiski igatpidi viisakust jälgiv.

5.2. Lauakatmine, lauakombed

Kaunilt, puhtalt ja otstarbekalt ketud laud lisab söögiajale hubasust ja toidule

nauditavust. Söögilauas istumine ja söömine on meeldiv, kui lauakatmisel

arvestatakse igale inimesele nii palju ruumi(vähemalt 60cm), et ta saaks vabalt süüa.

Kõik vajalik paigutatakse lauale käepäraselt, et söögi ajal pole vaja lauast tõusta.

Söögilauas käitumiseks on välja kujunenud kindlad lauakombed, eelkõige

viisakus ja teiste arvestamine, silmailu ja puhtus. Kui oskad eri olukordades õigesti

käituda, tunned end kindlamini, see on meeldiv nii sulle endale kui ka kaaslastele.

5.2.1. Lauakatmine

Toidulaua katmisel peetakse silmas otstarbekust. Iga roa jaoks peab olema sobiv

nõu ja tõstmisvahend. Iga lauda istuja jaoks kaetakse koht vajalike nõude ja

söögiriistadega.

Vajalikud söögiriistad:

Leivataldrik Ø17 cm

Eelroataldrik Ø 20 cm

Järelroataldrik e. desserttaldrik Ø 20 cm

Põhiroataldrik Ø24 cm

88

Supitaldrik Ø 24 cm

Vee-, piima- ja mahlaklaas

Tee- ja kohvitass

Supilusikas

Järelroalusikas e. dessertlusikas

Teelusikas

Kohvilusikas

Suur nuga ja kahvel põhiroa jaoks

Keskmine nuga ja kahvel eelroa jaoks

Väike nuga ja kahvel järelroa jaoks.

Kaetud laud peab olema kaunis, lauapind kaetud linaga või väikeste puhaste

triigitud linikutega. Laudlina peab olema suuruse ja kuju poolest lauale sobima, lina

keskjoon laua keskel ka servad igast küljest võrdelt üle laua. Lina võib olla

valge(pidulik lina), ühevärviline, ruuduline, triibuline või kirju. Laudlina muster ja

värvus peavad sobima lauanõude ja kaunistustega.

Huulte ja sõrmede pühkimiseks kasutatakse riidest või paberist salvrätte.

Lõunalauas ja pidulikul söömaajal on omal kohal suuremad salvrätid (40X40 kuni

60X60 cm). Väiksemad salvrätid (20X20 kuni 30X30 cm) sobivad hommiku- ja

õhtusöögi ajal, tee- ja kohvi lauale.

Kata laud lina või linikutega, mis on puhtad ja siledaks triigitud

Lauanõud peavad olema laitmatult puhtad. Enne lauale asetamist pühi nõud

rätiga üle

Kata laud ühesuguste või omavahel sobivate nõudega

Igapäevane laud kata lihtsamate nõudega

Nii argi- kui ka pidulaual on omal kohal lillevaas lilledega

Väga tugevalt lõhnavad lilled söögilauale ei sobi

Vali nõude ja laudlinaga sobivas toonis paberist või riidest salvrätid.

Külaliste õige paigutus lauas:

Laua otskohad pole sugugi kõige auväärsemad ning mõnda külalist või sinna

paigutamine hingepõhjani solvata.

Kodustel pidudel ja vastuvõttudel ei pea alati järgima rangeid protokollireegleid,

kui omad ettekirjutised kehtivad siingi.

89

Tasub teada, et kodustel peol valitakse perenaise koht võimalikult köögile

lähedale ning mehed ja naised püütakse istuma paigutada vaheldumisi, võimaluse

korral mehe vastu naine.

Abielupaare on soovitav eraldi istuma panna, välja arvatud siis, kui tegemist on

noorpaariga. Eestis enamasti seda soovitust eiratakse ning abikaasad paigutatakse

istuma teineteise kõrvale. Sel juhul tuleks vähemalt arvestada asjaoluga, et daam istub

alati mehest paremal. Kui naine istub mehest vasakul, näitab see, et sellesse naisesse

ei suhtuta kui lady ´sse.

Seega daamile pakutakse alati kohta tema abikaasa paremal käel ning vastupidi:

mehest vasakul istuv naine pole tema abikaasa. Aukoht on alati peremehe või

perenaise paremal käel. Külalised võib lauda paigutada mitmeti.

Kõik me oleme kogenud, et vastuvõtud perekonna ringis – mistahes puhkudel – on

üsna ühenäolised. Põhirõhk on pandud söögile ja joogile, sest võõrustaja häbeneb

tuttavatest viletsamalt kostitada. Vähe pööratakse tähelepanu ruumikujundamisele,

päevakohasele kaunistusele, meelelahutusele ja väikestele üllatustele. Väga tore on

koduses miljöös tantsida. Meeleldi teevad seda noored, kuid ka keskealised ja

vanemad tantsiksid, kui võõrustaja on selle ette valmistanud. Hoopis kadunud on meie

koduselt pidudelt laulmine.

Erinevad vastuvõtud:

EINE – on samuti päevane vastuvõtt, paljude alaliikide ja võimalustega. Algab

tavaliselt 12.00 ja kestab 1 – 1,5 tundi. Menüü koostamisel arvestatakse rahvuslikke

traditsioone, istutakse laua taga. Eriti meeldiv on soojal ajal katta laud rõdul või aias.

Pakkuda võib kergemaid roogasid ja jooke. Pidulike õhtusi vastuvõtte nimetatakse

BANKETIKS

KOKTEILIVASTUVÕTT – alates kella 17.00 ja kestab kuni 2 tundi. Juuakse ja

süüakse seistes. Erinevuseks on suurem pidulikkus, rikkalikult kaetud laud, külmade

suupistetega, alkohoolsete ja karastusjookidega, kust igaüks valib vastavalt maitsele.

Joogiklaasi ja taldrikut suupistetega hoitakse vasakus käes, süüakse kahvliga või

näppude vahel. Saali seina ääres on mõned lauad kasutatud klaaside ja taldrikute ära

panekuks. Mõned toolid, mõeldud eakatele või puuetega inimestele istumiseks.

DINEE – kõige pidulikum vastuvõtt. Pidulik lõuna või õhtusöök erinevus on ainult

vastuvõtuajas. Tavaliselt on see 19.00 kuni 21.00. eelroog võib olla külm või soe.

Piduliku söögiaega võib alustada ka supiga. Sobiv on puljong lisandiga, püree või

kreemisupp. Köögiviljatoit valmistatakse delikatessköögiviljadest (lill või rooskapsas,

90

mustjuur, spargel jm). Paljudes maades on kombeks pärast magustoitu (või

magustoidu asemel) süüa juustu. Erinevad juustusordid serveeritakse kandikul suure

tükina (juures nuga), või lõigatuna seibideks. Maitsestamiseks võib juurde panna

pipra-soola või sinepinõu. Juustukandikule asetatakse kaunilt lõigatud pirne,

viinamarjakobaraid või kirsse. Rõhku ei panda roogade rohkusele, vaid nauditavusele;

maitsele, aroomile, konsistentsile, õigele temperatuurile. Toiduaineid on kodumaised

ja värsked.

KOHVI VÕI TEEÕHTU – lihtsam vastuvõtt. Kohvi pakutakse harilikult 16.00 ajal

juurde pakutakse kokke. Teeõhtule kutsutakse kella 16.00 – 17.00 ajal. Tee juurde

antakse küpsiseid või kuivi kooke. Kui tee õhtu toimub hilisemal ajal võib tee juurde

serveerida pirukaid, võileivatorti, väikeseid võileibu või soolaseid suupisteid.

AIAPIDU – võibolla väga fantaasiarikas. Pidulikul aiapeol tuleks lähtuda rootsilaua

põhimõtetest. Väiksemat seltskonda näit. suvilas on võõrustajal palju rohkem

võimalusi külalisi üllatada. Külalisi kostitatakse varem ettevalmistatud suupistetega

või külaliste enda poolt õues küpsetatud roogadega.

ROOTSIALUD – on serveerimise viis, mille puhul toidud joogid, söömis ja

joogivahendid on kaetud ühel või mitmel laual, kust iga sööja võtab endale soovitu ja

istub laua taha nagu tavalises restoranis. Loomulikult võib rootsilaud olla ainult

külmalaud, kuid kaetud ka hommikueineks või mitmekäiguga lõuna või õhtusöögiks.

Kodusel vastuvõtul kitsas korteris ei tarvitse kumbagi varianti klassikaliselt

rakendada, vaid neid kohandada. Külalised võtavad söögid ja joogid SELVELAUALT

ning otsivad istekohad ( eesti keeles võib nimetada rootsilauda selvelauaks). Kahjuks

tuleb ette külalisi, kes tormavad rootsi laua juurde nii nagu valitseks maal nälg. On ka

neid, kes hiilivad sinna märkamatult, et rahulikult kaaluda, mida veel oma taldrikule

tõsta, kusjuures nad ei saa hoiduda kiusatusest napsata ka ära kaunistusi. Igal juhul

jääb inimesest parem mulje, kui ta käib laua juures mitu korda, mitte aga siis, kui ta

esimesel lähenemisel püüab oma taldrikule kuhjata ühekorraga kõike.

Üldiselt peab rootsi laua puhul õppima teatud määral köietantsija oskusi. Kuna

taldrik on ühes käes, teisega tuleb süüa, siis klaasi jaoks pole enam kindlasti kohta.

Kui laual puudub spetsiaalne klaasihoidja ( kinnitatakse taldriku külge), siis tõstetakse

endale midagi taldrikule, süüakse ära ja seejärel võetakse endale joodavat.

Kuidas peab käituma, kui midagi taldrikult maha kukub? Peab kummardama ja

püüdma oma äparduse jälgi likvideerida. Olenevalt olukorrast tuleb ka pererahvast

teavitada, sest teised külalised võivad toidujääkidel libastuda.

91

Lõunasöök kutsutud külalistele

Menüü koostamisel tuleb orienteeruda külaliste maitsele. Kui teie valmistatud

toidu juurde sobib vein või õlu, tuleks panna valmis ka lauavesi või mineraalvesi.

Mis teha, kui külas olles leiame eest roa, mis meie maitsele ei vasta?. Kas peab

serveeritut sööma? Meil on keeldumine lubatud, kuid seda tuleb teha võimalikult

taktitundeliselt, viisakalt ja ettevaatlikult, paludes end mõista ja vabandada.

5.2.2.Lauakombed

Olenemata sellest, kas lõunastatakse kitsas sõprade ringis või viibitakse suurel

pidusöögil, kas ollakse kodus või restoranis, tuleb mõnda asja alati meeles pidama.

a) TOOLI NIHUTAMINE

Vana kena komme: meesterahvas seisab vajalikul kaugusel tooli taga, võttes selle

seljatoest ja nihutab selle natuke lauast eemale, et naissoost isik saaks vabalt tooli ette

minna, siis nihutab ta tooli niipalju tagasi, et see puudutaks naisterahva jalgu ja

viimane saaks istet võtta. Kuid ei panda ka pahaks, kui seda ei järgita. Ja seepärast

olekski soovitav, kui noormees küsiks neiult, kas viimane soovib abistamist.

b) ISTUGE MUGAVAMALT

Mida mugavamalt inimene istub, seda vabamalt ta tunneb ennast. Küsimus sellest,

kuidas istuda, kuulub niihästi psühholoogia kui ka heade kommete valdkonda.

Kõige mugavam asend on see, kui täielikult kasutatakse ära oma istumispind.(kogu

toolipind).Kõige mugavam on, kui istuda põlved paralleelselt konksus ja jalad sirgelt

enda ees.

Halbadest kommetest vabaneda on raske ( näit. küürus istumine jne.) Sageli aga

puutume kokku nähtusega, kus tuntakse ennast just üleliia vabalt, käitudes lodevalt,

üks käsi taskus või vöö vahel, teise käe küünarnukk laual ja seejuures ajab juttu täiel

häälel lauasistujatega.

Sööki oodates võib käed kuni poole käevarreni lauale söögiriistade kõrvale

toetada. Äärmiselt ebaviisakas on nõjatuda tooli seljatoele, käed vaheliti rinnal või

kahvel peos oodata toidu serveerimist. Samuti ei sobi käsi häbelikult põlvede vahele

suruda, veelgi kohatum on küünarnukid lauale toetada või hoogsalt žestikuleerida. Ka

söögi ajal ei toetata küünarnukke lauale , vaid käed hoitakse võimalikult keha ligi,

mitte harali.

92

c) SALVRÄTIK

Pole oluline, kas tegemist on hommiku- lõuna- või õhtusöögiga, lauatarvete

juurde kuulub ka salvrätik. Salvrätik võib olla valmistatud riidest või paberist.

Pärast sööki ei murta riidest salvrätikut vanade murdekohtade järgi kokku, vaid

jäätakse see lahtiselt söögiriistadest vasakule. Samuti toimitakse paberist salvrätikuga,

seda ei kägardata kokku paberkuulikeseks, ega jääta kastmejäägi sisse ujuma. Seda ei

panda üldse põhiroa taldrikule!

d) VESTLUS LAUAS

Pole oluline, kas istutakse lauas kitsas ringis või kogunetakse suurele pidulikule

lõunale, harva istutakse täielikus vaikuses. KUID täis suuga ei räägita!

Ei saa midagi olla selle vastu, kui vestlus lauas kujuneb erutavaks ja huvitavaks,

elavaks ja sundimatuks. Pole olemas teemasid, millest ei sobiks lauas vestlust

alustada, kuid on teemasid, mida lauas arutamiseks eriti ei sobi ( haigused,

operatsioon, toit ise jne.)

Täiesti kohatu on lauas poliitilisi vaidlusi pidada, samuti ka tuliselt vaielda

erinevate ususuundade ümber.

Varem oli kombeks pärast rikkalikku lõunasööki pakkuda kohvi, kusjuures mitte

lõunalauda, vaid teise ruumi. Tänapäeval pole kohvipakkumine sinna juurde

kuuluva tühja jutuvadaga enam moes. Nüüd eelistatakse kohvi juua otse

lõunalauas. Kui alustatakse kohvi joomisega, korjatakse kasutatud taldrikud ära.

Tihti valmistab probleemi, kuidas puuvilju süüa. Selles vallas muutuvad kombed

pidevalt. Palju sagedamini kui varem on lubatud toitu võtta käega ja ka nuga tohib

kasutada palju vabamalt.

Kuid ikkagi kehtib reegel, et midagi ei tohi suhu panna noaga ja et siis, kui toitu

võetakse käega, peab kahvel lamama laual. Kuigi spetsiaalseid söögiriistu pole kuigi

palju, nõuab nende kasutamine siiski teatud oskust.

ANANASS JA TEISED EKSOOTILISED PUUVILJAD

Ananassi viile või tükke antakse lauale juba tarvitamisvalmilt, süüakse lusikaga.

Värskeid mangovilju, meloneid (väikseid) antakse lauale pooleks lõigatult, sisu

süüakse lusikaga

Eksootiliste puuviljadega tuleb olla ettevaatlik, kuna nad sisaldavad aineid, mis ei

sobi kokku alkoholiga või tekitavad allergiat

93

APELSINID

Puuviljanoaga lõigatakse koor viljatipust sabani mitmest kohast lahti ja pööratakse

need viilud siis viljakehast eemale nii, et moodustub omalaadne õis. Viljasektoreid

võib üksteisest eraldada ka käega, kuid peenemas seltskonnas tehakse seda kahvli

abil. Kui viljas on seemneid, lõigatakse nendele ligipääs sisse ja pigistatakse kahvliga

seeme välja.

APRIKOOSID

Värskeid aprikoose süüakse nagu õunu spetsiaalsete söögiriistade abil, kuigi võib

alles jätta ka õrna koore.

BANAANID

Tooreid banaane serveeritakse tavaliselt koos koorega. Sellisel juhul lõigatakse

puuviljanoaga banaani ülemine ots ära ja tõmmatakse maha üks kooresiil. Nüüd

süüakse banaani noa ja kahvliga otse ülejäänud kesta seest. Üksnes sõprade ringis

võib banaane süüa käest, kusjuures enne kooritakse umbes poolest saadik, et

ülejäänud koore osa kasutada sõrmede kaitsena. Praetud või küpsetatud banaane

kooritakse täielikult või vähemalt osaliselt, neid süüakse dessertlusikaga.

VIINAMARI

Kui serveeritakse puuviljavaagen, millel lebab viinamarjakobar, siis tuleb selle

küljest kas käega või juurde asetatud kääridega eraldada väike oks, mis tõstetakse oma

taldrikule. Sõrmedega võetakse ükshaaval marju ja pistetakse suhu. Seemneid ja väga

paksu nahka tuleb sülitada pihku, kust need lõpuks oma taldrikuservale pannakse

ÕUNAD, PIRNID

Õunu ja pirne tuleb serveerida koos spetsiaalsete söögiriistadega. Kahvliga

hoitakse kindlalt paigal ja lõigatakse see noaga neljaks või kaheksaks osaks. On

lubatud ka käega taldrikul kinni hoida. Koorimiseks võib tükke võtta kordamööda

kätte. Niiviisi parajaks lõigatud õunatükid pannakse pärast kahvliga suhu.

5.3. Käitumine avalikes kohtades, küllakutsumine, külas viibimine

Tänaval kõnnib igaüks omaette, seepärast võib näida, et seal ei saagi suuri

probleeme tekkida. Ometi on tänaval käitumine seotud viisaka suhtlemisega. Ei sobi

teha valjuäärseid märkusi möödujate või teiste kõndijate kohta. Samuti ei sobi prügiga

( paberitükid, pudelid, süljeplärakad ja kõiksugu muu prahti ) tänavat risustada –

nende ( muidugi mitte süljeplärakate ) jaoks on olemas prügikastid. Oma lähimat

94

ümbrust tuleb hoida puhtana ja ka tänavad on ju lähim ümbrus. Tänaval kõndimise

kohta ütleb viisakusreegel, et alati hoidutakse kõnnitee paremasse serva, nii et ka

vastutulijail oleks ruumi oma teekonna jätkamiseks. Inetu on kõndida kambaga mööda

tänavat nii, et ei vastutulijail ega möödujail pole kuhugi minna. Selle asemel sobiks

liikuda rühmiti, kahe- või kolmekaupa, olenevalt tänava laiusest.

Avalikuks kohaks võib lugeda ka ühissõidukit. Tavaliselt kipub seal siiski

ununema selline viisakusnõue nagu istekoha pakkumine. Linnaliinisõidukites peaks

istet pakkuma vanuritele, invaliididele, last ootavatele naistele ja väikelastega

inimestele.

Ka ühissõidukisse sisenemise ja sellest väljumise juures kehtivad omad reeglid.

Sisenedes peaks olema naisterahvas esimene, väljumisel aga meesterahvas esimene.

Kindlasti ei tohiks ühissõidukis lärmata ega segada oma valjuhäälse jutuga teisi

reisijaid. Kui vaja on siiski kaaslasega rääkida, siis teha seda vaikselt, sest kõikidel ei

ole ju vaja teada, mida oma sõbraga räägid.

Teater, kino ja kontserdisaalid on paigad, kuhu tullakse puhkama ja meeldivaid

elamusi saama, seepärast on seal oodatud rahulik ja vaikne käitumine. Kindlasti peab

arvestama sellega, et ümberringi on ka palju teisi inimesi. Etenduse ajal ei ole viisakas

krõbistada kommipaberitega, matsutada, kommeteerida toimuvat või vestelda

omavahel. Selline käitumine segab teisi. Etenduse ajal ega ka vahetult enne selle

lõppu ei sobi püsti tõusta ning saalist välja marssida. Selleks peab siis ikka väga

tõsine põhjus olema! Viisakas inimene kannatab ära kuni vaheajani või etenduse

lõpuni, ning lahkub saalist koos teistega. Kui riided on riietehoius, ei maksaks sinna

tormata – selle 10-15 minutiga ei võida keegi!

Küllakutsumine ja külas viibimine on tänapäeval väga tavaline, kuid ka nende

juures kehtivad teatud reeglid. On tore, kui sõbrad omavahel läbi käivad, sest vaid

seltskonnas õpitakse suhtlemist. Küllakutse esitaja peab teadma, miks ta kaaslase

külla kutsub, kuigi teinekord võib ka niisama juttu rääkima minna. Kuid

pidulikumatel puhkudel on hea, kui info jõuab kutsutavani kirjalikult.

Igal kirjalikul kutsel peab olema märgitud see, kes kutsub, millal kutsub ( kuupäev

ja kellaaeg), mis puhul kutsutakse, missugune oleks soovitav riietus, ning soov saada

vastus kutsele.

Kui aga minnakse sõbra juurde lihtsalt aega veetma tuleks ka kinni pidada

viisakusnõuetest. See tähendab seda, et osatakse õigel ajal lahkuda ega jääda

pererahva toimetusi segama. Külas ei sobi olla üle kahe tunni, sest võõrustajatel on ka

95

oma elu. Samuti ei ole viisakas mitu korda minekule seada ja ikka jääda. Kui

külaskäigu eesmärk on vaid mõne teate jätmine, siis ei tohiks visiit kesta üle 10-15

minuti. Alati on viisakas planeerida küllaminekut 12 ja 20 vahel, ning loomulikult

oleks hea, kui sellest ette ka teatatakse.

Külas olles ei sobi mööda võõrast korterit või maja jalutada, kuhu uudishimu ka

ajaks. Sõber on see, kes näitab, kuhu minna võib. Inetu on ka hakata külas lahti

kiskuma kapiuksi ja sahtleid, et teada saada, mis seal sees on. Ebaviisakas käitumine

jätab pererahvale halva mulje, millest võivad edaspidi tekkida eelarvamused.

5.4.Suhtlemine

Hea käitumise reeglid on olnud alati pidevas arengus. Ikka elavad veel Maa

erinevates osades inimesed, kellel on täiesti erinev ettekujutus viisakusest. Mida

peetakse meil õigeks, võetakse teisal valena. Mida ühes kohas loetakse eriti

taktitundeliseks, võib mujal võibolla inimesi solvata.

Kniggeks nimetatakse tänapäeval saksakeelsetes maades hea käitumise reegleid.

Vabahärra Adolph von Knigge koosta 1788. aastal raamatu “Suhtlemisest

inimestega”. Seda peetakse veel tänapäevalgi klassikaliseks heade kommete

reeglistikuks, mida tsiteeritakse tihti, kuid vähesed on teost tõesti lugenud. Oma

raamatus tahtis ta anda kätte õpetuse, mis aitaks oma õigusi ja nõudmisi sellisel moel

esitada, et oleks lootust edule.

Päevast päeva puututakse kokku erinevate inimestega. Kõige enam suheldakse

oma pereliikmete, sõprade, klassikaaslaste ja teiste omavanustega. Üsna sageli toimub

suhtlemine kas suuremas või väiksemas grupis, kus grupiliikmed üksteist vastastikku

mõjutavad. Grupis jagatakse omavahel ideid, mis aitavad luua hoiakuid ja tekitavad

emotsioone ( tundeid).

Grupisisesed suhted kujunevad pikkamööda. Esmalt rahuldatakse grupis oma

ühtekuuluvusvajadust ning suhted grupikaaslastega on veel pinnapealsed. Tasapisi

õpitakse üksteist tundma, kujundatakse välja esimesed arvamused, mille põhjal

selguvad tulevased tõrjutud ja liidrid.

Inimestega suheldes mõned suhtlevad vabalt ja sundimatult, teistele valmistab see

aga raskusi. On paratamatu, et suhtlemisoskuse üle otsustatakse seltsivuse järgi.

96

Inimese käitumine sõltub paljuski tema isiksuslikest joontest., kuid

suhtlemisoskuse üle ei saa otsustada ainult välise käitumise põhjal. Arvestada tuleks

ka paljusid teisi omadusi, mis inimesel on.

Grupis kehtivad tavaliselt üheskoos vastu võetud reeglid, millest tuleb kinni

pidada kõigil grupiliikmetel. Igal grupiliikmel on täita mingi kindel roll. Et oma rolli

edukalt täita, peaks endale selgeks tegema, millist rolli mängitakse ja samuti osata

näha iga rolli taga teist inimest.

Grupisuhted sõltuvad kõigist nendest, kes grupi moodustavad. Kui grupiliikmete

omavahelised suhted on sõbralikud, siis on ka grupisuhted korras. Grupis on väga

olulised suhtlemisoskus ja suhtlemisviisakus. Igapäevases suhtlemises ei tohiks

unustada seda, et igal inimesel on konkreetses situatsioonis oma positsioon.

Iga grupp areneb pidevalt. Edukas grupis on grupiliikmete õigused ja kohustused

kõigile selged ja arusaadavad, üksteise mõtteavaldusi toetatakse ning konfliktide ja

probleemide arutamist ei püüta vältida.

Kellel on taktitunnet, teab tänu loomuliku intuitsiooni olemasolule, mis on teatud

situatsioonis hea ja õige, mida võib teha ja öelda ning millest tuleks parem loobuda.

Seda kas on või ei ole, õppida seda ei ole võimalik.

Mõned inimesed on teistega suheldes peaaegu alati taktitud, kuid nad ei pruugi

seda ise märgata. Nad teevad teistele lihtsalt haiget, ilma enesele aru andmata.

Taktitundelisus tähendab teiste austamist nii, nagu nad on ja mitte nii, nagu ise arvad,

et nad peaksid olema.

Taktitunnet on näha siis, kui keegi “astub ämbrisse” või juhtub tal äpardus, mis

võib igaühel ette tulla. Taktitunne tähendab samuti, et ei kituta teiste peale, kui

võimalik, ei klatšita ega räägita teiste selja taga neist halvasti ja pigistatakse teiste

inimeste piinlike märkuste puhul diskreetselt “silm kinni”. Taktitunne eeldab

peenetundelisust ja võib seega olla viisakuse alus.

Viisakust ja hoolivust võib väga hästi õppida. Psühholoogia avastas juba ammu, et

inimestel on teadlikult või ebateadlikult neli distantsitsooni, millele nad kas lasevad

teisi lähedale või mitte. Selle all mõeldakse ruumilist või ka sisemist distantsi.

Kõigepealt on olemas sisemine ring, päris keha lähedal või kehalise kontaktiga.

Sellesse tsooni lastakse ainult kõige lähedasemaid inimesi. Lubamatult tungimist

inimese intiimtsooni tajume vägivallana.

Sisemise tsooni ümber põimub isiklik ring – umbes 50 – 100 cm kehast kaugemal.

Selles on võimalik veel kerge kehaline kontakt ( nt. kätlemine).

97

Järgmine on ühiskondlik tsoon. See on distants, mida vajatakse enamasti tööl,

koolis, suurematel pidudel jne.

Sellele järgneb avalik tsoon, mis on veel laiem. Selles säilitatakse teistega veel

ainult pilkkontakt. Ja kõike seda peaks arvestatama oma igapäevase suhtlemise juures!

5.5.Konfliktide lahendamine

Meie ümber on palju sellist, millega tuleb toime tulla. Tuleb ette terve rida

situatsioone, kus omavaheline suhtlemine on väga keerukas ja on väga raske oma

tundeid välja elada, sest neid ei mõisteta. Konfliktid tekivad just seetõttu, et arvatakse

teadvat teise inimese seisukohti ning käitutakse või tegutsetakse neile vastavalt. Kui

aga inimesega ei suheldaks, ei saadakski kunagi teada, et oli valesti arvatud.

Hea, meldiv suhtlemine on tänapäeval üks edukuse aluseid. Oma seisukohti peab

suutma arusaadavalt ning enesekindlalt väljendada, jäädes samal ajal kaaslaste suhtes

mõistvaks ning kompromissialtiks. Inimsuhetes kehtib kuldreegel : ära tee teistele

seda, mida sa ei taha, et sinule tehakse!

Igapäevases elus kipuvad inimesed tegema tihti valesid otsuseid, eriti siis kui

ollakse ärritunud või kui midagi ei meeldi. Tihti saadakse ka kehakeelest valesti aru.

Kõik see aga põhjustabki konflikte.

Konflikte tuleks vaadelda inimsuhete loomuliku osana. Argielus tihti ei märgata

neid. Paraku aga lagunevad paljud suhted konfliktide tõttu. Konflikt on teravnenud

vastuolu, kus tekivad negatiivsed tunded, mis takistavad otsuste vastuvõtmist ja

mõtlemist. Samuti võib konfliktiks pidada teravnenud vastuolu või arusaamatust,

mille tagajärjel tekib pinge, mis ajendab partnereid üksteise vastu tegutsema.

Konfliktid võivad olla nii inimestevahelised kui ka tuleneda enda väärtushinnangute,

suhtumiste vastuolulisusest ( sisemised konfliktid).

Igas konfliktis peetakse paraku kedagi süüdlaseks. Et aga konfliktiga toime tulla,

peaks looma usaldusliku õhkkonna, milles tekiks soov üheskoos probleemile lahendus

leida ja mitte üksteist asjatult süüdistada. Keerulise olukorraga toimetulek on kui

raske rännakusooritamine. See on peaaegu sama raske kui lapsest täiskasvanuks

sirgumine – ikka tuleb ette pettumusi ja ebaõnnestumisi.

Noorukieas on konfliktid kerged tulema, kuid nende lahendamiseks tuleb kulutada

palju aega ja energiat. Kui konflikti sattuja teab, mida ta tahab saavutada, võib selle

98

lahendustee osutuda ringjooneliseks. Igal konflikti sattunul tuleks esmalt täpselt

sõnastada eesmärk, kuhu ta lõpuks välja tahab jõuda.

Igaüks on unikaalne, igaühel on oma arvamused, hinnangud, vajadused, soovid,

mis ei pruugi teiste omadega kokku minna. Sellepärast tekivadki konfliktid.

Konflikt on vähemalt kahe osalise terav kokkupõrge. Konfliktide põhjusi on

võimalik eristada konfliktitüüpide alusel. Konfliktitüübi selgitavad, millest tekib

situatsiooni vastuolulisus ja pingelisus, st mis on konflikti põhjus. Tavaliselt

eristatakse kolme tüüpi konflikte ( Borodkin,F., Korjak, N., 1988):

eesmärgikonflikt

tunnetuskonflikt

tunnete konflikt

Seega võivad konfliktid tekkida igasugustest lahkarvamustest sotsiaalses situatsioonis,

milles ilmnevad põhimõttelised ( eesmärgi), tunnetuse või emotsionaalsed vastuolud.

Olenevalt inimeste haaratusest konflikti võime eristada viit konfliktide tasandit:

isiksusesisene

isiksustevaheline

rühmasisene

rühmadevaheline

organisatsioonikonflikt

Konfliktide puhul on tähtis, kuidas osatakse neid lahendada. Mõned lahendavad

neid efektiivselt, teised ebaefektiivselt. Efektiivsed konflikti lahendamise teed on

näiteks kompromissi leidmine või läbirääkimised, ebaefektiivne on jõu kasutamine

(agressiivne käitumine) konfliktis olles, olgu see siis kas füüsiline või

psühholoogiline.

Konflikti lahendamine nõuab omamoodi kunsti. Enne kui konflikti lahendama

asutakse, peab meeles pidama, et omavahelises suhtlemises ei sobi kasutada

sõimunimesid, ei tohi segada kunagi teise jutu vahele ega süüdistada teist. Konflikti

aitavad lahendada, kui

määratletakse situatsioon : mis juhtus? Kas tegemist on ikka konfliktiga?

leitakse põhjusi: miks konflikt on tekkinud?

soovitakse konflikti lahendada. Selleks on vaja mõista teise soove ja asetada

ennast tema asemele.

mõeldakse, missugused lahendusteed aitaksid eesmärke saavutada

99

tegutsetakse ühiselt selles suunas, et leida mõlemale osapoolele sobiv

lahendus.

5.6.Eneseanalüüs, enesekehtestamine

Avalikus ega ka eraelus ei ole enesemääramine ega ka enesekehtestamine

iseenesestmõistetavad olnud. Igaüks peab need endale kätte võitlema. Ennast ei tohi

lasta kellelgi tagasi hoida, isegi mitte iseendal. Tuleb julgeda oma elu ise määrata,

seada endale eesmärgid ja mitte lasta kellelgi end peatada, isegi mitte iseendal. Tuleb

teostada oma õigus õnnelikule elule, hoolimata sisemistest ja välistest vastuoludest. Ei

tohi lasta kellelgi endale sisendada, et unistuste tõekstegemine on egoistlik. Vaid siis

võidakse anda oma panus ühiskonna kasuks, kui tehakse seda läbi eneseteostuse.

Tunne, et ollakse õnnetu, on märguanne valel teel viibimisest, on vääralt teelt

tagasipöördumise signaaliks. Kui tuntakse, et ollakse õnnelik, siis on see märk sellest,

et ollakse õigel teel ning peaks ka nii jätkama. Kõik eesmärgid, mida endale seatakse,

on vajalikud, et olla õnnelik. Asi ei ole selles, et rikkaks või kuulsaks saada, võimule

ligi pääseda, eluaset või autot osta - see kõik on kõrvaline. Asi on õnnelik olemises.

Rohkemat ei saa oma elus saavutada, aga vähemaga ei tohiks rahul olla.

Enda maksmapanek algab oma õiguste teadvustamisest. Need võivad nii olla

seadustega kehtestatud õigused, kui ka sellised, mis ei ole mitte mingisuguse

seadusega reguleeritud, nagu näiteks:

õigus

ise otsustada, mida õigeks pidada

vigu teha

oma arvamust omada ja seda muuta vastavalt vajadusele

oma käitumist õigustada, mitte põhjendada ja vabandada

ise otsustada, kas olla teiste probleemide eest vastutav

midagi mitte teada

midagi mitte mõista

mitte millegagi tegemist teha ja ükskõikne olla

ebaloogilisi otsuseid vastu võttu

õnnetu olla

100

Isikliku arvamuse avaldumise juurde kuulub ka

õigus

öelda ja või ei, just siis kui meeldib

kritiseerida

kriitikat ümber lükata

komplimenti vastu võtta

komplimenti jagada

teisi kõnetada

eraasjadest rääkida

Tuleks jääda enda juurde, olla sellised, nagu olete, kuidas välja näete, riietute,

mida teete, tunnete, mõtlete, kellega sõbrustate ja kellega mitte, kus ja kuidas elate.

Tuleks seista hea oma mineviku, perekonna, nahavärvi, keele, rahvuse, pärinevuse,

seksuaalsuse, elukommete eest: ei peaks selle kõige pärast häbi tundma. Kõigil on

need õigused olemas. Enesekehtestamise ja enda maksmapanemise juurde kuulub oma

õiguste tundmine ja järgimine ning teiste inimeste õiguste austamine.

Enda maksmapaneku teemal leidub mitmeid raamatuid. Üks tuntumaid on

Manuel J Smith´i "Ütle ei ilma südametunnistuspiinadeta". Uuematest teostest võiks

mainida Barbara Berckhani "Intelligentsem viis rumalate ütluste vastu võitlemiseks"

ja Antonia Cicero ning Julia Kuderna "Võitlusretoorika kunst". Need raamatud

aitavad verbaalsete lahkarvamuste korral leida sobivaid väljendeid, eeldades, et

ollakse piisavalt harjutatud vastavaid tehnikaid, on tehtud ettekujutusharjutusi ja

rollimänge. Mõnedele meeldib end vaenulikus ümbruses maksma panna. Teised

eelistavad pigem sõbralikku õhkkonda. Iga lill vajab talle sobilikke kasvutingimusi, et

õide puhkeda. Kui välised tingimused ei ole vastuvõetavad, piisab sellest ehk elus

olemiseks, kuid kasvamine ja õide puhkemine on võimatu. Inimesed ei erine selles

mõttes lilledest. Kuid inimesel on eelis valida endale ise meelepärane elukeskkond.

Endakehtestamine - oleks naiivne uskuda, et kõik teised inimesed meie eesmärke

rõõmuga tervitavad. Inimestel on erinevad huvid ja eesmärgid ning seetõttu võivad

need vastuollu sattuda teiste inimeste huvide ja eesmärkidega. Sellest on vähe kasu,

kui me arvame, et kõik inimesed üksteist armastavad. Fakt on see, et praktiliselt igale

inimesele on vastuvõetamatud teatud tüüpi inimesed. Mõned aga elavad

tagasitõmbunult ja kujutavad endale ette, et saavad kõikide teistega imehästi läbi, või

nad ei räägi teistele, et nad teatud inimesi välja kannatada ei suuda. Sellepärast võibki

101

tekkida mulje, et neile meeldivad kõik inimesed. Mõned ei saagi aru, et nad teatud

inimesi väldivad. Kõikidele inimestele ei saa meeldida ja kõikide sugulaste, naabrite

ja kolleegidega sõber olla. Piisab sellest, kui on mõned tõelised sõbrad ja ülejäänutega

tullakse toime. Igal juhul peaks iseenda sõber olema. Kõigepealt aidake iseennast.

Toetage end ise, nagu hea sõbranna seda teeks. Sellisel juhul olete teistest sõltumatud

ja ei pea end pöörama alati selles suunas, kust tuul puhub. Kui te tõesti ei suuda

üksinda edasi jõuda, alles siis paluge teistelt abi. Mõned inimesed on kindlalt

veendunud, et vajavad oma eesmärkide saavutamiseks ilmtingimata sõpru ja nende

toetust. Nad arvavad, et ei suuda seda üksinda mitte mingil juhul saavutada. See ei

vasta tõele. Sõbrad võivad mõnikord eesmärkide saavutamise hoopis raskemaks teha,

nimelt siis, kui eesmärgid nende omadega kattuvad.

Usu iseendasse Sa oled ainulaadne. Sa oled tähtis persoon. Leidub vaid üks koht

maailmas, mida sina suudad täita ja ei keegi teine. Anna oma parim. Milleks sõita

autoga, kui sa võid lennata? Kasuta kõiki oma võimeid, et parimat saavutada. Muuda

oma elu õnnelikuks. mida rohkem sa suudad endas arendada enesekindlust, seda

kergem on sul oma eesmärke saavutada. Enesekindlus ei ole sama mis endast heal

arvamisel olemine. Endast heal arvamisel olev inimene hoopleb oma edusammudega

nõnda, et sa hakkad mõtlema, mida küll see inimene võiks korda saata leivapätsi ja

kahe kalaga, kuid tegelikkuses pole ta endas kindel või pole võimeline tunnistama

teiste inimeste saavutusi. Enesekindlal inimesel pole mingit vajadust teisi inimesi

väiksemaks muuta, otse vastupidi, talle valmistab rõõmu näha, et teistel läheb hästi,

sest ta on kindel omas, et ta on omal alal edukas. kadedus ja armukadedus muutuvad

ülearusteks, kui hakatakse endasse uskuma.

“ Mitte keegi ei saa iseenda eest põgeneda” – sellel mõttel on sügav tähendus.

Inimesi võib vältida, põlastada või nendega mitte midagi tegemist teha tahta – ühest

teatud inimesest ei saa üle ega ümber: nimelt iseendast! Enese eest ei saa põgeneda ka

langedes teise äärmusesse – “ jättes teiste seltskonna arvel iseenda oma unarusse, “

nagu ütleb vabahärra von Knigge oma raamatus “ Suhtlemisest inimestega”

Käitumisõpiku autor dr. Gertrud Oheim on lisanud oma 1955. aastal ilmunud

raamatus sama targalt juurde: “ Enesekriitikast ja - tunnetusest, enesevalitsemisest ja

– kasvatusest kasvab nagu kaunis lill viljakal pinnal inimese eneseaustus. Eneseaustus

on väärikuse teadvus inimeses, mis ei luba inetuid tegusid teha, midagi

häbenemisväärset korda saata, olla kaasinimeste vastu taktitu, kaitsetute vastu

hoolimatu. Tõelisel eneseaustusel ei ole midagi pistmist ülbuse või enese

102

ülehindamisega. Ta on ka tolle võltsi tagasihoidlikkuse vaenlane, mis varjab tihti

rõhutatud alandlikkuse taga rafineeritult maskeeritud üleolekut.”

Sündsusreeglid tulenevad alati vastavast kultuurist. Nad on sajandite vältel

sündinud paratamatusest teistega kuidagi toime tulla – niisiis alati seal, kus on palju

inimesi koos. Meie kooselu iseloomustavad tänapäeval suuresti hoolimatus ja egoism.

Kes ei ela just eremiidina eraklas, on sunnitud iga päev teiste inimestega silmitsi

seisma, olgu siis koolis, diskol, tööl, puhkusel või jalakäijana tänaval. Järelikult on

vaja alati kuidagi käituda ja selleks oleks vajalik teada ka enesekehtestamise nõudeid.

Enesekehtestamise kaudu õpetatakse, kuidas väljendada oma tundeid, mõtteid,

soove ning seista teiste õigusi rikkumata oma õiguste eest. Mõnikord inimene käitub

agressiivselt, teinekord tõmbub tagasi ja on passiivne.

Alistuva käitumise puhul ei väljendata oma mõtteid, tundeid ja tahtmist, vaid

hoitakse neid tagasi. Kuulatakse ära teiste arvamused ja soovid, pidades neid enda

omadest tähtsamateks. Alistuvalt käitutakse näiteks siis, kui ületatakse punase tulega

sõiduteed ja saadakse siis politseinikult märkuse või trahvi. Sel puhul oleks ebasobiv

hakata käituma kuidagi teistmoodi – näiteks agressiivselt süüd enda kaelast kellegi

teise peale ajada.

Agressiivselt käituv inimene kehtestab oma mõtteid, tundeid ja soove teiste

õiguste arvelt ja teisi alandades. Kui oma tahtmist ei saada, siis rünnatakse,

ähvardatakse, ollakse üleolev ja kasutatakse jõudu.

Kehtestav stiil on nende kahe vahepealne: kui kujutada käitumist pideva teljena,

mille ühes otsas on alistuv ja teises otsas agressiivne käitumine, siis jääks kehtestav

käitumine nende kahe vahele.

Kehtestav sõnum koosneb kolmest osast:

ma arvan - minu olukorra kirjeldus

ma tunnen - minu tunded selles olukorras

ma tahan - minu soovid selles olukorras

Ennastkehtestav käitumine on üks osa inimese käitumisest.

Kehtestavalt käitudes öeldakse otse välja, mida tuntakse, mõeldakse ja soovitakse.

Seistakse oma õiguste eest, kuid samal ajal võetakse arvesse ka teiste õigusi ja

tundeid.

Mõnikord arvatakse, et vaid see, kes ainult enda peale mõtleb, räägib kogu aeg “

mina” ja “ mina”. Paraku ei pruugi see alati nii olla, sest teinekord tuleb kindlalt oma

103

arvamusi ja soove teistele inimestele selgeks teha ka nii, et lausutakse kindlalt “ mina

arvan, mina tunnen, mina tahan”. Just nii käitub ennast kehtestav inimene: öeldes

lihtsalt, mis juhtus või mida tehti, väljendades nii positiivseid kui ka negatiivseid

tundeid ja öeldes välja oma konkreetne soov.

Lisaks võib kasutada alljärgnevaid materjale:

Aasmaa, I. Käitumisest Tln., 1976

Berne, E. Suhtlemismängud Väike Vanker, 2001

Carngie, D. Kuidas võita sõpru ja mõjustada inimesi Tln., 1993

Corey, P. Kuidas sõpradega hakkama saada Egmont Estonia, 1999

Kallast, M. Oh ajad, oh kombed Koolibri, 1995

Krips, H. Suhtlemisoskustest õpetamisel ja juhtimisel

TÜ Kirjastus, 2003

Lainjõe, M. Teretamise tarkus Anna 2000, 3, lk 82-83

Levi, V. Enesemuutmise kunst Tln., 1987

Maisvee, A.-M. Oo aegu, oo lauakombeid Stiil 2000, okt., lk.96-97

McKay, M., Davis,M. Suhtlemisoskused Väike Vanker, 1999

Nierenberg, G., Calero, H. Kuidas lugeda kehakeelt Tln., 1997

Pease, A. Kehakeel, kuidas lugeda mõtteid žestide järgi Varrak, 1994

Pulver, A. Toimetulek iseendaga Tartu, 1991

Rels, N. Head kombed: suhtlemine ja etikett Perioodika, 1995

Schwinghammer, H. Korrektsete kommete A ja O Ersen, 2001

Shapiro, D. Konflikt ja suhtlemine Avatud Eesti Fond, 2000

104

6. MATKATARKUSED, SKAUDIOSKUSED

Selleks, et viibida matkadel, peab eelnevalt palju erinevaid oskusi ja teadmisi

omandama. Ühed neist on teemärgid, topograafilised märgid ja salakirjad. Kindlasti

peab oskama sõlmida sõlmi, teha lõket, püstitada telki ja palju muudki.

6.1. Teemärgid, topograafilised märgid, salakirjad

Inimesel läheb sageli tarvis oskust väljas looduses õigesti orienteeruda.

Orienteerumiseks nimetatakse oskust määrata igal pool looduses (maastikul) oma

asukohta ilmakaarte ja ümbritsevate esemete suhtes. Maastikul liikudes peame

oskama määrata suunda. Maastikul orienteerumise viise on õige mitmeid.

1. Päeval kui paistab päike, saab orienteeruda päikese järgi. Kui keskpäeval seista

seljaga päikese poole ja vaadata varju suunas, siis otse meie ees on põhi, seljataga

lõuna, paremal käel ida ja vasakul lääs.

2. Ilmakaari saame määrata ka kella abil. Selleks tuleb kell asetada horisontaalsele

pinnale ja pöörata nii, et tunniosuti oleks suunatud päikese poole. Nurk, mis jääb

tunniosuti suuna ja numbrilaua number 1 suuna vahele, jagatakse pooleks. Saadud

joon näitab lõunasuunda.

3. Öösel saame orienteeruda aga tähtede järgi. Põhjapoolkeral on kõige parem

orienteeruda Põhjanaela järgi. Põhjanael asub igal aastaajal, igal kellaajal põhjas.

Põhjanaela on kerge leida Suure Vankri tähtkuju järgi. Suure Vankri seitse heledat

tähte meenutavad koppa. Seejärel pikendage mõttes “kopa” kahte äärmist tähte

ühendavat sirget umbes viis korda nende tähtede omavahelise kaugusega võrreldes.

Sirge lõpus asubki Põhjanael.

4. Vihmase ja uduse ilmaga ei saa orienteeruda päikese, kella ega tähtede järgi.

Sellepärast on kõige mugavam kasutada kompassi. Euroopa meremehed hakkasid

esimest korda kompassi kasutama 13. sajandil. Hiinas oli kompass tuntud juba varem.

Enne kompassi leiutamist võisid laevad ainult rannikute läheduses liikuda.

Teemärkidest on üldtuntud looduslike vahendite kasutamine.( LISA) Kasutatakse

oksi, puudelehti, käbisid, tõrusid, seeni, kivisid jne. Enne, kui neid märke kasutada,

tuleks nende tähendused selgeks teha.

105

Topograafilisi märke ( Lisa 5 ) kasutatakse kaartidel ja ka seda tuleks õppida

enne maastikule minemist . Kui ei teata mida üks või teine märk endast tähendab,

võib orienteerumisel ära eksid.

Et teha elu huvitavamaks kasutatakse erinevaid variante salakirju. Neid on vaja

dešifreerida. Võiks ju kirjutada tavaline kiri, kuid huvitavaks tegemiseks võiks

kasutada salakirju. Kirja šifreerimiseks peab olema võti. Võtet, mida kasutatakse

šifreerimisel, nimetatakse šifriks ehk salakirja võtmeks. Šifri avastamine nõuab

osalejalt tähelepanelikkust, leidlikkust ja ka visadust.

Kuidas koostada salakirju? Tekstide šifreerimine nõuab täpset ja tähelepanelikku

tööd. Pärast salakirja algeksemplari valmimist tuleb kindlasti kontrollida selle õigsust

ja kõrvaldada avastatud vead. Alles seejärel võib asuda šifreeritud teksti

paljundamisele. Et ka paljundamisel ( käsitsi) võib tekkida veel vigu, siis pole

ülearune teistkordne kontrollimine.

Algul tuleks kasutada kõige elementaarsemaid tekstide šifreerimise võtteid, hiljem

võib minna järk-järgult keerulisemaks. Mõningatel juhtudel oleks vaja lisada teksti

juurde ka salakirja võti, et kergendada kirja dešifreerimist.

Erinevaid salakirju:

Moonutatud kiri

Ülesande tekst jaotatakse sõnavahedele tähelepanu pööramata uuteks 5-7

tähelisteks sõnadeks.

Sõnavahedeta kiri

Ülesande tekst kirjutatakse sõnavahedeta.

Lisasilbid

Šifreeritava ülesande teksti iga sõna jaotatakse silpideks või kahetähelisteks

gruppideks. Iga tähtede grupi või silbi järel kirjutatakse alati üks ja sama lisasilp,

näiteks “re”.

Tükeldatud kiri

Tekst kirjutatakse paberile. Seejärel lõigatakse paber tükkideks ja tükid pannakse

ümbrikusse. Kirja ei tohi tükeldada liiga väikesteks tükkideks. Teksti lugemiseks

tuleb panna tükid õigesti kokku.

106

Peegelkiri

Ülesande teksti dešifreerimiseks asetatakse teineteise peale kaks puhast

paberilehte ja alumise lehe alla kopeerpaber kopeeriva küljega ülespoole. Pealmisele

lehele kirjutatakse ülesande tekst. Sama teksti peegelkiri saadakse alumise lehe

tagaküljel

Teksti lugemiseks kasutatakse peeglit või loetakse kirja tekstipoolse küljega vastu

päikest või mõnda muud tugevat valgusallikat ja lugeda teksti läbi paberi.

Tulpkiri

Šifreeritav tekst kirjutatakse nii, et sellest moodustuksid 3-4 või 5-tähelised

tulbad. Sõnavahedest seejuures kinni ei peeta. Kõik tulbad peavad olema tähtedega

täielikult täidetud. Kui mõni tulpadest jääb poolikuks, siis täidetakse see lõpuni vabalt

valitud tähtedega. Tähed kirjutatakse tulpadesse täpselt üksteise alla. Võib kasutada

erinevaid variante: vasakult paremale, paremalt vasakule, ülevalt alla, alt üles,

horisontaalselt “ maona” alates paremalt alt, vertikaalselt “maona” alates vasakult alt.

nummerdatud eesti tähestik

Kasutatakse numbri vastavust tähele. Teksti šifreerimisel asendatakse tähed neile

vastavate numbritega ja need eraldatakse üksteisest komadega. Šifreeritud teksti

peale või alla võib märkida võtme.

Tavaline morse ( Lisa 5 )

Morse ja selle tähestiku leiutas ameerika leidur, elukutselt maalikunstnik, Samuel

Finley Breese Morse (1791-1872). 1834 leiutas ta elektromagnetilise telegraafi-

aparaadi (morseaparaadi), 1840 täiustas ta seda ja hakkas rakendama pikkadest ja

lühikestest signaalidest koosnevat telegraafikoodi (morsetähestik). 1844 rajas ta

Washington-Baltimore'i telegraafiliini.

Morse on rahvusvaheline kood teadete edastamiseks telegraafi teel. Morset

kasutatakse teadete edastamisel. Morse kood koosneb pikkadest ja lühikestest

signaalidest, mida saab edastada mitmel viisil:

Kirjutamisel, kui kiri on kirjutatud morse sümbolites.

Valguse vilkumisel, kui saatja kasutab lampi info edastamisel.

Helilisel teel, kui signaalid on heliliselt eristatavad.

Lippude abil - seda kasutatakse paralleelselt semaforiga merelaevastikus

107

6.2. Sõlmed ( Lisa 5 )

Igapäevases elus teeme sõlmedega tegemist üsna sageli - kinnitame saapapaela,

sõlmime patsipaelu või pesunööri.

Sõlmed on ürginimese üks tähtsamaid leiutisi. Kivikirve tegeminegi polnud

võimalik ilma sõlmede tundmiseta. Sõlmede abil kinnitati teravad kivid naha- või

kooreribadega puust varre külge. Hiljem hakati kasutama taimekiududest punutud

nööri või puuniint.

Sõlmi vajati nooleotste kinnitamiseks, õngekonksude ja võrkude juures.

Sõlmi on kasutatud isegi kirjana. Sõlmed on vajalikud kinnitamiseks ja sidumiseks.

Sõlmede valmistamiseks läheb vaja kas nööri, köit (kuni 8 mm läbimöödus), trossi või

traati. Esmatähtis on, et sõlmed peavad olema otstarbekad, kindlad, kiiresti seotavad

ja kergesti lahtiharutatavad. Sõlm koosneb aasadest ja silmustest.

Sõlmede õppimiseks tuleks võtta vähemalt 1,5 - 2 meetri pikkused nöörijupid.

Kalmehe sõlm on kahe samajämeda köieotsa kokkusidumiseks. Tehakse esiteks

ühe keeru kahe köieotsaga, pannes vasema käe üle parema; siis teise keeru, pannes

parema käe üle vasema - või alustatakse paremaga ja lõpetatakse vasemaga - siis

tõmmatakse sõlme otstest kokku. Aastasadu on tarvitatud purjelaevadel purjenööride

kinni sidumiseks. Hea sõlm pakinööris tarvitamiseks. Ka kasutatakse sõlme

esmaabiks kolmnurkse rätikuga sidumisel, kuna sõlm jääb lamedaks. See sõlm ei ole

küllalt kindel päästenööri pikenduseks.

Pääste - lenksõlm või surmasõlm on silmus, mis ei jookse kunagi kokku.

Tarvitatakse inimeste allalaskmisel, kinnitades silmus rinnakorvi ümber nii, et sõlm

seljataha jääks. Kui tahetakse piisavalt tugevat silmust, võib kasutada surmasõlme.

Pääste-lenksõlm ei tõmbu nööri pingutamisel kokku. Loomade kaela ümber

sidumiseks nende kinnitamisel

See on kindel sõlm, mis ei libise ega hargne lahti. Alguseks tehakse köie sisse

lengi, jättes köie haru meie poole. Seejärel pistetakse köie jooksva haru tagant poolt

läbi lengi ja ümber köie seisva haru ning uuesti allpool suunas läbi lengi. Ilma sõlme

lahti laskmata tõmmatakse sõlme kokku. On üks parimaid sõlmi kui õigesti kokku

tõmmatud. Hea sõlm päästenööri otsa tegemiseks. Seda sõlme peaks igaüks oskama

siduda käes, ümber enese piha ja muu eseme.

Seasõrge kasutatakse nööri kinnitamiseks vaia külge, eriti telgi ja varjendite

püstitamisel, kotisuude, kubude ja kimpude kokkusidumisel, laagri ehitustöödel jne.

Seasõrg koosneb kahest ühetaolisest lengist või poolsõrast. Üks parimaid võimalusi

108

köie vaia külge sidumiseks on seasõrg. Sõlme viga on see, et kui ta kord juba kinni on

tõmmatud, on teda suhteliselt raske lahti saada. Seasõrg on kaks poolsõrga kui seda

käes tehakse ja siis üle posti pannakse. Seasõrga saame siduda köie otsaga või köie

keskmise osaga.

Seasõrga tarvitatakse paatide vaia külge kinnitamiseks, kotisuude, kubude ja kimpude

kokkutõmbamisel, laagritöödel (sillad, välivoodid) jne.

Liugleval aasal on see hea omadus, et ta nöörist eemalt tõmmates kokku jookseb.

Seega kasutatav puuoksa, vaia või posti puhul, millele ise juurde ei ulatu. Selleks kas

heidetakse nööri jooksev haru üle puuoksa, või valmisköidetud silmuse osa üle vaia

otsa. Liugleval aasal on see hea omadus, et tema ka eemalt tõmmates kokku jookseb,

näit. puu otsa ronimisel, vees või muu juurdepääsematul kohal oleva posti otsa

viskamiseks.

Liuglev aas koosneb kahest lengist (poolsõrast). Tehakse kui seasõrga kuid

korratakse köie seisva haru ümber.

Kärpimise silmust kasutatakse nööri või köie lühendamiseks ilma katkilõikamata..

Kärbitava nöörikimbu otsad kinnitatakse lengiga. Tehakse ülearusest köiest kaks aasa,

pannes need paralleelsesse asendisse. Seejärel tehakse ühe ja siis teise aasa otsa ümber

poolsõrg ja kärpimise silmus on valmis. Tugevamaks võib sõlme teha kahte moodi:

pista köie jooksvad harud läbi neile ligidalolevatest aasadest;

pista pulk läbi seisva köieharu moodustunud aasast.

Veel tarvitatakse mähist aasa kokkusidumiseks köieharuga.

Köisredeli sõlme - vaiasõlme ehk kinnijooksev sõlm on üks lihtsamaid sõlmi.

Sõlme kasutamisel võib põhiotsale rakendada jõudu kuni trossi katkemiseni, sõlm

lahti ei lähe, sest mida tugevamalt otsast tõmmata, seda tugevamini sõlm kokku

tõmmatakse. Sõlme kasutamisel tuleks aga olla küllaltki ettevaatlik, sest sõlm hoiab

ainult siis kinni, kui põhiotsale on rakendatud alaline pinge. Kui aga sõlmele

rakendada muutuvat pinget, siis sõlm võib lahti tulla.

Jooksusõlme ehk palgisõlme tarvitatakse kas palkide tõstmiseks või vedamiseks.

Alustatakse nagu poolsõrga köiega palgi ümber, kuid jäetakse jooksev köieharu

natuke pikemaks. Pärast lengi tegemist ümber köie seisva haru, pannakse veel köie

keskuse ümber vähemalt kolm keerdu. Siis tõmmatakse sõlm kokku. Köie keskusega

tehakse ümber palgi veel poolsõrg nii, et see pinge all oleks ja omakorda palgisõlme

keerde pingutaks.

109

7.TURVALISUS

7.1. Liiklus

Liiklusohutuse tagamine tähendab teekasutaja, sõiduki ja liikluskeskkonna pidevat

ning sihipärast arendamist.

Kooliikka jõudnud laps hakkab tänaval liikuma iseseisvalt. Oluliselt suureneb

tema suhtlusringkond, ühes sellega erinevate mõtteviiside mõju. Määravaks saab see,

missugune on olnud lapse kodune kasvatus, mida ta on omandanud ja kas ta suudab

positiivsetele käitumisharjumustele truuks jääda.

Ehkki liiklusõnnetuste arv on viimastel aastatel vähenenud, ei ole laste

liiklusõnnetuste arv kokkuvõttes seda mitte.

Laste liiklemisoskus on väga erinev. Nad suudavad korvata oma puudusi

ettevaatlikkusega.

Kõige vajalikum refleksharjumus jalakäijale on oskus ohtu ette näha ning seda

keerulises tänavapildis ära hoida. Seepärast on peamine ülesanne paralleelselt

liiklusreeglite õpetamisega õpetada lapsi ka jälgima tänavapilti, kasvatada ja harjutada

vaatlusoskust, sisendades vajadust jälgida, märgata liiklusvahendeid, hinnata nende

kiirust, vahemaad, sõiduki uut liikumissuunda, oskust ette näha märkamatuks jäänud

sõiduki väljailmumist teiste sõidukite tagant.

Jalgrattaga sõit võib olla väga ohtlik. Kuni teatava kiiruse saavutamiseni on

jalgratas ebakindel ning võib kergesti vibama hakata. Jalgrattad on väga tundlikud

külgtuule suhtes. Enamasti aga sõidetakse tiheda liiklusega teedel, kus sõidukid

tekitavad arvestatava tõmbetuule. Tihti on ka jalgrataste pidurid liiga kehvad ning

selle tõttu võib ratas järsu pidurdamise korral kergesti libiseda.

Jalgratas on väga nõudlik liiklusvahend. Kõik peaksid teadma, et korras jalgratas

ning varustus tagavad turvalisuse. Jalgrattasõitu tuleb õpetada praktiliselt ning teha

seda lapsele tuttavas ümbruses, nii et laps kõik õpitu kergesti taas ära tunneks.

Liikluse tundmaõppimiseks peaks kasutatama ka liikluseeskirju ja selle

lisaväljaandeid:

“ Jalgrattaga liikluses”

“Jalgrattaraamat”

H. Taidre “ Mina ja tänav”

110

7.2. Meelemürgid

SUITSETAMINE

Tihtipeale hakkavad noored suitsetama seetõttu, et soovivad teada saada, kuidas

see tundub. Nad võivad jätkata eksperimenteerimist aastaid, enne kui sellest sõltuvaks

muutuvad, kuid tavaliselt tekib sõltuvus üsna ruttu ja sellest on väga raske lahti saada.

Suitsetamine on üks kõige rohkem tervist kahjustavaid tegevusi. See on ebanormaalne

ja ebaloomulik harjumus ning peaaegu kõik regulaarsed suitsetajad muutuvad

sigarettides sisalduvast nikotiinist sõltuvaks. Peamised suitsetamise tagajärjel surma

toovad haigused on kopsuvähk ja südamehaigused. Lisaks nendele põhjustab

suitsetamine piinarikkaid seedehaavandeid, puhitusi ja hingamisprobleeme.

Enamik noori suitsetab seetõttu, et täiskasvanulikum välja näha või mitte erineda

oma just sel põhjusel suitsetavatest sõpradest. Kuid peaks teadma, et siiski näitab

inimese küpsust see, kui pead survele vastu ega hakka kellegi ega millegi pärast

suitsetama. Parem oleks kui lõpetaksid suitsetamise ära, kuid veelgi parem – ära

kunagi alusta! Suitsetamisele suudetakse palju tõhusamalt vastu hakata, kui eeskujuks

olevad inimesed ei suitseta. Kunagi peeti suitsetamist isegi normaalseks, kuid

tänapäeval on avalikes kohtades suitsetamise kohta käivad eeskirjad ja määrused

muutunud rangemaks.

Peaks meeles pidama, et suitsetaja, kes tõmbab vähem kui 15 sigaretti päevas,

kaotab seeläbi oma elust viis ja pool aastat! Iga suitsetatud sigaret maksab neli minutit

elu! Tuleb mõelda ka tulevikule: iga kümnenda suitsetava ema rasedus katkeb või

vastsündinu sureb varsti pärast sünnitust. Ka suitsetavate emade lapsed on tavaliselt

lühemad ja kergemad ning tihti enneaegsed, lastel võib esineda ka astmat.

ALKOHOL

Ka alkoholi tarvitamise kohta võidakse arvata, et see muudab “ küpsemaks”.

Kuigi väikese koguse alkoholi tarbimine on meeldiv ja seltskondlik tegevus, on siiski

oluline meeles pidada, et alkohol võib olla nii ravim kui ka mürk. Et alkohol on

hõlpsasti kättesaadav, võib selle regulaarne tarvitamine koos sõpradega muutuda

kergesti harjumuseks. Sellest omakorda võib aja jooksul kujuneda suurim harjumus.

Pikapeale laastab alkohol kogu organismi, hävitades täielikult maksa. Seetõttu

kannatavad alkohoolikud maksa alatalitluse all, mis toob kaasa väga kannatusterohke

surma. Alkoholismi hilisemas staadiumis hakkab inimese aju kärbuma ja langeb

intellektuaalne võimekus. Alkoholi tarvitamine on muutunud noorte hulgas üha

111

laialdasemaks, sest alkoholi on kerge kätte saada ning see on üsna odav võimalus end

lõbusalt tunda. Siiski ei oska paljud noored piiri pidada. Tegelikult kestab alkoholist

saadav joovastus üsna lühikest aega ja sellele järgneb tavaliselt väga ebameeldiv

pohmelus koos masenduse ja lõhkuva peavaluga. Meeles tuleks pidada, et mitte keegi

ei saa sundida teist inimest alkoholi jooma nagu ei saa keegi sundida joomist

lõpetama. Samuti tuleks meeles pidada, et alkoholi mõju all võib inimene lubada

endale asju, mida pärast kibedasti kahetseb.

UIMASTID

Narkootikumide tarvitamine muutus laialdaseks seoses 1980. aastate alguse

tantsukultuuriga, mil noorte ellu tungis ecstasy, asendades reivide ja klubiürituste

kaasnähtust alkoholi. Levisid peonarkootikumid amfetamiin, LSD ja ecstasy ning üha

üldisemaks muutus mitme erineva narkootikumi ohtlik koostarbimine. On olemas ka

juhtumeid, kus noor inimene on pärast esimest ecstasy-tabletti surnud.

Kanep pole kunagi olnud peonarkootikum. Sellest ei jää kergelt sõltuvusse ning

ainult seda tarbides kahjustub tervis vähem kui sigarettidest. Esimene kanepi

tarvitamisest põhjustatud surmajuhtum on siiski registreeritud! Alkoholi ja

suitsetamise tõttu sureb igal aastal aga tuhandeid inimesi. Paljud inimesed suitsetavad

kanepit koos tubakaga, mis võib viia nikotiinisõltuvuseni ning kanepisuits sisaldab

rohkem tõrva kui tubaka oma. On täheldatud, et kanepi kasutamisega liialdamine

põhjustab lühiajalist mälukaotust ja seega ei tohi kanepi mõju all olev inimene mingil

juhul autot juhtida.

Vastupidiselt paljude inimeste arvamusele ei tarvitata enne tugevamaid

narkootikume, nagu heroiin või kokaiin, mitte kanepit, vaid tavaliselt alkoholi ja

sigarette. Inimesed, kes on üle läinud tugevamatele narkootikumidele, oleksid seda

teinud ilmselt niikuinii, ükskõik, kas nad pruukisid kanepit või mitte. Kanep on siiski

keelatud. Selle jäägid jäävad mõneks ajaks organismi ning korduval kasutamisel on

seetõttu tugevam toime.

Kõik narkootikumid peale kanepi on väga ohtlikud. Mitte keegi ei tea ecstasy-

tablette neelates täpselt, mida need sisaldavad – tihtipeale on neile lisatud ohtlikke

kemikaale. Organismi reaktsioon narkootikumidele on seega täiesti ettearvamatu.

Inimene, kes võtab rohkem kui ühe doosi või tableti või kombineerib erinevaid

narkootikume, seab end suurde ohtu, mitmekordistades negatiivse reaktsiooni

esinemisvõimalust.

112

Vähesed narkootikumide tarvitajad teavad midagi ettevaatusabinõudest või

esmaabi andmisest, kui midagi viltu läheb. Peaks teadma, et kui ecstasyt võtnud

inimene tantsib, on oluline, et ta jooks umbes 250 ml vett iga poole tunni tagant, mitte

kaks liitrit korraga, sest see võib olla eluohtlik. Pähe ei tohiks panna peakatet, iga

natukese aja järel peaks puhkama( end jahutama).

Narkootikumide tarvitamine ja omamine on ebaseaduslik; vahelejäämise

korral võib sattuda vanglasse.

Narkootikumide tarvitamine on väga ohtlik, sest nad võivad tappa.

Narkootikumidest võib jääda sõltuvusse

Narkootikumide tarvitamine on pimeduses kobamine, sest kunagi ei teata,

mida doos sisaldab

Narkootikumid ajavad mõistuse ja organismi segi

Üks negatiivne reaktsioon võib viia jäävate kahjustusteni

Iga kord peab kainenema. Mida kõrgemale “ pilvedesse” minnakse, seda

raskem on allatulek

Kui ollakse vaimselt tasakaalutu, muudavad narkootikumid olukorra veel

hullemaks

Kõik narkootikumid on ebaseaduslikud ja nende tarvitamise või omamise eest on

kehtestatud ranged karistused. Kui omatakse kas või üht ecstasy-tabletti või väikest

kogust kanepit, võib selle leidmine viia kohtuasja algatamiseni ja kohtus

süüdimõistmise korral vanglakaristuseni.

Juhul, kui kaaslasel hakkab pärast narkootikumide tarvitamist halb, tuleb olla tema

juures. Kui ta on paanikas, tuleb ta viia rahulikku kohta, kuni maha rahuneb. Jälgida,

et ta hingaks sügavalt ja rahulikult ja kui vaja tuleks olla oma hingamisega eeskujuks.

Kui kaaslasel on halb ja ta on pikali, tõstetakse ta istukile või püsti, pea allapoole. Kui

ta on aga teadvuseta, tuleks riided lõdvemale lasta ja asetada ta pikali. Kindlasti tuleks

helistada hädaabinumbrile või teatada juhtunust turvameestele ( asutuses). Kui on

teada, mida kannatanu tarbis, tuleks sellest kohe ka parameedikule teatada, nii võib

päästa ka elu.

Kui narkootikume tarvitanud sõbrad püüavad selgeks teha, et ollakse imelik, kui

nendega ei ühineta, siis tuleks meeles pidada, et paljud inimesed mõtlevad siiski

teisiti. Narkootikumide tarvitamine ei ole mõistlik, vaid ohtlik ja ebaseaduslik

tegevus. Peab meeles pidama, et alati on võimalus öelda “ei”. Kindlasti peaks vältima

113

kohti, kus narkootikumid on kättesaadaval. Soovitav on sõbrustada nende inimestega,

kes narkootikume ei tarvita. Keskenduda tuleks millelegi positiivsele, mis annaks hea

enesetunde ja kindlasti peaks hoolitsema oma keha eest ja tegema trenni, sest see

annab enesekindlust ja võimaldab end loomulikul viisil hästi tunda.

7.3.Meditsiin ja esmaabi

ELUPÄÄSTEV ABI ( Lisa 6 )

Iga päev juhtub õnnetusi, igal ajal võivad inimesi ootamatult tabada tervisehäired.

Loomulikult on kõigi kohus kutsuda kohale kohe arst. Kuid arsti tulekuni on vaja

kannatanut abistada.

Esmaabi on üks osa abiandmisest, mis kokku hõlmab päästmise, esmaabi, esmase

meditsiinilise abi, transportimise ja ravi. Esmaabi on abinõude kompleks, mis on

suunatud kannatanu aitamisele kuni professionaalse ravi saabumiseni. Ta ei ole ravi,

vaid antakse traumade ja äkkhaigestumise puhul

Esmaabi eesmärk on päästa kannatanu elu õnnetuskohal, vältida tema seisundi

halvenemist, hoolitseda asjatundliku lisaabi eest ja toimetada kannatanu ravile. Iga

inimene oskab kannatanut mingil moel abistada. Esmaabi ülesandeks on päästa

inimese elu, hoida ära olukorra halvenemine, hoolitseda lisaabi saamise ja kannatanu

raviasutusse saatmise eest.

Mõned põhireeglid:

Kui inimene on teadvuseta, tuleb ta asetada külili. Mingil juhul ei tohi teda

keerata selili ega talle jooki suhu valada.

Kui hingamine on lakanud, peab abistaja tegema kohe kunstlikku hingamist

Tugev verejooks tuleb sulgeda haavast südame pool. Kõige parem on suruda

vigastatud veresoon sõrmedega tugevasti vastu luud.

Luumurrud ja liigesevigastused tuntakse ära liigese ebaloomuliku asendi,

paistetuse, tugevate valude järgi. Vigastatud jäse tuleb liikumatusse asendisse

seada. Haavu ei tohi pesta ega sõrmedega puutuda.

Vaid siis, kui nahka on söövitanud hape või leelis, peab haavu rohke veega

loputama. Põletushaavadele ei tohi panna salvi ega pulbrit, nad tuleb kinni

katta puhta sidemega.

114

Enne, kui abi saabub, peaks kannatanu kõigepealt ohuolukorrast ( kui võimalik)

välja tooma. Seejärel vaatama ta üle: kas inimene on teadvusel? Kas hingab, kas süda

töötab? On tal lahtisi haavu? Kas luud ja liigesed on terved? Kas pole mingeid muid

vigastusi? Ja alles pärast seda saame kannatanule abi anda.

Kui inimene on järsku kaotanud teadvuse ja näib elutu, siis tuleks püüda ta

teadvusele tuua ettevaatlikult teda raputades ja temaga rääkides. Ilmselt on tegemist

südameseiskumisega, kus iga minut on tähtis. Kui ta aga ikka ei tule teadvusele,

tuleks kutsuda abi ja helistada 112. Sinna helistamisel peab teatama, mis on juhtunud

ja kus kannatanu asub (aadress, tänav, korrusmaja, eramaja, välisuksekood).

Kõikidele esitatavatele küsimustele tuleb vastata võrdlemisi täpselt ja toru ei tohi enne

ära panna, kui selleks on antud hädaabikeskusest luba.

On juhtumeid, kus on lubatud enne õnnetusest teatamist elustada umbes 1 minut.

Nendeks on järgmised juhud

kui on tegemist uppunuga, lämbunuga, elektrilöögi saanud inimesega

kui tegemist on eelkooliealise lapsega.

Teistel juhtudel enne elustamise andmist tuleb teatada kohe 112.

Kindlaks tuleks teha ka see, kas kannatanu hingab. Selleks on vaja tõsta ühe käe

kahe sõrmega kannatanu lõuga ülespoole. Teine käsi on asetatud kannatanu laubale,

millele surudes pea asend muutub (kuklasse surutud pea) ja selle abil avatakse

hingamisteed. Nüüd peaks vaatama, kas rindkere liigub. Kui seda ei ole märgata, siis

peaks kontrollima põse või käeseljaga õhu liikumist või kuulatakse hingamiskahinat

suust või ninasõõrmetest. Selleks ei tohi kulutada rohkem kui 10 sekundit.

Kui kannatanu hingab, tuleb ta keerata küliliasendisse ( Lisa) hingamistegevuse

tagamiseks ja ka edasi peab jälgima hingamist.

Kui aga kannatanu ei hinga, on vaja alustada kunstlikku hingamisega. Selleks

tuleb kiiresti puhastada kannatanu suuõõs (vajaduse korral keerata kannatanu

küliliasendisse ja pärast puhastamist uuesti selili). Seejärel tuleb sulgeda pöidla ja

nimetissõrmega kannatanu ninasõõrmed, suruda huuled kannatanu suule ( läbi riide

või spetsiaalse vahendi) ja puhuda kaks korda rahulikult kopsudesse, jälgides samal

ajal rindkere liikumist. Kui puhumine ei aita, puhastada uuesti kannatanu suu,

korrigeerida uuesti pea asendit ja puhuda uuesti kaks korda. Pärast kaht õnnestunud

sissepuhumist tuleks kontrollida, kas kannatanul on märke vereringe taastumise kohta

( hingamine, kannatanu liigutab, köhimine, neelatamine on märgid, et vereringe talitus

115

on olemas. Selle kindlaks tegemiseks ei tohi kulutada rohkem kui 10 sekundit. Kui

kannatanu vereringe toimib, tuleb jätkata suust-suhu kunstlikku hingamist oma

hingamise taktis.

Kui aga kannatanul ei ole märke vereringe toimimisekohta või kui sa ei ole selles

kindel, tuleks alustada südamemassaažiga. Selleks tuleb laskud põlvili kannatanu

kõrvale ja paljastada ta rindkere. Kannatanu peab lamama kõval liikumatul alusel.

Seejärel otsitakse õige surumiskoht: tuleb mõõta kaks sõrmelaiust rinnakutipust

ülespoole. Seejärel asetatakse ühe labakäe tüvi rinnakorvile ja teine käsi esimese

käeselja peale. Kummarduda kannatanu kohale, õlad kohakuti rinnakuga, küünarnukid

lukustatud. Suruda 15 korda küünarliigestest sirgete käsivartega rindkerele

surumissagedusega 100 korda minutis. Keskmist kasvu täiskasvanu puhul on

survejõud õige kui rindkere vajub umbes 4 – 5 cm. Kindlasti peab häälega surumise

kordasid kaasa lugema! Kui tsükkel tehtud, peab jätkama jälle suust-suhu

hingamisega: elustamisrütm on alati kaks puhumist 15 surumise kohta olenemata

abistajate arvust! Elustamist ei tohiks lõpetada enne, kuni kannatanu hakkab ilmutama

toibumismärke või professionaalne abi on elustamise üle võtnud.

VEREJOOKSUD

Täiskasvanud inimese organismis on umbes viis liitrit verd, ning juba 2 – 2,5

liitrine verekaotus võib mõjuda surmavalt. Suure verekaotuse puhul ei jätku verd, et

transportida hapnikku kõikidesse kehaosadesse, ning peaaju ei saa piisavalt hapnikku,

siis pidurdub aju töö ja seega häirub kogu organismi tegevus.

Verejooksud jagatakse

kapillaarseks

venoosseks ( veri tumepunane)

arteriaalseks ( veri helepunane, hapnikurikas)

Neist kõige ohutum on kapillaarne verejooks, mis tekib isegi väikese vigastuse

puhul. Haava tuleks puhastada kas puhta veega pestes või kasutada selleks ettenähtud

vahendeid. Pärast haava puhastamist tuleks haav kinni siduda, et sinna ei satuks

võõrkehi.

Venoosne verejooks tekib kui vigastatakse keha pinna lähedal olevat veeni.

Hüübimise teel see haav tavaliselt iseeneseslikult ei sulgu, kuna vererõhk on liialt

suur. Vigastatud koht tuleb võimaluste kohaselt tõsta võimalikult kõrgele. Väiksema

116

haava korral tuleks haavale asetada rõhkside ( Lisa 6 ), kuid suurema puhul tuleb

toimida nagu arteriaalse verejooksu korral.

Arteriaalne verejooks esineb üldiselt harva. See on väga eluohtlik ja seepärast

tuleb anda vigastatule kiiresti esmaabi. Arter tuleb sõrmedega kinni pressida ning

vigastatud koht tuleb võimalikuse kohaselt üles tõsta, haavast südame poolt kulgev

arter tuleb sulgeda ( näiteks pöörissuluriga , Lisa 6 ). Haige tuleb viivitamatult

haiglasse toimetada. Kui kannatanut pole võimalik kahe tunni jooksul haiglasse

toimetada, tuleb pöörissulgur lõdvemaks lasta, kuni vereringe taastub ja seejärel

uuesti vereringe antud piirkonnas sulgeda.

Haava liigid võivad olla

marrastus – nahahaav, kapillaarne verejooks, puhastada vee ja seebiga, peale

puhas lapp, parem jätta lahti.

lõikehaav – siledate äärtega, võib olla sügav, kerge kokku vajutada. Suured

õmmeldakse, väikesed lükatakse kokku ja kasutatakse plaastrit 2-3 päeva. Kui

aga haava koht hakkab valutama, tekib punetus, tuleb pöörduda arsti poole.

raiehaav – sakiliste äärtega, kahjustused raskemad, panna puhas side ja viia

arstile Ei mingit puhastamist!

torkehaav – terava esemega tekitatud, ka laskehaav Sisseminekukoht veritseb

vähe; laskehaaval teine pool rebenenud, suur veritsus. Vajab kohe arstiabi

rebimishaav

Esineb ka väikeseid koduseid haavu, mille esmaabi andmiseks tuleb kõigepealt

haav puhastada, asetada sellele plaaster, nelinurklapp või kattev side, mida peab

hoidma mõni päev puutumata. Kui aga tekib valu, põletikunähud, tuleb pöörduda arsti

poole. Väikese kriimustuse või haava korral tuleks pesta mustuse eemaldamiseks

haiget kohta hoolikalt jooksva vee all või puhastada seda vesinikuga. Järgnevalt tuleks

kuivatada haige koht veritsuse peatamiseks puhta sideme või marliga ( mitte kasutada

vatti!). Puhastatud haav katta plaastriga, mille marlipadjake on haavast suurem. Kui

haav on suur ja jookseb verd, tuleks suruda sellele nn rõhkside ( terve sidemerull)

ning hoida seda vähemalt 10 minutit.

Ninaverejooks tekib nina limaskesta pindmiste veresoonte lõhkemisel. Seda

võivad põhjustada tugev nuuskamine ja aevastamine, aga ka löök vastu nina või

võõrkeha ninas. Kõige sagedamini on verejooksu põhjuseks nina limaskesta

117

veresoonte kahjustus, mis on tingitud viirustest. Verejooksu süvendab aspiriini

tarvitamine.

Ninaverejooks on harva ohtlik, sest enamasti ei tule verd kuigi palju. Mida siis

tuleks teha, kuidas aidata? Selleks peab kannatanu panema poolistuvasse asendisse

pea kergelt ette kallutatud. Nuusata verehüüve välja, seejärel suruda ninajuurel

veresoon kinni ja hoida seni, kuni veritsemine lakkab ja asetada külm kompress

ninajuurele ( ja kuklale).

PÕLETUSED

Põletust võivad põhjustada kõrge temperatuur, leek, elekter või kemikaalid.

Põletusi on erineva sügavusega. Pindmise põletuse korral on põlenud piirkonnas

punetav laik või vill, sügavama põletuse puhul on kahjustatud ka sügavamad koed.

Eristatakse kolme astet:

I aste – pindmine, punetus, kirvendus ( päikesega), paraneb tavaliselt kiiresti.

II aste – koevedeliku eritumine, villid turse, valu

III aste – kudedeni ulatuv sügav põletus, kuiv, tundetu, verejooksu pole, närvid

kahjustatud, valu on ümber põletuse, ALATI PÖÖRDUDA ARSTILE!

Esmaabi I ja II astme puhul

kõrvaldada põhjus

põletuskoha jahutamine ( kõige parem võimalus, vähemalt 15 minutit)

puhas side, põletusvastane salv

Keev vesi põhjustab alati II astme põletuse. Kuivad, kuumad asjad I astme

põletuse. Villi ei tohi ise katki teha! Käe põletamisel näppude vahele asetada

marlilapid ja alles siis siduda. Kui II astme põletus on suurem kui peopesa, tuleb

pöörduda arsti poole.

Kui põletus on riietega kaetud piirkonnas, tuleb kõigepealt eemaldada riided.

Seejärel tuleks jahutada põletuskohta külma jooksva vee all või külmade lappidega

10- 20 minutit. Pärast jahutamist tuleb katta põlenud koht steriilse sideme või puhta

linaga. Salve, pulbrit ja vedelikke kasutatakse ainult arsti soovitusel. Kahjustamata

kehaosad tuleb katta soojalt. Valu leevendamiseks võib anda eakohases annuses

paratsetamooli, kuid juua tuleks anda palju, parim on mineraalvesi.

118

KUUMAKAHJUSTUSED

Nendeks on päikesepiste, kuumapööritus, kuumakrambid, kuumakurnatus,

kuumarabandus. Meie kliimas esineb kõige rohkem päikesepistet, kahte viimast

esineb rohkem lõunapoolsetes maades.

Päikesepiste võib saada otsesest soojuskiirgusest või päikesest katmata pea puhul.

Päikesepiste tunnusteks on

peavalu

peapööritus

iiveldus

Esmaabiks on vaja viia kannatanu jahedasse kohta, asetada lamavasse asendisse,

pea tõsta kõrgemale, et surve veresoontele väheneks. Asetada pähe jahe mähis(

veresoontele surve väheneb).

Kuumapööritus tekib siis, kui on näiteks harjumatu soojus ( esimesed väga

kuumad ilmad, saun). Selle toimel naha ja alajäsemete veresooned laienevad, aju

verevarustus aga seetõttu halveneb. Organism nagu “ ehmataks “ ära. Tekib

lühiajaline teadvusekaotus ( nn minestus).

Esmaabiks tuleb kannatanu asetada lamama jahedasse, tõsta alajäsemed üles.

Anda juua.

Kuumakahjustuste vältimiseks peaks vältima kuuma ilmaga rasket ja pikaajalist

füüsilist tööd. Töö tegemisel teha tihedamini pause ja juua tihti vett, kuid vähe

korraga. Enne kodunt väljaminekut ( 20 minutit) juua vähemalt 200 grammi vett ja

edasi juua iga 20 minuti järel puhast külma vett. Kui aga on tekkinud janu, siis juua

rohkem. Kindlasti ei tohiks käia üksi saunas. Riietus peaks olema avar, peakate peas,

hele rõivas. Ärge võtke ennast paljaks. Kuumas higistades ei tohiks pühkida ära higi.

KÜLMAKAHJUSTUSED

Tekivad kaua-aegsel külmas viibimisel. Võib jagada kahte suurde gruppi:

pindmine külmumine – nahk punetav või valge, kipitav või tundetu

Esmaabiks tuleb kõik metallesemed eemaldada, alustada kahjustunud kehaosa

soojendamist, liigutamist ( väljas võtta külmunud osad käte vahele. Soojendada võib

ka kaenla all või kubemes). Soojendada võib ka võimaluse korral sooja- 37° veega C

järgi.

Absoluutselt keelatud on kuuma vette panek, lumega või kindaga hõõrumine

ning sooja ahju või radiaatori vastu panek.

119

sügav külmumine – on siis, kui abi ei saada õigel ajal (inimene jääb magama

lumele, merehädalised). Tunnusteks on see, et jäsemed on kõvad, tundetud,

valkjad, hiljem määrdunud kollased ( hallikas-kollane). Ülessoojendamisel

tekivad villid. Veresooned ahenevad, ei saa hapnikku, koed surevad.

Esmaabiks tuleb viia toasooja, panna selga kuivad riided, võtta ära metallesemed.

Jäsemete ülessoojendamine toimub soojas vees ( 40- 42 ° C vees kuni 30 minutit).

Kannatanule tuleb anda hoiatus, et kui jäsemed hakkavad üles sulama, siis on kohutav

valu. Sulatamiseks võib kasutada ka aeglast meetodit s.o. 30 –42 ° C 60 – 90 minuti

jooksul. Valu hakkab siis, kui nahk hakkab roosatama. Külmumise puhul alkoholi ei

tohi anda, sest jahtumine siis kiireneb. Ka suitsu ei tohi teha, verevarustus aeglustub.

Külmakahjustuste vältimiseks tuleb hoiduda külmas higistamisest ( mitte väga

paksult toppida riidesse). Tuleb teada, et pidev liikumine hoiab vereringe normis.

Kindlasti külmaga välja minnes peaks selga panema puhta pesu. Enne külma kätte

minekut mitte pesta nägu. Soovitav oleks ka külmas mitte suitsetada ja mitte tarvitada

alkoholi. Pikaajalisel külmas viibimise hakkavad neerud kiiremini tööle, seepärast

veekadu kudedest suureneb ning organism vajab rohkem jooki, milleks mitte mingil

juhul ei tohi olla kohv!

Looma- putukahammustused

Metsas liikudes võime saada hammustada loomade või putukate poolt, samuti

aias, aasal, rannas või mujal viibides võime saada hammustatud putukate poolt.

Vaatame mõningaid hammustuste liike ja kuidas anda esmaabi nende puhul.

RÄSTIKUHAMMUSTUS

Tunnusteks on kaks teineteisest umbes 5 mm kaugusel olevat väikest täppi –

torkejälge. Hammustuse koht on valulik ja turses, kusjuures turse võib levida ka

mujale. Tuntakse valu. Nähud ilmnevad umbes 0,5 – 2 tunni möödumisel. Pulss

kiireneb, võivad tekkida hingamisraskused. Tihti oksendamine, iiveldusnähud. Esineb

nõrkus ja võib esineda teadvuse kadu.

Esmaabiks tuleb kannatanu panna lamavasse asendisse, tagada talle rahu ja

liigutada vähe. Jäset üles tõsta ei tohi. Hammustuse kohast üles ja allapoole asetada

jäsemele mõõduka survega side ( vajutab kinni lümfiteed). Kannatanule tuleb anda

palju juua, et neerude kaudu mürki välja viia. Kutsuda arstiabi.

MESILASE- HERILASE PISTE

Ei ole hull, kui inimene ei ole allergiline ja kui on ainult üks piste. Tunnusteks on

nõelamise kohas turse, valu, punetus. Võib tekkida peavalu, oksendamine, palavik,

120

isegi krambid ja allergianähud. Tähelepanu on vaja hingamisele ( allergianähud),

vajatakse kiiresti arstiabi.

Esmaabiks tuleks kohe eemaldada astel, sest mürgikotike töötab edasi, kuigi

mesilast enam küljes pole. Asetada piste kohale suhkrutükk, savi või kuusevaiku

mürgi imamiseks. Kasutada võib ka külma mähist või jääkotti. Kui aga kannatanu

kaotab teadvuse, tuleb asetada ta küliliasendisse ( Lisa 6 )

PUUGIHAMMUSTUS

Puuki ei pruugi saada vaid metsast, vaid ka madala rohu seest. Kui avastatakse

puuk, tuleb see kohe eemaldada. Kuidas seda aga teha? Tuleb võtta puugist

pinsettidega võimalikult naha lähedalt kinni ja tõmmata ta vastupäeva pöörates välja

( nn kruvi reegel). Puhastada nahk desinfitseeriva vahendiga. Puugihammustuse kohta

tuleb jälgida paari nädala vältel. Kui hammustuse paika tekib üle 5 cm läbimõõduga

punetav ring, tuleb pöörduda koheselt arsti poole, sest vajatakse antibakteriaalset

ravi. Kui 2 nädalat pärast puugi hammustust tekib 1 – 2 päevane enesetunde

halvenemine koos palavikuga ning sama kordub nädala või kahe pärast, võib olla

tegemist puukentsefaliidiga. Viimane on tingitud viirusest ning vajab kiiret haiglaravi.

Puukentsefaliidi eest kaitseb vaktsineerimine. Kaitse saamiseks tuleb teha kaks

süsti. Vaktsineerimist tuleks alustada varakevadel.

MÜRGISTUSED

Mürgistusi võivad põhjustada kõik kättesaadavad ained: pesu- ja

puhastusvahendid, värvid, kosmeetika, taimed jne. Eriti ohtlikke mürgistusi

põhjustavad täiskasvanutele mõeldud ravimid, alkohol, nikotiin, uimastid. Tõsiseid

mürgistusnähte põhjustavad äädikas ja kaaliumpermanganaat. Võib esineda ka toidu-,

seene-, vingugaasi-mürgistusi.

Mürgistusele tuleb mõelda siis, kui seni terve laps muutub äkki uimaseks või

loiuks, hakkab oksendama ja tal tekib kõhulahtisus. Võib esineda tasakaaluhäireid,

tavaline nahavärv võib muutunud olla.

Mürgistuse kahtlusel on olukorra hindamiseks oluline iga pisemgi detail .

Alkoholimürgistuse tunnuseks on vaaruv kõnnak, lihaste värin, kõnehäired, lõhn

väljahingatavas õhus. Võib esineda tugev higistamine, punetav nägu, iiveldus,

oksendamine ja isegi teadvuse kadu. Esmaabiks tuleks puhastada hingamisteed

teadvuse häirete korral, asetada püsivasse küliliasendisse ( Lisa 6 ), vajab arstiabi.

121

Toidumürgistuse tunnusteks on nõrkus, iiveldus, oksendamine, kõhuvalu, peavalu,

kõhulahtisus. Võib esineda lihas- ja liigesevalu. Higistamine suureneb ja tekib janu,

hiljem võib tekib palavik, võivad tekkida krambid, teadvuse kadu.

Esmaabiks tuleks puhastada hingamisteed, asetada püsivasse küliliasendisse

( Lisa 6). Anda palju vett juua, võib anda ka aktiivsüsi, katta kinni soojalt ja kutsuda

arstiabi.

Seenemürgistuse tunnusteks on samuti oksendamine, iiveldus, esineb tugev

süljevoolus, nõrkus. Toimub pupillide ahenemine, võib märgata erutust, valud maksa

piirkonnas, kuid edasi võivad tekkida krambid ja teadvusekadu.

Esmaabiks on jällegi küliliasend ( Lisa 6 ), anda aktiivsütt, sooja juua, katta

soojalt ja toimetada haiglasse.

Vingugaasimürgistuse tunnusteks on peapööritus, kahin kõrvades, peavalu,

iiveldus, nõrkus, kahvatus, hiljem ka krambid, oksendamine, teadvuse kadu.

Esmaabiks viia kannatanu värske õhu kätte, puhastada hingamisteed, vajadusel

teha kunstlikku hingamist või põhielustamist, teatada 112.

JÄSEME VIGASTUSED

Esineb nikastusi, nihestusi ja luumurde.

Nikastus – liigest moodustavate luuotste hetkeks ära liikumine ja tagas.

Nihestus – luuotsad lähevad välja ja jäävadki välja.

Luumurd – murdunud luuotsad nihkuvad, vigastades veresooni, närve. Esineb

lahtist ja kinnist luumurdu.

Nikastuse tunnuseks on valu, liiges tursub, esineb verevalum, võib olla

liigesesidemete venitus või rebend.

Esmaabiks tõsta jäse üles, asetada külma peale ja siduda elastiksidemega.

Nihestuse puhul tunneb kannatanu liigeses tugevat valu, liiges on turses, ei ole

võimalik liigutada, liiges ebaloomulikus asendis.

Esmaabiks tuleb jäse fikseerida võimalikult liikumatuks ja viia haiglasse.

Luumurrul ( kinnisel) on luu katki, kuid nahk vigastamata. Viga saanud koht on

valulik, deformeerunud, turses ja sinine. Ei saa jäset liigutada.

Lahtise luumurru korral on luuotsad vigastatud naha juures näha. Vigastatud

võivad olla ka lihased ja veresooned.

Kui jäse on paindunud, ei tohiks püüda seda sirgeks tõmmata. Aga kui luuotsad on

läbi naha tunginud, tuleks panna haavale steriilne side. Viga saanud jäse tuleks

122

fikseerida liikumatuks, kui luu otsi pole näha, kuid vigastatud piirkonna liigutamine

on valus. Tuleks kutsuda kiirabi. Haiglas tehakse röntgeniülesvõte. Kui luu otsad pole

nihkunud, fikseeritakse murdunud koht kipsiga. Nihkunud luumurru korral pannakse

luu otsad narkoosi all õigesse asendisse ja seejärel fikseeritakse.

UPPUJA PÄÄSTMINE

Uppumisohtu sattumine on mootorsõidukiõnnetuste järel sageduselt järgmine laste

ja noorukitega juhtuvate õnnetuste tüüp. Väga palju laste uppumistest juhtub

veekogudes. Sagedaseim põhjus on kaldalt või paadisillalt vette kukkumine. Kuid ka

läbi jää vette sattunu võib uppuda. Väga palju õnnetusi juhtub ka paadisõitudel

siseveekogudes.

Tähtis on, et uppuja päästmisel ei tohi ennast ohtu seada ( kui ei oska hästi ujuda,

ei saa minna ka päästma).Uppuva inimese veest välja toomine nõuab kiirust ja

leidlikkust. Kõige parem on päästa vees olevat inimest, ulatades talle käest pikema

eseme. Uppuja haarab kinni esimesest kättejuhtuvast esemest. Seda tuleb meeles

pidada uppujat ujudes päästes. Uppujale tuleb läheneda selja tagant, muidu tõmbab ta

abistaja vee alla. Ainult hea ujuja tuleb uppuja päästmisega toime ning temagi peab

mõtlema oma ohutusele.

Pärast kaldale toimetamist tuleb alustada kohe elustamisega. Pärast seda tuleks

alajahtumise vältimiseks katta sooja riidega, teatada ka 112.

AIDS

Aidsi põhjustab viirus, mida tuntakse HI-viiruse nime all. HIV hävitab inimese

immuunsüsteemi, mis kaitseb meie keha haiguste eest. Selle tulemusena ei suuda

organism enam haigustega võidelda. Tekib aids ehk omandatud immuunpuudulikkuse

sündroom.

Inimesed võivad olla aastaid HI-viiruse kandjad, enne kui haigestuvad aidsi. Aidsi

korral on immuunsüsteem kaotanud igasuguse vastupanuvõime ja kui inimene jääb

näiteks kopsupõletikku, ei tarvitse ta enam paraneda.

HI-viirust leidub nakatanud inimese kehavedelikes, see levib vere,

menstruatsioonivere, sperma, tupevedeliku ja rinnapiima kaudu. HI-viiruse nakkuse

võib saada igaüks olenemata vanusest, kui HIV-positiivse inimese kehavedelikud

satuvad tema vereringesse. Sissepääs teise inimese vereringesse toimub tupe, päraku,

peenise, lahtiste haavade ja veenide kaudu. Süljes, pisarates, ninaeritises, higis ja

uriinis on HI-viirust nii vähe, et nende kaudu nakkust ei saa.

123

Laps võib saada nakkuse HIV-positiivselt emalt raseduse ajal, sünnitusel või

rinnast imemisel.

HI-viirus ei levi olmekontaktide kaudu.

Paljudel HIV-positiivsetel ei ilmne aastate jooksul ühtegi haigustunnust. Vahel

võivad paar nädalat pärast nakatumist tekkida ägedale viirushaigusele iseloomulikud

nähud: palavik, kurguvalu, väsimus, lümfisõlmede suurenemine. Need kaovad

iseenesest.

Väikelapse esimeseks nakkuse tunnuseks võib olla mõne kuu vanuses tekkiv

arengupeetus. Alles aastate pärast võivad tekkida muud haigusnähud: korduv

kõhulahtisus, sagedased haigestumised, pikaaegne palavik, kaalu langus, suurenenud

lümfisõlmed. Haigel tekivad väga rasked infektsioonid, mis võivad kahjustada kõiki

organeid ja mis alluvad ravile halvasti ( kopsupõletik, tuberkuloos jne.)

Aids on praegu veel surmaga lõppev haigus, kuid õigeaegse raviga on võimalik

haige elukvaliteeti tunduvalt parandada.

HI-viiruse vastu praegu vaktsiini ei ole.

7.4. Ealised iseärasused

Umbes 10. – 16. eluaasta vahel inimese keha muutub. Nii ka tüdrukutel. Rinnad

ja puused lähevad ümaramaks, kaenla alla ja häbemekingule kasvavad karvad ning 11.

- 15. eluaastal ilmub esimene menstruatsioon. Need muutused kulgevad tavaliselt

valutult. Mõned tüdrukud aga kaebavad alguses valulike ja korrapäratute

menstruatsioonide üle, mõned muutuvad tujukaks, mõnedele tekivad vahetult enne

menstruatsiooni või selle ajal vistrikud.

Varases teismeeas märgatakse, et lisaks kehalistele muutustele muutuvad üsna

märkimisväärselt isiksus ja käitumine. Osaliselt kaasneb see teadlikkusega oma

seksuaalsusest, mida põhjustab menstruatsioonide algus ja keha arenemine, ja osaliselt

teatud hormoonide ( munasarjade poolt toodetavate ühendite ) suureneva hulgaga, mis

mõjutab meeleolu. 18. - 19. eluaastaks peaks olema saavutatud naise pikkus ja

väljanägemine.

Menstruatsioonide korrapäraseks muutumine, tavaliselt umbes poolteist aastat

pärast esimest menstruatsiooni, tähendab seda, et ollakse võimelised lapsi saama. See

on tähelepanuväärne märk sellest, et ollakse füüsiliselt mitte enam laps. Siiski

koheldakse edaspidigi kui last ja peaks ka ise ennast veel lapseks pidama.

124

Hormoonid võivad mõjutada inimest mitmeti. Ühel hetkel tuntakse end üsna

õnnelikuna, veidi aja pärast aga õnnetuna. Sellised muutlikud meeleolud võivad

muuta närviliseks, pelglikuks ja rahutuks, tahetakse sarnaneda teiste omaealistega ja

oodatakse nende heakskiitu. Vahest soovitakse hoopis üha rohkem üksi olla, istuda

oma toas raamatut lugedes ja muusikat kuulates. Võidakse kergesti vihastuda ja üsna

tühistest asjadest võib tekkida vaidlusi. Võidakse isegi tunda, et terve maailm on sinu

vastu ning sind koheldakse ebaõiglaselt, keegi ei mõista ega ole võimeline üldse

mõistma.

Enamik teismelisi kasvab väga suurte ideaalidega ja muretseb selle pärast, et

täiskasvanuna tuleb endast parim anda. Seetõttu seavad paljud endale liiga kõrgeid

sihte ja eesmärke ega ole rahul oma saavutuste ega ka iseendaga.

Paljud tüdrukud tunnevad aeg-ajalt ebakõla oma perekonna, koolikaaslaste,

sõprades ja eriti poistega. Väga tihti leiavad tüdrukud end olevat teisejärgulised ja

inetud. Pole kerge leppida iseendaga sellisena, nagu oled, aga veidi madalamaid sihte

seades on õnnestumine tõenäolisem. Me kõik kardame asju, mida me ei mõista.

Teadmatuse paratamatu tagajärg on rahutus. Nii on üheks paremaks võimaluseks tõsta

enesekindlust ja leppida endaga sellisena, nagu oled ning kasvamisega seotud

muutuste kohta rohkem teadmisi omandada.

Teismelisena pead mõistma, et vajatakse vanemaid, sest ilma nendeta on raske

toime tulla, ja vaevalt leiduks kedagi teist, kes teismelise käekäigust rohkem huvitatud

oleksid.

Teismelisena ei tehta midagi poolikult. See on aeg, millal pühendutakse jäägitult

oma mõtetele ja tegevusele. Ollakse täis energiat ja leitakse, et ellu on tulnud uued

huvid ja uued sõbrad. Teismelise iga on elu väärtuslikemaid aegu – silmapiir laieneb

ning ette kerkivad pidevalt uued võimalused. Teismeliseiga on ka vaimse arengu

seisukohalt kordumatu: selle alguses ollakse kohmakas, saamatu, arglik ja

hämmastunud, seda eluetappi seljataha jättes aga ollakse kindlad oma kärjääris,

suhetes ja elus, ning arvatakse et need teeksid õnnelikuks.

Kuid elus on vähe perioode, mis tunduvad olevat sama rasked kui teismeliseiga.

Kui see iga on aga möödas, võib tagasi vaadates öelda, et saadi neist aastatest kergelt

üle. Teismeliseea läbitegemine tähendab tohutut arengut ja kui omandatakse selle ea

lõpuks positiivse maailmavaate, on see suur saavutus.

125

Anatoomiliselt erinevad tüdrukud poistest esmaste suguorganite ja teiseste

sugutunnuste poolest. Tüdrukute esmased suguorganid on munasarjad, munajuhad,

emakas, emakakael ja tupp – kõik elundid, mis on seotud soo jätkamisega.

Munasarjad sisaldavad loote eostamiseks vajalikke munarakke ning eritavad

naissuguhormoone östrogeeni ja progesterooni, mis kontrollivad ka menstruaaltsüklit.

Murdeikka jõudes hakkavad ajust vabanevate hormoonide mõjul tööle

munasarjad. Esimene märk munasarjade aktiivsusest on see, et umbes 28 päeva tagant

hakkab üks munarakk kasvama ja küpsema. Seda nimetatakse menstruaaltsükliks.

Nüüd algavad menstruatsioonid, mis tähendab suguküpsuse algust.

Lisaks võib kasutada alljärgnevaid materjale:

Garneri, A. Uimastid Egmont Estonia, 2000

Hardiman, M. Sõltuvus Tänapäev, 2000

Koskenneuva, K., Helistö, N., Klossner, I. Esmaabi Eesti Punane Rist, 1996

Kurm, H. Sinule, tütarlaps Valgus, 1977

Kutsar, K. Aids ja suguhaigused Eesti Riigikaitse Akadeemia, 1994

Kutsar, K. Esmaabi aabits Valgus, 1994

Laas, M., Leito, K., Lukanok, A. Lapse esmaabi käsiraamat Tln., 1995

Naik, A. Austa ennast! Saa enda parimaks sõbraks Koolibri, 2000

Narusk, A. Noored ja uimastid Tln.,1996

Otter, M. Narkootikumid Huma, 1997

Palo, J. Tervise käsiraamat Medicina 2001,2002

Saaremägi, H. Noored ja intiimsuhted Haridus 1994, 4, lk. 66-68

Saat, M. Mina ise Eesti Raamat, 1988

Shapiro, S.,Flasherty-Zonis, C. Alkohol ja teised uimastid Avatud Eesti Fond, 1992

Shapiro, S.,Flasherty-Zonis, C. Suitsetamine Avatud Eesti Fond, 1992

Tarmak, I. Peeglike, peeglike seina peal... Valgus, 1976

Virovkina, I. Murdeeas tüdrukule Tln., 1984

- Aita Jussi Eesti Punane Rist, 1996

126

KOKKUVÕTE

Käesolev töö oli mõeldud selleks, et koguda materjali järgukatseteks

ettevalmistamiseks. Kuna järgukatsete nõudeid on uuendatud ( kaasajastatud) ja ei

ole veel ühtegi sellist üldist abistavat materjalide kogumikku, siis käesolev töö on üks

selliseid abivahendeid. Töö on jagatud seitsmesse peatükki, milledeks on järgu-

katseteteks püstitatud osaoskused – kodutütardele esitatud oskused ja teadmised

vastavalt järgukatsete alalõikudele, Eesti loodus, Eesti ajalugu, Kodutütarde

teadmised ja oskused, käitumine ja loovus, matkatarkused ja skaudioskused ning

turvalisus. Mõned peatükkidest hõlmavad suuremaid teadmisi ja oskuseid, seepärast

on nad vastavalt sellele jaotatud alapeatükkideks. Näiteks suur peatükk “Eesti loodus”

koosneb üheksast alapeatükist, mis omakorda jagunevad ka punktideks.

Töösse on koondatud ilukirjanduslikke ja populaarteaduslikke tekste, mida saab

edukalt ära kasutada järgukatseteks ettevalmistusel. Töösse on valitud enamlevinud

teadmiste ja oskuste kogum, mida võib igaüks täiendada oma äranägemise järgi.

Osadel peatükkidel ja alapeatükkidel on lisatud juurde materjalide nimekirjad,

mida võiks veel kasutada antud teema puhul, see teeb lihtsamaks abimaterjalide

leidmise.

Käesoleva töö ette oligi püstitatud eesmärk algse materjali koondamine ühtsesse

süsteemi, mida iga ringkond ja isegi iga rühm või salk saab täiendada, lisades

täiendavaid materjale. Samuti ei peaks kasutama just kõike seda materjali, vaid leida

selle hulgast endale sobivaim. Seega on käesolev töö mõeldud laialdaseks

kasutamiseks ( ka valikuliselt) ja täiendamiseks.

127

Kasutatud allikad

Alt, T. EV skaudiliikumise lühiülevaade ... käsikiri 1993

Baltvilks, J. Vestlusi lindudest Eesti Raamat ,Tln.,1986

Borodnin, F., Korjak, N. Tähelepanu – konflikt Tln., 1988

Brookes, J. Toataimed Koolibri, 1998

Dietrich, A. Värvilised lood Tln. 1972

Hohensee, T. Energiasüst laiskadele Tormikiri, Tln., 2002

Isop, E. Mängude suurraamat ( 5,6) Tln. 1987

Kiive, E., Kull, M.,Kuusk, E., Kõiv, K., Saat, H. Sotsiaalsete toimetulekuoskuste

õpetus ( õpetajaraamat) Tln. 2000

Kuresoo, R., Relve, H., Rohtmets, I. Eesti elusloodus Varrak, 2001

Lancaster, R., Biggs, M. Iga toataim õigel kohal Varrak, 2000

Liiger, M., Levi, M.(koost.) Esmaabi käsiraamat K- Kirjastus, 2001

Loeberg, A. ( toimetaja) Loodusnähtused ja taimeriik ENSV Kõrg-ja Keskhari-

duse ministeerium, 1980

Loomariigist ENSV Kõrg-ja Keskhari-

duse ministeerium, 1982

Mere, E. Lapse tervise ABC AS Ajakirjade Kirjastus, 2002

Nilson, O., Tiits, H. Loodusõpetus V klassile Koolibri, Tln., 1993

Peiffer, V. Mõtle positiivselt Eesti Raamat, Tln.,1997

Relve, H. Bioloogia VI klassile Koolibri, Tln., 1997

Valdes, P. Linnurahva kalender Eesti Raamat, Tln.,1981

Sepp, K. ( koostaja) Eesti looduskaitse Huma, 1996

Soe, L. ( koostaja) Head kombed kõikjal Odamees, Tln., 1996

Veebileheküljed WWW.ut.ee/tervis/

WWW.tervis.ee

Eesti Eetserskaudi taskuteatmik. Kirjastus "Bit" 1990

http://www.ut.ee/tervis/

http://www.tervis.ee/

128

LISAD

1. Kodutütarde organisatsiooni põhikiri.........................................................129

2. Kodutütarde organisatsiooni kodukord......................................................138

3. Kodutütarde järgukatsed............................................................................150

4. Viru ringkonna struktuur ( skeem)............................................................156

5. Matkatarkused ( joonised).........................................................................157

6. Meditsiin ( joonised).................................................................................161

7. Laulud (sõnad)..........................................................................................163

129

Lisa 1.

KODUTÜTARDE ORGANISATSIOONI PÕHIKIRI

1. Organisatsioon

Kodutütred on 19. jaanuaril 1932. aastal loodud tütarlaste vabatahtlik isamaaline

skautlik Kaitseliidu eriorganisatsioon, kellel on oma põhikiri ja kodukord

2. Eesmärgid:

2.1. Kodutütarde organisatsiooni eesmärgid on:

1. kasvatada noorte isamaalist meelust ja valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust,

süvendada armastus oma kodu ja isamaa vastu, õpetada austama ja armastama

eesti keelt ja eesti meelt

2. kasvatada kõrge moraaliga isiksusi, kes on ausad, ettevõtlikud, otsustamis-ja

vastutusvõimelised, tähelepanelikud, südamlikud, austaksid oma vanemaid,

kaasinimesi ja loodust

3. arendada mitmekülgselt ja harmooniliselt noorte vaimseid ja kehalisi

võimeid

4. harjutada noori järgima tervislikku eluviisi, isiklikku hügieeni reegleid ja

olema suuteline abistama hädasolijaid

5. valmistada ette kodutütreid naise ja ema ülesannete täitmiseks

6. kasvatada tütarlaste teadmist, et nende haridusest ja haritusest oleneb Eesti

olevik ja tulevik

2.2. Oma eesmärkide saavutamiseks kodutütred:

1. korraldavad koondusi, loenguid kursusi, praktilisi töid, näitusi, koosolekuid,

võistlusi, pidusid, ekskursioone, matku, mänge ja muud kultuurilist ja

majanduslikku tegevust; võivad anda välja oma ajakirju, ajalehti, õpikuid,

käsiraamatuid ja muid trükke.

2. peavad kindlat sidet kooliga, teevad tihedat koostööd Kaitseliidu,

Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja teiste Kodutütarde eesmärke toetavate

organisatsioonide, asutuste ning noorte tegevusest huvitatud ühendustega.

2.3. Kodutütarde koonduste läbiviimise kord kehtestatakse kodukorraga

2.4. Kodutütarde kodukorra kinnitab Kaitseliidu keskjuhatus.

130

2.5. Kaitseliidu ülemal ja kõigil Kaitseliidu pealikutel tuleb igati kaasa aidata

Kodutütarde eesmärkide saavutamiseks ja organisatsiooni edukaks tegevuseks.

3. Lipud, embleem, vormiriietus, märgid ja pitsat

3.1. Kodutütarde organisatsioonil on üldlipp ja embleem, mille kirjeldused kinnitab

Kaitseliidu keskkogu. Embleemi kasutamise korra kinnitab Kodutütarde

vanematekogu.

3.2. Kodutütarde ringkonnal on lipp, mille kirjelduse kinnitab Kaitseliidu keskjuhatus.

3.3. Kodutütardel on vormisriietus, mille kirjelduse kinnitab Kaitseliidu keskkogu ja

kandmise korra kehtestab Kodutütardekodukord.

3.4. Kodutütarde eraldusmärkide kirjelduse kinnitab Kodutütarde vanematekogu ning

nende kandmise kord kehtestatakse Kodutütarde kodukorraga.

3.5. Kodutütarde organisatsioonil on teenetemärgid, mille kirjelduse ja statuudi

kehtestab Kodutütarde vanematekogu.

3.6. Kodutütarde organisatsioonil on pitsat, mille kirjelduse kinnitab Kaitseliidu

keskjuhatus.

4. Juhtsõna

Kodutütarde juhtsõna on “ISAMAA AUKS – OLE VALMIS!” Vastus on: “ALATI

VALMIS!”

5. Tõotus

Kodutütarde pühalik tõotus on järgmine: “ Tahan olla korralik ja aus, armastada

oma kodu ja isamaad, aidata ligimest ja jääda ustavaks Kodutütarde

põhimõtetele ja seadustele.”

6. Liikmed

6.1. Kodutütarde organisatsiooni kuuluvad:

1) liikmena 8-kuni 18-aastased Eesti naissoost kodanikud

2) organisatsiooni täiskasvanud juhid

131

6.2. Kodutütarde organisatsiooni liikmeskonna arvestust peetakse ringkondades.

Kodutütarde peavanemale esitatakse ringkonna liikmeskonna kohta andmeid, sh eraldi

liikmete ja juhtide kohta, peavanema poolt kehtestatud korras.

6.3. Oskuste ja teadmiste järgi jagunevad kodutütred kuude järku, millest madalaim

on VI ja kõrgeim I järk. Juhtimises vilunud I järgu kodutütrel on õigus

noortemagistritöö kaitsmisega saada noortemagistriks. Järgukatsete kavad ja järkude

andmise kord kehtestatakse kodukorraga.

6.4. Kodutütarde täiskasvanud juhid loetakse organisatsiooni liikmeteks ning neil

peab olema pedagoogiline või noorsootööalane haridus või töökogemus

6.5. Kodutütarde organisatsiooni auliikmeks võib tema nõusolekul valida Eesti või

välisriigi kodaniku, kellel on Kodutütarde organisatsiooni ees silmapaistvaid teeneid.

Auliikme valib vanematekogu keskjuhatuse ettepanekul. Auliige võib nõuandva

häälega osaleda Kodutütarde koosolekutel ja ettevõtmistel.

6.6. Kodutütarde ringkonna auliikmeks võib tema nõusolekul valida Eesti või

välisriigi kodaniku, kellel on Kodutütarde ringkonna ees silmapaistvaid teeneid.

Auliikme valib ringkonna juhatus ringkonnavanema ettepanekul. Ringkonna auliige

võib nõuandva häälega osaleda ringkonna üksuste koosolekutel ja ettevõtmistel.

6.7. Kodutütarde ringkonna toetajaliikmeks saab olla Eesti või välisriigi kodanik, kes

tunnistab kodutütarde eesmärke ja oma tegevusega aitab kaasa Kodutütarde

eesmärkide saavutamisele. Toetajaliikme võtab isiku avalduse alusel vastu

ringkonnavanem.

6.8. Kodutütarde Sõprade Seltsi moodustatakse organisatsiooni heast käekäigust

huvitunud isikute seltsingutena ning on ühised Noorte Kotkaste malevate juurde

moodustatud Sõprade Seltsiga.

7. Liikmeks astumine ja väljaarvamine

7.1. Kodutütarde liikmeks astumine ja organisatsioonist lahkumine on vabatahtlik.

7.2. Liikmeks astuja täidab vormikohase avalduse, millele võtab vanema või eeskostja

nõusoleku. Klassijuhataja tõendab avaldusel oma allkirjaga, et on teadlik avaldaja

soovist astuda Kodutütarde organisatsiooni liikmeks. Liikmeksastuja peab olema

vähemalt kaks kuud Kodutütarde liikmekandidaat.

7.3. Liikmeks võtab vastu Kodutütarde jaoskonna-või ringkonnavanem

132

7.4. Katseaja lõppedes sooritab liikmeksastuja kuuenda järgu katse ja annab pühaliku

tõotuse. Tõotuse andmise kord kehtestatakse kodukorraga.

7.5. Kodutütarde organisatsiooni liige saab liikmekaardi, mille vormi kinnitab

Kaitseliidu ülem.

7.6. Organisatsioonist lahkumiseks esitab Kodutütar kirjaliku avalduse rühma-,

jaoskonna-või ringkonnavanemale.

7.7. Kodutütre, kes mõjuva põhjuseta pole kuue kuu jooksul osalenud Kodutütarde

organisatsiooni töös, võib Kodutütarde organisatsioonist välja arvata.

7.8. Väljaarvamise otsustab rühma- või jaoskonnavanema ettepanekul ringkonna-

vanem

7.9. Juhi, kes tekitab oma tegevusega kahju Kodutütarde organisatsioonile, vabastab

ametist teda ametisse nimetanud juht.

8. Liikmete õigused ja kohustused, ergutamine ja karistamine

8.1. Kodutütarde põhimõtted ja seadused kehtestatakse kodukorraga.

8.2. Tublisid kodutütreid ja juhte võib ergutada kodukorraga kehtestatud korras.

8.3. Kodutütreid, kes eksivad Kodutütarde põhikirja, kodukorra või viiskausreeglite

vastu, võib karistada kodukorraga kehtestatud korras.

9. Peavanem

9.1. Kodutütarde peavanema nimetab ametisse kaitseväe juhataja või ülemjuhataja

Kaitseliidu ülema ettepanekul

9.2. Kodutütarde peavanem allub Kaitseliidu ülemale

9.3. Kodutütarde peavanema pädevuses on:

1) Kodutütarde organisatsiooni juhtimine ja esindamine

2) Vanematekogu ja keskjuhatuse koosolekute ettevalmistamine, kokku-

kutsumine, juhatamine

3) Ülemaaliste ürituste aastaeelarve koostamine

4) Ülemaaliste ürituste korraldamine

5) Kodutütarde töös vajaminevate eeskirjade ja juhendite väljatöötamise

korraldamine

9.4. Peavanem annab oma pädevuse piires käskkirju

133

10. Peavanema asetäitjad

10.1. Kodutütarde peavanemal on kaks asetäitjat, kes täidavad peavanema antud

ülesandeid ja vajadusel asendavad peavanemat.

10.2. Asetäitjad vastutavad peavanema ees neile pandud ülesannete täitmise eest.

10.3. Peavanema asetäitjad kinnitab Kaitseliidu ülem peavanema ettepanekul kaheks

aastaks.

11. Keskjuhatus

11.1. Kodutütarde keskjuhatuse moodustavad Kodutütarde peavanem, tema asetäitjad

ja neli valitavat liiget, kelle valib ringkonnavanemate hulgast kaheks aastaks

Kodutütarde vanematekogu.

11.2. Keskjuhatuse pädevuses on:

1)Kodutütarde tegevuse esile kerkinud probleemide ja küsimuste lahendamine.

2) suurkogu ettevalmistamine ja kokkukutsumine.

3) vanematekogule ettepanekute tegemine Kodutütarde põhikirja muutmiseks.

11.3. Keskjuhatuse koosolek on otsustusvõimeline, kui kohal on vähemalt pooled

keskjuhatuse liikmed. Otsused tehakse lihthäälteenamusega.

12. Vanematekogu

12.1. Kodutütarde vanematekogu moodustavad Kodutütarde peavanem ja

ringkonnavanemad.

12.2. keskjuhatuse pädevuses on:

1) Kodutütarde organisatsiooni tegevuse üldsuundade kindlaksmääramine

2) Kodutütarde organisatsiooni eelarve kohta seisukoha võtmine

3) ringkonnavanemate tööaruannete ärakuulamine

4) ettepanekute tegemine Kaitseliidu keskkogule muudatuste tegemiseks

Kodutütarde põhikirjas

5) Kodutütarde organisatsiooni tegevuses muude oluliste küsimuste kohta

seisukoha võtmine

12.3. Vanematekogu koosolekuid peetakse vähemalt kaks korda aastas peavanema

kokkukutsumisel ja juhatamisel ning Kaitseliidu ülema teadmisel. Koosolek on

134

otsustusvõimeline, kui kohal on vähemalt pooled vanematekogu liikmed. Otsused

tehakse lihthäälteenamusega.

13. Suurkogu

13.1. Kodutütarde organisatsiooni ülemaaline esinduskogu on suurkogu, mis

kutsutakse kokku keskjuhatuse poolt vajaduse korral.

13.2. Suurkogu liikmed on Kodutütarde vanematekogu liikmed ja ringkondade

esindajad.

13.3. Ringkonna esindajad määrab ringkonna juhatus arvestusega viis esindajat saja

liikme kohta.

13.4. suurkogu pädevuses on:

1) seisukohavõtmine peavanema ja vanematekogu poolt esitatud küsimustes.

2) töökavade ühtlustamine ja kasvatusküsimuste arutamine

13.5 Suurkogu on otsustusvõimeline, kui liikmetest on kohal vähemalt pooled.

Suurkogu juhatab suurkogu poolt valitud juhataja ning protokollib valitud sekretär.

Otsuse vastuvõtmine toimub lihthäälteenamusega.

14. Ringkond

14.1. Kodutütarde ringkonna moodustavad Kaitseliidu ühe maleva territooriumil

tegutsevad kodutütarde jaoskonnad ja rühmad

14.2. Ringkonnal on vähemalt 3-liikmeline juhatus, mis koosneb ringkonnavanemast

ja kõikidest jaoskonnavanematest. Kui ringkonnas pole määratud vähemalt kahte

jaoskonnavanemat, määrab puuduvad liikmed ringkonnavanem täiskasvanud juhtide

hulgast.

14.3. Ringkonna juhatuse pädevuses on lahendada ringkonna tegevuses esile kerkinud

probleemid ja küsimused.

14.4. Ringkonna juhatuse koosolek on otsustusvõimeline, kui kohal on

ringkonnavanem ja vähemalt pooled jaoskonnavanemad või määratud liikmed.

Koosoleku juhatab ringkonnavanem.

14.5. Ringkonnal on oma pitsat, mille kirjelduse kinnitab Kodutütarde vanematekogu.

135

15. Ringkonnavanem

15.1 Ringkonnavanema määrab kaheks aastaks Kaitseliidu maleva pealiku nõusolekul

Kodutütarde peavanem.

15.2. Ringkonnavanema pädevuses on:

1) ringkonna juhtimine ja esindamine

2) ringkonna tegevusest vanematekogule kokkuvõtete tegemine kaks korda

aastas ja esitamine Kodutütarde peavanemale

3) Kaitseliidu maleva pealiku poolt kinnitatud ringkonna järgmise aasta

tööplaani ja eelarve taotluse esitamine Kodutütarde peavanemale

4) koostöö tegemine Kaitseliidu kohaliku maleva, Noorte Kotkaste maleva,

Naiskodukaitse kohaliku ringkonna ning teiste Kodutütarde eesmärke

toetavate asutuste ja organisatsioonidega

15.3. Ringkonnavanem on aruandekohustuslik Kaitseliidu maleva pealiku ees.

15.4. Ringkonnavanemal on kuni kaks asetäitjat, kelle määrab ametisse Kodutütarde

peavanem ringkonnavanema ettepanekul kaheks aastaks. Asetäitjad asendavad vaja-

dusel ringkonnavanemat.

15.5. Ringkonnavanem annab vastavalt oma pädevusele välja korraldusi, mis on

eelnevalt kooskõlastatud Kaitseliidu maleva pealikuga.

16. Jaoskond

16.1. Jaoskond koosneb Kaitseliidu ühe malevkonna territooriumil tegutsevatest

kodutütarde rühmadest. Jaoskonna võib moodustada ka malevkonnaga võrdsustatud

Kaitseliidu üksuse juurde. Jaoskonna moodustamise otsustab peavanem.

17. Jaoskonnavanem

17.1. jaoskonnavanema määrab kaheks aastaks ametisse pedagoogilist või noorsoo-

tööalast kogemust omavate juhtide hulgast ringkonnavanem kirjaliku korraldusega.

17.2. Jaoskonnavanema pädevuses on:

1) jaoskonna juhtimine ja esindamine

2) aruandmine ringkonnavanemale

136

18. Rühm

18.1. Rühm koosneb vähemalt kahest salgast ja selle moodustamise otsustab

ringkonnavanem. Rühmal on nimi ja päevik

18.2. Rühmad tegutsevad koolide ja Kodutütarde eesmärke toetavate

organisatsioonide või asutuste juures.

18.3. Rühma tegevust juhivad rühmavanem ja tema abid, rühmajuht ja tema abid,

samuti rühma üldkoosolek.

19. Rühmavanem

19.1. Rühmavanema määrab kaheks aastaks ametisse pedagoogilist või

noorsootööalast kogemust omavate juhtide hulgast ringkonnavanema kirjaliku

korraldusega.

19.2. Rühmavanem:

1) juhib ja esindab rühma

2)esitab rühma tegevuse aruande vastavalt alluvusele jaoskonna- või

ringkonnavanemale

19.3. Rühmavanema abid määrab ametisse rühmavanem

1.20. Rühmajuht

20.1. Rühmajuhi ja tema abid valib rühma liikmete hulgast üheks aastaks rühma

koosolek.

20.2. Rühmajuhi ülesandeks on rühmavanema juhendamisel rühma tegevuse

korraldamine.

21. Rühma üldkoosolek

21.1. Rühma üldkoosolekut peetakse vähemalt kaks korda aastas

21.2. koosoleku pädevuses on:

1) rühmajuhi ja tema asetäitja(te) valimine

2) rühma tegevuse kavandamine

137

21.3. Koosoleku kutsub kokku rühmavanema teadmisel rühmajuht. Koosolek on

otsustusvõimeline, kui kohal on vähemalt pool rühma liikmetest, rühmavanem ja

rühmajuht või tema abi. Koosolekut juhatab koosoleku valitud juhataja. Otsused

võetakse vastu lihthäälteenamusega.

22. Salk

22.1 Salk koosneb 4-8 liikmest

22.2. Salgal on koosolekul valitud ja rühmavanema poolt kinnitatud salgajuht

22.3. salgal on oma nimi ja päevik

23. Kodutütarde organisatsiooni tegevuse lõpetamine

Kodutütarde organisatsiooni tegevuse lõpetamine toimub vastavalt seadustele.

Kodutütarde põhikiri on kinnitatud 07. aprillil 2001. a. Kaitseliidu keskkogu poolt ja

muudatused on tehtud sama kogu poolt 25. oktoobril 2002.a.

138

Lisa 2.

2. KODUTÜTARDE ORGANISATSIOONI KODUKORD

1. Kodutütarde Põhimõtted

1.1.Üldist

Käesoleva kodukorra aluseks on Kodutütarde põhikirja punkt 1.

Kodutütarde põhikiri määrab kindlaks organisatsiooni struktuuri ja korralduse üldised

alused, kodukord täpsustab seda.

Kodutütarde põhimõtete sisu väljendub juhtsõnas, pühalikus tõotuses, kotkamärgi

sümboolses tähenduses ja Kodutütarde seadustes.

Kodutütarde põhimõtete omaksvõtmisel ei piisa üksnes teadmistest – tegutsemine ja

isiklik kogemine on see, mille kaudu tekib harjumus täita kodutütre seadusi ja püüelda

põhikirjaliste eesmärkideni. Loomingulise ja püsiva tegutsemise kaudu jõuab

kodutütar eesmärgile.

1.2. Juhtsõna

Kodutütarde juhtsõna on “Isamaa auks – ole valmis!” Vastus on: “Alati valmis!”

“Isamaa auks” väljendab Kodutütarde organisatsiooni liikmete isamaa-armastust ja

eesmärki. Kõik meie head püüded ja tegevus toimub isamaa auks.

“Ole valmis!” väljendab valmidust kõigiks headeks tegudeks, nagu ligimese ja

nõrgema aitamine, looduse ja loomade kaitsmine, kohuste täitmine, vastastikune

abistamine töös ja tegevuses.

“Alati valmis!” on vastus juhtsõnale. Kodutütar on oma tujude ja meeleolu valitseja.

Kodutütar on vaimselt ja kehaliselt valmis täitma oma kohust isamaa, ligimese ja

enese ees.

Kodutütreks soovijale tutvustatakse Kodutütarde juhtsõna ja õpetatakse sellele

vastama.

Juhtsõna kasutatakse pidulikel juhtudel, näiteks tseremoonial. Kui vanem ütleb

juhtsõna “Isamaa auks”, vastavad kodutütred “Alati valmis!” (rühmajuht annab

selleks käega märku.)

1.3. Pühalik tõotus

Kodutütarde pühalik tõotus on :

139

“ Tahan olla korralik ja aus, armastada oma kodu ja isamaad, aidata ligimest ja

jääda ustavaks Kodutütarde põhimõtetele ja seadustele.”

Kodutütarde organisatsiooni täisõiguslikuks liikmeks saamisel, see tähendab, VI järgu

katse sooritamise järel annab uus liige pühaliku tõotuse.

Tõotuse mõte on eesmärgi püstitamine, mille poole kodutütar tahab jõuda. Tõotuse

andjal peab püstitatud eesmärk ja selle tähtsus selge olema. Tõotuse tekst peab olema

peas.

Tõotus antakse rühma koondusel rühmavanema juuresolekul.

Enne tõotuse andmist võib rühmavanem või –juht, kes peab tõotuseandjatest olema

ees vähemalt ühe järgu võrra, pidada lühikese sissejuhatava kõne, milles juhib

tähelepanu tõotuse siduvusele ja tähtsusele.

Rühmavanema vastava märguande peale tõstavad tõotuseandjad lipu tervituseks käe.

(võib kasutada väikest laualippu)

Tõotuse andja kirjutab alla tõotuslehele. Rühma- või ringkonnavanem annab tõotuse

andjale üle liikmepileti ja tõotuslehe. Tõotuslehele annavad soovi korral allkirja

tseremooniale kogunenud tervitajad.

Tõotuse andmisel võivad järgneda tervituste ettelugemised, tervitussõnavõtud.

Tervitamise teeb pidulikumaks ja isiklikumaks vastuvõetud kodutütarde õnnitlemine

käesurumisega.

Tõotuse andmisel kannavad tõotuseandjad kodutütred esmakordselt kodutütre vormi.

1.4.Kodutütarde üldmärk

Kodutütarde organisatsiooni üldmärk on põhjakotkas Kaitseliidu embleemilt. Kotka

hõlmas asetseb rahvusvaheline skautlike organisatsioonide sümbol – kolmeharuline

liiliaõis, mille keskel on Eesti riigivapp. Liiliaõis kujutab endast keskaegse noole

otsa, mille keskmisel harul on kompassinõel. Õieharud on omavahel seotud. Märgi all

asetseb ülespööratud otstega lint kirjaga ALATI VALMIS.

Põhjakotka turjal lendab Kalev Eesti randa. Eestis leiab kodutütargi oma armsa kodu

ja tööala. Kõrge lennuga kotkas on jõu ja vabaduse sümbol, tuletades Kodutütardele

meelde nende kõrgeid aateid. Kotka silm on tähelepanelik ja kõikenägev –

samasugune olgu kodutütargi.

Liiliaõis tähistab puhtust ja korralikust. Selle kolm haru märgivad kodutütre tõotuse

kolme punkti: isamaa – armastust, ligimese – armastust ja kodutütarde seaduste

140

täitmist. Kolme haru ümbritsev side osutab Kodutütarde sõprusele ja ühtekuuluvusele.

Liiliaõis kujutab keskaegse noole otsa tema keskmisel harul on kompassinõel; need

kahekesi kokku sümboliseerivad sirget rada ja ausat sihti, mida mööda peab käima

nende kandja.

Riigivapp liilia keskel tunnistab, et oleme kodumaa tütred, Eesti Vabariigi kodanikud

Lint märgi all koos kirjaga tuletab märgi kandjale meelde tema kohustust olla alati

valmis. Lindi ülespööratud otstega kuju ütleb, et kodutütar täidab oma kohustusi

rõõmsa meelega ja naerusui.

1.5. Kodutütarde seadused ja põhimõtted

Kodutütarde üldised juhised on järgmised 10 seadust:

1. KODUTÜTAR ON PUHAS SÕNAS, MÕTTES JA TEOS

2. KODUTÜTAR ARMASTAB OMA KODU JA ON USTAV ISMAALE

3. KODUTÜTAR ÕPIB HOOLEGA JA PÜÜAB EDU POOLE

4.KODUTÜTAR ASUTAB VANEMAID INIMESI JA ON NÕRGEMA KAITSJA

5. KODUTÜTAR EI KAEBA EGA HÄDALDA

6. KODUTÜTAR VIIB ALUSTATUD TÖÖD ALATI LÕPULE

7. KODUTÜTART VÕIB USALDADA

8. KODUTÜTAR ON AUS, KARSKE, SÜDAMLIK JA ELURÕÕMUS

9. KODUTÜTAR ON LOODUSE SÕBER JA KAITSJA

10. KODUTÜTAR PÜÜAB TEHA HEAD OMA LIGIMESEL

Oluliseks vahendiks Kodutütarde sihtide saavutamisel on tegu. Püsiva tegutsemise

kaudu püüab kodutütar jõuda eesmärgile.

Kodutütar viib alustatud töö alati lõpule, ei hädalda, on lahke ja viisakas, teeb head

lähedastele, on loomade ja looduse sõber ning kaitsja.

Kõiki põhimõtteid selgitatakse konkreetsete näidete varal. Need põhimõtted

moodustavad kodutütarde raudvara, mille juurde võib pöörduda igal järgul ja iga ea

juures.

Kodutütarde juhi isiklik eeskuju on noorte kujunemisel määrava tähtsusega. Kommete

ja seaduste abil suudetakse kodutütreid enesekasvatamisele. Kodutütart suunatakse

alates kaheksandast eluaastast läbi järgukatsete kavade järjekindlale puhtuse- ja

korranõuete täitmisele. Juhid on kohustatud teadlikult, loovalt ja oma elukogemusi

näitena tuues põhjendama korralike harjumuste kujundamise vajalikkust.

141

Isamaa-armastuse süvendamisel saab juht suunata lapsi rääkima ja kirjutama oma

kodust ning sellestki, kuidas muuta kodu armsamaks, tõeliselt koduseks, sest kõigil on

sel alal oma isiklikke kogemusi.

Isamaa on meie ühine suur kodu. Lisaks Eesti ajaloo tähtsamate võitluste ja kaotuste

lahtimõtestamisele, suunab juht noorte mõtteid kohustustele ja võimalusele oma ühist

suurt kodu loovalt kaunimaks ja tugevamaks muuta. Mida usinamalt kodutütar

omandab teadmisi ja eluks vaja minevaid oskuseid, seda kaunimaks ja rikkamaks saab

läbi nende õpitud teadmiste Eesti Vabariik

Noorte kujundamise lõppeesmärk on – kasvatada kodutütrest aateline kodumaa tütar.

1.6.Ergutused

Kodutütarde ergutused on:

1. kiitus;

2. hoolsuspael;

3. hoolsusmärk;

4. aukiri;

5. väärtuslik meene;

6. teenetemärk;

Korraliku kohusetäitmise ja väljapaistvate teenete eest on rühmavanemal,

ringkonnavanemal ja Kodutütarde peavanemal õigus avaldada kodutütrele kiitust.

Kiitust avaldatakse kodutütrele rühma või jaoskonna kodutütarde koosolekul.

Kodutütarde juhtidele annab ergutusi Kodutütarde peavanem.

Parimaid kodutütreid tunnustab Kodutütarde peavanem hoolsuspaelaga,

hoolsusmärgiga, aukirjaga, väärtusliku raamatu või meenega. Tunnustuse annetab

peavanem ringkonnavanema ettepanekul ja juhatuse otsusega.

1.7. Karistused

Kodutütarde karistused on:

1. märkus

2. laitus

3. noomitus

4. Kodutütarde organisatsioonist väljaarvamine

Kodutütreid ja juhte, kes eksivad Kodutütarde põhikirja, kodukorra ja viisakusreeglite

142

vastu, võib karistada märkusega, laitusega või noomitusega, erandlikel juhtudel -

Kodutütarde organisatsioonist väljaarvamisega.

Märkuse, laituse või noomituse teeb rühmavanem, jaoskonnavanem, ringkonnavanem

või Kodutütarde peavanem.

2. Kodutütarde tervitused ja vormiriietus

2.1. Kodutütarde tervitus

Küünarnukist kõverdatud parem käsi tõstetakse üles kõrvale nii, et sõrmeotsad jäävad

silmade kõrgusele, kusjuures kolm keskmist sõrme, mis tähistavad tõotuse kolme

punkti, on sirged ja väike sõrm, mis tähendab isiklikke huve, painutatakse pöidla alla.

Rivis tervitavad ainult vanemad ja juhid, teised võtavad valvel seisangu

2.2. Kodutütarde liputervitus

Parem käsi tõstetakse südame kohale, kusjuures kolm keskmist sõrme on sirged ja

väike sõrm painutatakse pöidla alla, seejärel tõstetakse käsi paremale silmade

kõrgusele, tervituse lõppedes liigub parem käsi taas südame kohale ja paremale

kõrvale, sõrmed vabastatakse.

2.3. Vormiriietus

2.3.1. Kodutütre vormiriietus

Kodutütre vormiriietust kannavad täisõiguslikud liikmed ja vanemad.

Kodutütre vormiriietus on järgmine:

MÜTS: on tumesinine, 8 kiilust koosnev barett, kaelarätivärvi kollasest lõngast

tutiga pealael. Paremal pool on üks kiil äärestatud samavärvi kollase ja

helesinise äärestusega, millest helesinine on kiilu eespool. Äärestatud kiilu

parempoolses nurgas 1,5 cm alt äärest ja kandist on kodutütarde üldmärk –

kotkamärk

PLUUS: on sinakast puuvillasest riidest, kahe rinnataskuga, eest lahtinööbitav.

Käised on otsa õmmeldud ja lõpevad kätistega. Taskud on alt sirged, klapp

nurgaga. Nööbid mustad, läbiõmmeldavad, nelja auguga, läbimõõt 15 mm.

KAELARÄTIK: on kolmenurgaline, kollasest satäänist. Suurus sirgäärt mööda

70 cm. Kantakse pluusi kaeluse all, eest nurgad läbi rätirõnga tõmmatud.

143

Kaelarätiku rõngas on kogurühmal ühesugune, kodutütarde eneste kavandi

järgi. Vanemad kannavad metallrõngast kotkamärgiga

VEST: vest on rühmavanemal ja rühmajuhil pluusi peal seelikuriidest, kahe

rinnataskuga, nööbitav. Vesti alumine äär on nurgaga. Rinnatasku ülemine äär

on läbi õmmeldud. Vesti pikkus on umbes 70 cm. Vööl on kotkamärgi või

rahvuslikel motiividel väljaõmmeldud tasku.

SEELIK: on tumesinine või must puuvillasest või villasest riidest. Seelik on

vastavalt figuurile kas nelja või kahe voldiga, alt laienev või sirge. Pikkus

põlvedeni. Seeliku juurde kuulub Kodutütarde vöökott. Koti lõige ja suurus on

kõigil Kodutütardel ühine. Koti riide värv on sinine. Vöökoti kandmisel on

alati võimalus vajalikud esemed kaasa võtta. Kott võib olla vööl rivistustel ja

pidulikel koondustel.

SUKAD: on naha värvi

KINGAD: on tumedad või musta värvi, mõõduka kontsaga, kinnised

Suvel kantakse sportlikuma rõivaesemena püksseelikut ja Kodutütarde

trikoosärki, millel kantakse kaelarätti ning vöötaskut.

2.3.2. Juhtide vormiriietus

Peavanem ja ringkonnavanemad kannavad soovi korral riiklikel tähtpäevadel,

pidulikel koondustel ja üritustel ning ametlikel vastuvõttudel pidulikku

vormiriietust – tumesinist klassikalist kostüümi, mis on järgmine:

PINTSAK: on tumesinine villasest riidest, ühe nööbireaga. Taskud ja pintsaku

pikkus vastavalt figuurile. Varrukatel on nööp või nööbid.

VEST: on tumesinine, klassikaline, vastavalt figuurile.

PLUUS: on valgest siidist, eest nööbitav. Käised on otsa õmmeldud, käise

alumine äär paistab pintsaku varruka alt välja. Pluusil mõlemal pool 2 volti,

kusjuures voldi sisemine külg läbiõmmeldud, väline pool lahtine. Krae

kannaga. Kaeluse all kantakse pluusiriidest seost pikalt või seotult. Slepi otsad

tõmmatakse läbi rõnga, milleks on kotkamärgiga hõberõngas. Pluusi seose

asemel võib vastavalt piduliku ürituse meeleolule ja kohale kanda kas

maniskit, tumedamast riidest pluusi või mõnda muud detaili. Ehtena võib

kasutada ka Kodutütarde motiividel hõbedast rinnaehet.

SEELIK: on klassikaline, kodutütarde nelja voldiga seelik, millel kaks volti

ees ja kaks taga. Voldid on ülevalt poolt kinni õmmeldud kuni istmekohani nii,

144

et on vaba istuda. Voltide õmbluste otstele on tikitud kolmnurgad kaitseks

rebenemise eest. Esindusvormi seeliku pikkus on maast arvates 30 cm.

KÄEKOTT: on musta värvi, nahast

KINGAD: on musta värvi, nahast, kinnised, mõõduka kontsaga

SUKAD: on ihuvärvi

KÜBAR: on peavanemal valgest vildist, ringkonnavanematel helehallist

vildist. Kübara vasakul pool on ümara kujuga Kaitseliidu märk,, värvideks

sinine, valge, must. Kübara esipool on alla painutatud,, tagumine – üles

2.4. Märgid

Vormi vasakul käisel ülalpool küünarnukki kantakse Kodutütarde üldmärki – valgega

õmmeldud kotkas liiliaga ümmargusel riidest sinisel alusel. Ülemisele veerele

õmmeldakse valgete, ,6 millimeetri pikkuste tähtedega ringkonna ja jaoskonna nimi,

eraldatud üksteisest kriipsuga. Näit. Valgamaa-Helme

Kodutütardel on õigus kanda kotkamärki ja vormi koos kollase kaelarätiga. Alates IV

järgust on kodutütrel õigus kanda järgutunnuseid varrukal kotkaembleemi all.

2.4.1. Järgumärgid

Organisatsiooni märgi all kantakse riidest järgumärke järgmiselt:

1. IV järgu kodutütar – üks täpp

2. III järgu kodutütar – kaks täppi

3. II järgu kodutütar – kolm täppi

4. I järgu kodutütar – neli täppi

IV järgu kodutütar kannab järgumärki 1 kotkaembleemist 15 millimeetrit

otsejoones allpool.

III järgu kodutütar kannab järgumärke 1 ja 2.

II järgu kodutütar kannab järgumärke 1,2 ja 3.

I järgu kodutütar kannab järgumärke 1,2,3 ja 4. Märkide vahe on 40 mm.

Noorema rühma kodutütred kannavad vasakul käisel ainult organisatsiooni

märki ilma järgutäppideta.

2. 4.2. Ametimärgid:

Ametite eraldusmärkideks on metallist kuukandilised, juhtidel väiksed

hõbetäpid ja vanematel suured hõbetäpid tumesinisel alusel.

145

Eraldusmärke kantakse vasaku rinnatasku kohal selle ülemise ääre juures

järgmiselt:

1. salgajuht 1 täpp 25x25 mm alusel

2. rühmajuhi abi 2 täppi 25x50 mm alusel

3. rühmajuht 3 täppi 25x75 mm alusel

4. rühmavanem 1 täpp 25x25 mm alusel

5. jaoskonnavanem 1 täpp 25x25 mm alusel

6. ringkonnavanema abi 2 täppi 25x50 mm alusel

7. ringkonnavanem 3 täppi 25x75 mm alusel

8. peavanema abi 2 täppi 25x50 mm alusel

9. peavanem 3 täppi 25x75 mm alusel

3. Koondused

Koondusi on kolme liiku: salga töökoondused, rühma üldkoosolekud ja pidulikud

koondused.

3.1. Salga töökoondus

Salga töökoonduse peaeesmärk on katsekavades ettenähtud materjali läbitöötamine.

Töökoondusi korraldatakse võimalust mööda kord nädalas kestusega poolteist tundi,

vajaduse korral kauem.

Salga töökoonduse koha ja aja teatab liikmetele salga juht, samuti nimetab ta igaks

koonduseks ühe korrapidaja nimestiku järjekorras. Veerand tundi enne töökoonduse

algust asetab korrapidaja lauale heiskamata laualipu ja salgapäeviku, kuhu kirjutab

töökoonduse aja ja koha.

Iga liige, samuti rühmavanem, kui ta võtab osa töökoondusest, tervitab sisse astudes ja

kirjutab oma nime tööraamatusse.

Töökoonduse alguseks väljakuulutatud ajal astub salga juht laua taha. Salga liikmed

koonduvad poolkaares laua ette.

Vastavalt juhi korraldusele: “ Lipu tervituseks! Valvel!” tõstavad kodutütred

tervituseks käe ja laulavad ühe salmi, näiteks laulust: “Eestimaa, mu isamaa”. Laulu

ajal tõmbab salga juht lipu vardasse. Laulu lõppedes langetatakse käed. Salga juht

ütleb: “Kuulutan Kodutütarde salga töökoonduse avatuks.” Seejärel asutakse tööle.

146

Töökoondus lõpeb ühislauluga ja lipu langetamisega. Juht ütleb: “Lõpetan

töökoonduse”.

Vanemad kodutütred võivad oma töökoondusi alustada lihtsamalt. Sel juhul asub

salgajuht laua taha ja ütleb: “Avan Kodutütarde salga töökoonduse,” jättes ära

liputervituse ja laulu. Töökoonduse lõpetab juht sõnadega: “Lõpetan töökoonduse.”

Kodutütarde organisatsiooni üksuste loomise ajal töötab rühmavanem salkadega ise.

Hiljem, kui on juba vanemaid kodutütreid, kes on paar aastat töötanud Kodutütarde

organisatsioonis, võib rakendada neid tööle nooremate salkadega. Töö juures tuleb

silmas pidada isetegemise põhimõtet, kusjuures rühmavanem peab olema tihedas

kontaktis oma rühma liikmetega. Eriküsimuste käsitlemiseks, nagu tervisehoid,

majapidamine jne. Võib abiks paluda asjatundjaid või vastavate ainete õpetajaid.

Teoreetilist laadi töö peab vahelduma laulu ja mänguga; eriti palju ruumi tuleb anda

mängudele nooremate kodutütarde salkades; ka ei ole see üleliigne vanemate

kodutütarde juures. Töökoonduse kava tuleb koostada mitmekesiselt ja töökoonduse

käiku suunata nii, et see pakub osavõtjatele kogu aeg huvi. Alguse- ja

lõputseremoonia eesmärk on õpetada kodutütreid esinema ja tutvustama neid

tseremooniaga. Nagu kogemused näitavad, pakub tseremoonia suurt huvi

noorematele; igaüks soovib lippu vardasse tõmmata ja langetada. On soovitav, et

töökoondusi avavad ja lõpetavad järgemööda kõik kodutütred.

3.2. Rühma üldkoosolek

Rühma üldkoosoleku sisuks on jooksvate küsimuste ja tekkinud probleemide

lahendamine. Rühma koosoleku päevakorra koostab ja koosoleku kutsub kokku

rühmajuht rühmavanema teadmisel. Koosoleku protokollid kantakse rühma

protokolliraamatusse. Rühma koosolekute avamise ja lõpetamise kohta kehtib salga

töökoonduse avamine ja lõpetamise kohta kehtestatu ning neid võib soovi kohaselt

avada ja lõpetada kas tseremooniaga või ilma.

3.3. Pidulik koondus

Pidulikke koondusi korraldatakse esmajoones Kodutütarde tõotuse andmisel. Selline

koondus peab olema nii vormilt kui sisult hästi ette valmistatud. Näiteks on avaras

ruumis linikuga kaetud laud, millel kahe küünlaga küünlajalg. Lauda ja ruumi on

soovitav kaunistada lillede või kompositsioonidega. Kutsutud külalistele on istmed.

Koondus algab muusikapalaga (orkester, soolo, klaveripala vms). Rühmavanem

147

seisab kahe kaaslasega laua taga. Kõrvalruumis ülesrivistatud kodutütred sisenevad

muusika saatel saali rivis. Nende ees käib rühmajuht, kodutütar või vanem, kellele on

tehtud ülesandeks tseremoonia ajal rühma juhtida. Kui tõotuse andjad on jõudnud

oma kohale, annab rühmajuht käskluse: “Seis!” ja käsib teha vastava pöörde näoga

laua ja külaliste poole. Järgneb käsklus: “Lipu tervituseks! Valvel!” Kodutütred

tõstavad käe tervituseks.

Lipu kannab saali üks kodutütar kahe saatjaga, võimaluse korral on liputooja käes

valged kindad. Lipu kohale jõudes võib laulda hümni, laulu “Eesti lipp” või

Kodutütarde hümni... Järgneb käsklus: “Vabalt!” Langetatakse käed.

Laua taga rühmavanemast paremal pool seisev kodutütar süütab küünla sõnadega:

“Tuli valgustab!” Vasakul pool seisev kodutütar läidab küünla sõnadega: “Tuli

soojendab!” Rühmavanem, kes on keskel, lisab: “Valitsegu soojus ja valgus meie

keskel! Kuulutan Kodutütarde rühma piduliku koonduse avatuks.” Võimalusel

järgneb meeleolukas muusikapala või laul.

Rühmavanem esineb kõnega, milles peatub tõotuse mõttele ja tähtsusel. Seejärel

kutsub ta välja esimese tõotuseandja sõnadega: “Kutsun kodutütre Linda Kuuse

tõotust andma.” Kutsutu jääb seisma lipu ees umbes kolme sammu kaugusele.

Rühmavanem küsib.” Kas teie(sina) tunnete Kodutütarde põhimõtteid ja

seadusi?” Kodutütar vastab: “Jah, tunnen!” Rühmavanem küsib:” Kas

tahate(tahad) neid täita?” Kodutütar tõstab tervituseks käe ja ütleb tõotuse. Koos

tõotuseandjaga tõstavad tervituseks käe ka teised kodutütred ja tõotuse vastuvõtja.

Tõotuse teksti lõppedes langetatakse käed. Rühmavanem annab tõotuseandjale käe

sõnadega: “Olete(oled) vastu võetud Kodutütarde organisatsiooni liikmeks.

Soovin õnne, jõudu, edu!” Tõotuse andja kirjutab alla tõotuslehele, mis asub

abilaual, millel asuvad ka liikmekaardid. Rühmajuht, tema abi või mõni volitatud isik

annab tõotuseandjale liikmekaardi ja soovib käepigistusega õnne.

Kui tõotuseandjaid on suurem arv, võib tõotuse anda salkade viisi koos.

Kui tõotuse andmine on lõppenud, peab rühmavanem tervituskõne, mis lõpeb

sõnadega: ” Isamaa auks – olge valmis!” Kodutütred vastavad: “Alati valmis!”

Järgnevad tervitused, misjärel rühmavanem tänab tervituse eest ja ütleb: “Lõpetan

piduliku koonduse.”

Küünlasüütajad kustutavad lauaküünlad, kasutades väikesi metallist õõnsaid

koonuseid, mis summutavad leegi.

148

Rühmajuht annab käskluse: ”Lipu tervituseks! Valvel!” Kodutütred tõstavad käe

tervituseks. Kui lipp on ruumist välja viidud, järgneb juhi käsklus: ”Vabalt!”

Järgneb uus juhi käsk vastavaks pöördeks ja kodutütred lahkuvad ruumist, võimalusel

muusika saatel.

Lisaks tõotuseandmisele korraldatakse pidulikke koondusi Iseseisvuspäeval,

Võidupühal, riiklikel pühadel või tähtpäevadel, Kodutütarde aastapäeval jne.

Koondus sisaldab päevakohase kõne ja muusikalise ettekandeid. Koonduse ülesehitus

sarnaneb ülalkirjeldatud, v.a tõotuseandmise tseremoonia. Jõuluteemalise koonduse

korraldamisel jälgitakse, et jõulukõne ja sellega seonduv mõjuks pühalikult. On

soovitav, et rühmad liituksid pidulike koonduste korraldamiseks jaoskonna või

ringkonnana. Ühinemine võimaldab kergema vaevaga korraldada suurejoonelisemat

koondust. Sel juhul juhatab koondust vastavalt jaoskonna- või ringkonnavanem.

Erilistel puhkudel võib paluda koondust juhtima peavanema või tema abi. Koondusele

järgneb koosviibimine ettekannetega, seltskondliku osaga, millest võtavad osa kõik

kutsutud külalised. Pidulikke koondusi võib korraldada ka koos Noorte Kotkastega.

3.4. Salgapäevik

Igal salgal on oma päevik, milles peab kajastama salga elu ja tegevus.

Salga päevikusse märgitakse koonduse toimumise aeg ja koht, osavõtjate ja puuduvate

liikmete nimed ning koonduse lühike kirjeldus. Osavõtjad kirjutavad oma nimed

päevikusse ise. Puudujate nimed, samuti koonduse kirjelduse kirjutab korrapidaja või

selleks alaliselt valitud salga liige.

Salga päevikusse kantakse ka matkade ja salga kõigi teiste ettevõtmiste kirjeldused.

Päevikut võib illustreerida joonistustega ja fotodega.

4. Järgukatsed

Kodutütarde tegevuse aluseks on järgukatsed. Järgukatsetest lähtuvalt õpivad

kodutütred tundma organisatsiooni põhimõtteid ja seadusi. Järkude õppimise ja

katsete sooritamisega seotud tegevus peab kajastuma salkade ja rühmade tööplaanis

ning tegevusraamatus.

VI järk täidetakse kandidaadiks olemise ajal enne tõotuse andmist.

Igal tegevusaastal peab kodutütar vastavalt eale täiendama oma teadmiseid ühe järgu

võrra.

149

Alates V järgust toimub järgukatsete sooritamine kahes etapis: teoreetiline ja

praktiline osa. Teoreetiliseks osaks võib olla eksam, valikvastustega mäng või

arvestus. Praktiliseks osaks on noorematele kontrollpunktidega loodusrada ja

vanematele matkamäng.

Järgukatsete sooritamine protokollitakse. Tulemuste märkimisel võib kasutada

hindeid 3-5, sõnu “rahuldav” , “hea” , “väga hea” , “sooritatud” või lihtsalt

märget “+” . Täitmise aeg näidatakse kuupäevaga. Järgukatsete sooritamise

kohta esitavad ringkonnavanemad peavanemale kirjaliku aruande.

2.4.1. Järgkatsete sooritamine

Katsed tuleb korraldada kodukorraga kehtestatud korras. Katsekomisjoni

moodustavad rühmavanem ja rühmajuht, kusjuures viimane peab olema vähemalt ühe

järgu võrra katsete sooritajatest ees. Katseid korraldatakse vajaduse korral, kui o

selleks soovijaid. Järgukatsete vahe peab olema vähemalt kolm kuud. Vanemates

järkudes, kus katsekava on mahukam, võib katseid korraldada üksikute ainete kaupa,

jagades katseid mitmele päevale.

Katse tulemused hinnatakse hindamislehel.

NÄIDIS:

Kodutütarde_________ringkonna_________jaoskonna_________rühma_________

_________ järgu katsete hindamisleht.

Aine kava

järjekorras

1 2 3 4 5 6 7 8

Kodutütre nimi

150

Lisa 3.

JÄRGUKATSETE NÕUDED

1. VI järk

EESTI LOODUS 1. tunneb kodukoha loodust – tutvumine kodu ja kooli

ümbrusega õppekäikudel

EESTI AJALUGU 1. EV sümboolika, president, hümn

Kus ma elan? (asula, linn, maakond)

Mis on Kaitseliit?

KODUTÜTARDE TEAD-

MISED JA OSKUSED

1. KL olemus

2. Kes on kodutütar( osa KL-st, igas maakonnas,

millega tegelevad

3. Tõotus, seadused, juhtsõna

4. Teab oma rühmajuhte, rühmavanemat, rühma

reegleid

5. Tervitus, vormiriietus( mütsimärk) ja selle

kandmine

6. Oskab laule “Eesti hümn” ja “Eesti lipp”

KÄITUMINE JA LOOVUS 1. Tervitamine ja pöördumine

MATKATARKUSED

SKAUDIOSKUSED

TURVALISUS 1. Teab hädaabi numbrit, oskab ohust teatada

2. Teab looduslikke ohte (päikesepõletus, mür-

gised taimed jne.), oskab käituda veekogude

ääres

3. tunneb käitumisreegleid tänaval, maanteel, saab

aru liiklusreeglite vajalikkusest

4. Oskab hoida puhtust ja korda

151

2. V järk

EESTI LOODUS 1. Tunneb taimede ja loomade mitmekesisust

( looduskaitse all olevad, mürgised)

2. Toataimed, koduloomad

3. Aastaajalised muutused looduses

EESTI AJALUGU 1. Riigipühad, lipp, lipu kasutamine ( millal

heisatakse, millal pooles vardas, lipu austamine

jms)

* Kodukoha eripära ( vaatamisväärsused, nime

saamine jne. ) Praktiline. Nimeta, kus asub lähim

vaatamisväärsus ja oska sinna juhatada.

KODUTÜTARDE TEAD-

MISED JA OSKUSED

1. Kotkamärgi kirjeldus

2. Kes on KT ringkonnavanem, peavanem,

noorteinstruktor, KL ülem, kus asub KL staap

3. Oskab laule “Kodutütarde laul” või

“Maarjamaa” ja “MU isamaa armas”

4. Riviõpe (tervitused, joondu, valvel)

5. Teeb kaastööd rühmapäevikule ( kehtib iga

järgu kohta)

KÄITUMINE JA LOOVUS 1. Lauakombed, lauakatmine.

2. On osalenud omaloomingulisel konkursil või

näitusel

MATKATARKUSED

SKAUDIOSKUSED

1. Laagrikoti pakkimine

2. Teemärkide tundmine

3. Teadmised metsas eksimise korral ( programm

“Otsi Otti”)

4. Kompassi tundmine ( ilmakaared)

5. Telgi püstitamise põhimõtted

6. Oskab sõlmedest “ Kalamehe sõlm” ja

“Seasõrg”

7. Oskab lahendada lihtsamaid salakirju

TURVALISUS 1. Teab kuidas käituda hädaolukorras ( tulekahju

korral, tundmatu eseme leidmisel jne.

2. Oskab käsitseda kodutehnikat, olmeelekt-

roonikat

3. On teadlik ravimite kasutamisest ja oskab

keelduda tervist ohustavatest ainetest (narkoo-

tikumid, alkohol, suits)

4. Teab (ohutus)nõudeid jalgratta, rula ja

rulluiskudega sõitmisel

5. Oskab käituda eksinu olukorras ja teab kolme

põhitõde ( jääma paigale, endast märku andma

ja hoidma kehasoojust ning varuma vett)

6. Teab koduturvalisuse põhimõtteid

7. Haava puhastus ja ninaverejooks. I järgu

põletus. Sooline areng: murdeea füsioloogilised

muutused. Tervislik eluviis: toitumine, liiku-

mine, karastamine

152

3. IV järk

EESTI LOODUS 1. Eesti asend, piirid, suurus, naaberriigid,

maakonnad

2. Eesti kaart

3. Pinnavormid ( kõrgustikud, madalikud, tasan-

dikud, sood, rabad, jõed, järved) – igast

vähemalt kolme

4. Eristab tuntumaid linde ja loomi

EESTI AJALUGU 1. Kohalik omavalitsus ( sümboolika, juhid, juhti-

mine)

muistendid, legendid jne.

Praktiline: refereering oma kodukoha

mineviku kohta ( võib ka grupiga )

KODUTÜTARDE TEAD-

MISED JA OSKUSED

1. Oma ringkonna struktuur ( eesmärk, tegevus)

2. Teab KT ja KL olulisi tähtpäevi

3. Teab nimepidi KL ülemat, KV juhatajat,

kaitseministrit ja oma maleva pealikku

4. Riviõpe ( liikumine)

5. Oskab laule “ Eestimaa, mu isamaa” ja “ Hoia,

jumal, Eestit”

6. Teab teisi suuremaid Eestis tegutsevaid

noorteorganisatsioone

KÄITUMINE JA LOOVUS 1. Küllakutsumine ja külas viibimine. Vestlemine

telefoniga. Käitumine avalikes kohtades.

* on osalenud omaloomingulisel konkursil või

näitusel

MATKATARKUSED

SKAUDIOSKUSED

1. Teab lõkketüüpe, oskab lõkkekohta valida, teab

tuleohutuse nõudeid

2. On osalenud vähemalt ühepäevasel matkal ja

oskab koostada endale menüüd

3. Teab laagriplatsi valiku põhimõtteid

4. Oskab eelmise järgu sõlmedele lisaks

“Liuglevat aasa” ja “ Surmasõlme” ning seoseid

5. Teab kuidas ehitada lihtsamaid laagriehitisi

6. Tunneb topograafilisi märke ja oskab neid

kaardilt leida

7. Oskab määrata asimuuti

8. Oskab lahendada raskemaid salakirju

TURVALISUS 1. Oskab aidata kaaslasi hädaolukorras ennast ohtu

seadmata ( tegutsemisjärjekord)

2. Teab ujumisel vajalikke ohutusnõudeid, oskab

kasutada päästevahendeid

3. Teab tervistkahjustavate ainete mõju ja

tagajärgi organismile

4. Teab liiklusmärkide tähendusi, oskab hinnata

sõiduki liikumiskiirust

5. Kuuma – ja külmakahjustused. Looma- ja

putukahammustused

153

4. III järk

EESTI LOODUS 1. Teab keskkonnasäästliku eluviisi põhitõdesid

2. Osaleb keskkonnakaitseüritustel

3. Teab loodusvarasid ( maavarad, päike, õhk ja

vesi)

EESTI AJALUGU 1. EV loomine, taasloomine ( aastad9, presidendid,

riigikord ( mis vabariik, valitsusorganid)

* Traditsioonid kodukohas ( rahvariided, murrakud

jne.), naabermaakonnad ( nimi, keskus)

KODUTÜTARDE TEAD-

MISED JA OSKUSED

1. Oskab lahti mõtestada KT seadused

2. Teab kodutütarde peavanemate elulugusid

3. KT organisatsiooni struktuur, eesmärgid,

tegevus

4. Teab KL –u ja tema teiste eriorganisatsioonide

tegevust, eesmärke ja juhte

5. Osaleb aktiivselt ringkonnaüritustel

6. Oskab õpetada üht seltskonnamängu

KÄITUMINE JA LOOVUS 1. Teab suhtlemistasandeid, oskab lahendada

konflikte.

* On osalenud omaloomingulisel konkursil või

näitusel

MATKATARKUSED

SKAUDIOSKUSED

1. Teab looduses ellujäämise tarkusi ( vee

filtreerimine, keetmine, loodusest toidu

leidmine, onni ehitamine)

2. Oskab lõkkel süüa teha

3. Omab praktilist orienteerumisoskust

4. On osalenud telklaagris

5. Teab morset

TURVALISUS 1. Teab liiklustraumade (tekke)põhjusi, oskab

kasutada turvavahendeid

2. Tunneb liikluseeskirju jalgratturile vajalikul

tasemel

3. Teab ja oskab hoiduda peamistest nak-

kushaigustest, ka AIDSist, teab suitsetamise,

alkoholi ja narkootikumide kahjulikkusest naise

organismile, järglastele

4. Teab kütteseadmete tuleohutusnõudeid, oskab

teha tuld küttekoldes ja looduses ( metsas, aias,

põllul)

5. Teab väliturvalisuse põhimõtteid ( ohud ja

riskid, signaalid....)

6. Teab laskeohutuse reegleid ja õhupüssist

laskmist

7. Venoosne ja kapillaarne verejooks. Mürgis-

tused. Luumurrud. Oskab komplekteerida

esmaabipauna matkaks. Elupäästva abi andmise

oskus

154

5. II järk

EESTI LOODUS 1. Tunneb hästi Eesti loodust

2. Teab keskkonna- ja looduskaitse põhimõtteid

3. Annab edasi teadmisi ja oskusi noorematele

kodutütardele

4. Aitab organiseerida loodusteemalisi ettevõtmisi

EESTI AJALUGU 1. EV parteid, noorteorganisatsioonid,

vabadussõda (kes, miks ja mille eest võitlesid)

* Referaat kodukoha tuntud inimesest

* Omab ülevaadet KL-u tegevusest tänapäeval

KODUTÜTARDE TEAD-

MISED JA OSKUSED

1. KT ajalugu – loomine, taasloomine,

peavanemad (3)

2. NKK-ga tutvumine sügavuti

3. Osaleb aktiivselt ringkonna üritustel

4. Põhikiri, kodukord

5. Oskab läbi viia koondust salgale

KÄITUMINE JA LOOVUS 1. Oskab ennast väärtustada (eneseanalüüs,

enesekehtestamine) ja oma käitumist ning

võimeid hinnata


näitusel

MATKATARKUSED

SKAUDIOSKUSED

1. Oskab teha suuremaid laagriehitisi

2. On osalenud rühmalaagri korraldamisel

3. Oskab liikuda maastikul ilma tehniliste

abivahenditeta

4. On osalenud ööbimisega matkal

TURVALISUS 1. Teab, kuidas käituda suurõnnetuse korral ja

oskab tegutseda

2. Oskab ära tunda uimastitest põhjustatud

käitumist ja toetada kaaslast uimastiprobleemide

ilmnemisel

3. Oskab kasutada esmaseid tulekustutusvahendeid

( ka looduslikke)

4. Teab nõudeid jalgratturile ja mopeedi-juhile

5. Elustamine meelemürkide puhul. Oskab ja teab

hoiduda nakkus- ja suguhaigustest

Teab meelemürkide kahjulikkusest naise

organismile ja järglastele. Esmaabi uppu-

mise korral

155

6. I järk

EESTI LOODUS 1. Oskab koostada loodusteemalist esseed, ettekannet,

uurimust

EESTI AJALUGU 1. Peab kõike eelnevat teadma

KODUTÜTARDE TEAD-

MISED JA OSKUSED

1. Referaat organisatsioonist või riigist, tuntud

Eesti naisest

2. Aitab organiseerida ja läbi viia erinevaid üritusi

3. Eelduste olemasolul juhib ise rühma

KÄITUMINE JA LOOVUS 1. Teab ja oskab kõigi madalamate järkude

nõudeid ja on oma käitumisega noorematele

eeskujuks


näitusel

MATKATARKUSED

SKAUDIOSKUSED

1. Oskab oma teadmisi edasi anda

TURVALISUS 1. Väärtustab inimese tervist ja elukeskkonda, õpib

õigesti hindama võimalikke ohtusid, oskab

hädaolukordades rakendada oma teoreetilisi

teadmisi

2. Pereplaneerimine. Teab ja on valmis omandama

kasvatuseks vajalikke teadmisi ja oskusi, teab

lapse arengu seaduspärasusi.

3. Teab ja oskab kõikide madalamate järkude

nõudeid.

4. Oskab oma teadmisi teistele edasi anda

156

Lisa 4

Viru ringkonna struktuur

RINGKONNA

JUHATUS

(3 liiget)

RINGKONNAVANEM INSTRUKTOR-

-NOORTEJUHT

UHTNA

RV

PÕLULA

RV

VIRU-NIGULA

RV

VIHULA

RV

KADRINA

RV

HALJALA

RV

TAPA

RV

LAEKVERE

RV

VÕSU

RV

VÄIKE-MAARJA

RV

VINNI-PAJUSTI

RV

RAKVERE (3) ALUVERE

RV

RÜHMAJUHT

KT LIIGE

157

Lisa 5

Sõlmed

160

Morse

a . _ n _ . ü . . _ _ punkt . _ . _ . _

b _ . . . o _ _ _ x _ . . _ koma _ _ . . _ _

c _ . _ . p . _ _ . y _ . _ _ koolon _ _ _ . . .

d _ . . q _ _ . _ 1 . _ _ _ _ küsimärk . . _ _ . .

e . r . _ . 2 . . _ _ _ mõttekriips _ _ . . . _

f . . _ . s . . . 3 . . . _ _ sulud _ . _ _ . _

g _ _ . z _ _ . . 4 . . . . _

h . . . . t _ 5 . . . . .

i . . u . . _ 6 _ . . . .

j . _ _ _ v . . . _ 7 _ _ . . .

k _ . _ w . _ _ 8 _ _ _ . .

l . _ . . ä . _ . _ 9 _ _ _ _ .

m _ _ öõ _ _ _ . 0 _ _ _ _ _

161

TEETÄHISED LOODUSLIKEST MATERJALIDEST

162

Lisa 6

MEDITSIIN

ELUSTAMINE – KUNSTLIK HINGAMINE

KANNATANU ÕIGE PÖÖRAMINE ( käte asetamine)

163

VEREJOOKSU SULGEMINE

PÖÖRISSULGUR

164

Lisa 7

LAULUD:

Eesti hümn

Eesti lipp

Mu Isamaa armas

Eestimaa, mu Isamaa

Hoia, Jumal, Eestit!

Maarjamaa

Kodutütarde laul

Eesti hümn

Mu isamaa, mu õnn ja rõõm,

Kui kaunis oled sa!

Ei leia mina iial teal

See suure laia ilma peal,

Mis mul nii armas oleks ka,

Kui sa, mu isamaa!

Sa oled mind ju sünnitand

Ja üles kasvatand;

Sind tänan mina alati

Ja jään sul truuks surmani!

Mul kõige armsam oled sa,

Mu kallis isamaa!

Su üle Jumal valvaku,

Mu armas isamaa!

Ta olgu sinu kaitseja

Ja võtku rohkest' õnnista',

Mis iial ette võtad sa,

Mu kallis isamaa!

165

Eesti lipp

Kaunistagem eesti kojad

kolme koduvärviga,

mille alla eesti pojad

ühiselt võiks koonduda;

ühine neil olgu püüe

ühes venna armuga.

Kostku võimsalt meie hüüe:

Eesti, Eesti, ela sa!

Sinine on sinu taevas,

kallis Eesti kodumaa;

oled kord sa ohus, vaevas,

sinna üles vaata sa.

Must on sinu mullapinda,

mida higis haritud,

must on kuub, mis eesti rinda

vanast juba varjanud.

Sinine ja must ja valge

kaunistagu Eestimaad,

vili võrsugu siin selge,

paisugu tal täieks pääd!

Vaprast meelest, venna armust

eesti kojad kõlagu,

kostku taeva poole põrmust:

Eesti, Eesti, ela sa!

166

Mu isamaa armas

Mu isamaa armas,

kus sündinud ma!

Sind armastan ma järjest

ja kiidan lauluga,

sind armastan ma järjest

ja kiidan lauluga!

Ei seedrid, ei palmid

ei kasva me maal;

Meil siiski kenad männid

ja kuused, kased ka,

meil siiski kenad männid

ja kuused, kased ka.

Ei hõbedat, kulda

ei leidu me maal,

kuid viljakandvat mulda

on küllalt igal pool,

kuid viljakandvat mulda

on küllalt igal pool.

Oh õitse veel kaua,

mu isade maa,

see maa, kus palju vahvust

ja vaimuvara ka,

see maa, kus palju vahvust

ja vaimuvara ka!

Su hooleks end annan

ja truuks sulle jään,

nii kaua kui kord suren

167

ja oma hauda läen,

nii kaua kui kord suren

ja oma hauda läen.

Eestimaa mu isamaa

Eestimaa mu isamaa,

kuis mul armas oled sa.

Murravad ka tormid, tuuled

Taara viimsed tammepuud.

Siiski hüüavad mu huuled

“Eestimaa sul annan suud”

Eesti vaprad vanemad

vaimuvallast vaatavad,

peas neil paistvad pärlikroonid

võidulaulud kõigil suus.

Neil on kuninglikud troonid,

“ Kuldsed kandled palmipuust”

Eestimaa su mehemeel,

pole mitte surnud veel.

Nõuab surm ka rohket lõikust,

suure sõjakäraga.

Truiks jääme isamaale

“ viimse veretilgani”.

Hoia, Jumal, Eestit

Hoia, Jumal, Eestit, meie kodumaad,

Kaitse teda kallist, meie armsamat.

Rahu, töö ja kainus olgu Eesti kroon,

Vennaarmu suurus tema võimu troon.

168

Õnnista me rahvast, saada kosumist.

Puhasta meid kurjast, anna kasvamist.

Aita võita vaevad, vägev Kaitseja!

Jõudu andku taevad Sulle, kodumaa.

Maarjamaa

Maarjamaa, su taevalikkus ilus

laul las tõuseb üles sinitaeva.

Lauldes püha hiie puude vilus

Tasun lauldes memmele ta vaeva.

Armastan, sind, kaunis Maarjamaa!

Kodutütrena jään kodumaale truuks.

Koduhaldjana sind soovin hoida ma,

Su leinapaju võlun elupuuks.

Kodukoldeks sinu hingesoojus.

Su eluniidist põimin mõttelõnga.

Õhtutunnil, siis kui päike loojub,

Su värvidest ma tikin unekanga.





Kui sõjatuled süütavad me maa

Ja vallad valuväljadeks meil saavad.

Minuta siis sõdida ei saa need,

Kes võidupärija sõjatulest toovad.



169



Kodutütarde laul

Kodutütrel väiksel, suurel

kallid sõnad ikka huultel,

armas oled isamaa,

ei sind jätta iial saa!

Kõikjal metsas, vainul, aasal

lõbus laul ja naer meil kaasas.

Vallutame metsaradu,

kalliks peame oma kodu.

Olen hoolas, õpin hästi,

kombeis, seadustes nii kästi.

Kodutütrel kindel meel

saatjaks laulus, eluteel.

Kodutütred · PDF fileDie vorliegende Arbeit hat dazu gedacht, dass für die...

Documents

Transcript of Kodutütred · PDF fileDie vorliegende Arbeit hat dazu gedacht, dass für die...